22. juunil 2004 loositi ERNA Seltsis võistkondade stardijärjekord, mille järgi me startisime nr 17 all 3. augustil (teisipäev) kell 19:40 (2h40 esimesest hiljem, kuna stardiintervall 10 min).
-48h (pühapäeva õhtu) Võistkond kogunes varustuse kokkupanekuks Köie tn staapi (Tiidu kodu), kus selgus et meie teine tugiohvitser, lpn Tanel Järvet, on ise võistlema pääsenud (KL Tallinna Maleva võistkonnas) ja kogu tagalatoetus on jäänud vaid Toomase õlgadele. Varustuse nimekirja ülevaatamine ja reaalne pakkimine lähevad kiirelt, vaid reamees, kes on esimest korda ERNAle minemas, ei suuda uskuda vanemate võistkonnakaaslaste nõuandeid ja võitleb viimase võimaluseni võtta kaasa endaarust hädavajalikku kogust riidevarustust ja toitu. Aga midagi polnud teha, ligi 80% soovitust tuli tal maha jätta.
-31h (esmaspäeva lõuna) Võistkonna kapten läbis mandaadi Kautlas, kus saime trassi läbimise ajagraafiku, kaardid ja osavõistluste kirjeldused.
-24h (esmaspäeva õhtu) Võistkond kogunes taas Köie tn staapi, et arutada trassi läbimise teekonna valikuid. Valimistasime ette ka luureraporti ja –kaardi alused.
-12h (teisipäeva hommik) Toimetasime kogu varustuse ja kummipaadi Miinisadamasse, kus läbisime varustuse ametliku kontrolli. Seejärel paraad Kaarli puiesteel ning siis juba laevadele, et 4h Tallinna lahest Kolga lahte piirivalvelaeval Kõu sõita. Traditsiooniliselt pühendusime laeval eksklusiivselt söömisele ja magamisele.
-4h (teisipäeva pealelõuna) Tõmmati laevadel ankrupallid üles ja meie lasime paadid vette. Dessant läbi marulise vastutegevuse ei ole tegelikult võistluse ametlik osa, vaid publikule tehtav etendus ja sellest oleme püüdnud alati liigselt adrenaliini raiskamata läbi tulla, peamiselt hoolitsedes, et ise ja varustus alles ja terveks jääks.
Enne tegeliku starti Salmistu lähedal jäi meil veel ligi 3h lebotamise aega, seegi õnnestus konstruktiivselt, eelkõige süües ja magades, mööda saata.
Start 031940 (kuupäev ja kell) ja sealt esimene etapp eletrijaama tammini Jägala jõel. Tegime kaare vasakult läbi Kodasoo ja Koogi, ca 12km. Kaalusime ka punast joont (st otse minekut), aga arvasime, et kuna meil jõudu on, siis pigem viime kohtumisvõimaluse vastutegevusega miinimumi. Selle astumisega õnnestus aga mõnel juba jalad paarist kohast hellaks teha. Palavus ja veerohkus metsa all tegid ikkagi oma töö.
+4h (032340) Alustasime teist etappi Rebala prügila lähistele. Üle laiade lagedate minnes nägime üsna tihti vastutegevuse autosid teedel patrullimas, palju tüli nad meile siiski ei teinud, sest neil puudusid veel jalaväelased (st vastutegevuse ülesanne sel etapil oli vaid võistlejaid teedelt peletada, mitte elusid võtta). Sel etapil tegime oma esimese ujudes jõeületuse. Kohmitsesime ligi 30 minutit, hiljem vilumuse kasvades käis sama operatsioon 10 minutiga (kõik riided ja asjad kileprügikotti ja seda ees tõugates ujumine).
+8h (040340) Kolmas etapp Maardu kärjääri lõunaserva oli lühike ja kuna KP-sse pidime jõudma kell 0620 jäi meil aega ka veidi magada (2h) varajastel päikesetõuseaegsetel tundidel. See õnnestus meil hästi, sest öö oli isegi nii leebe ja soe, et kastetki polnud. Selles KP-s toimus ka esimene osavõistlus – aja peale võistkonna (kogu varustusega) ronimine köie abil paejärsakust üles. Trikk oli sobivate köitekasutamisvõtete valdamine. Kõik võistlejad ronisid ise küll nobedealt nõlvast üles, aga varustus kippus paljudel takerduma. Ja siin oleks pidanud alumine mees abiköiega varustust seinast eemal hoidma, sel ajal kui ülemine asju üles vinnas. Parima aja tegid Scoutpataljoni 2 võistkond (nn Linkovi võistkond), meil 9. koht, aga nn ernapunktides kaotust vaid 3 punkti.
+12h (040740) Neljandal etapil Jägala jõe sillani Kalevi pataljoni juures üle lagedate Kostivere põldude ja karstiala matkates elasime juba võistlusrütmi sisse, väsimus veel ei murdnud, aga tegime esimesi pikemaid söögi ja puhkepeatusi.
+15h (041040) Viienda etapi alguses kaotasime hetkeks valvsuse või õigemini ei osanud arvata, et vastutegevus kohe turvala piirile varistuse söendaks panna. Aga seal nad olid ja hoolimata sellest, et nad lahingus vaid Tiidu kätte said, luges kohtunik paraku meid kõik tabatuteks. Valus õppetund, millest võtsime nii palju õppust, et edaspidi me ühessegi varitsusse ei sattunud ega ühtegi elu ei andnud, va Timo luureülesande täitmisel.
+21h (041640) Jõudsime luureülesande algusesse ja peale lühikest peatust läksid Raul, Tiit ja Kaido oma vastutusaladega tutvuma (reamees jäeti puhkama, millega tal õnnestus tegeleda ligi 12h). 3h hiljem naastas oli pilt enamvähem selge, kuhu on vaenlane 6 ruutkilomeetrisel alal oma jõud paigutanud. Detailne luure jäeti Rauli õlgadele, kes öövaatlusseadmega varustatult veetis kogu pimeda aja luurates.
Hommikul sai ka Timo käe valgeks (st nägi vaenlase laagri ära), aga pärast 10 minutit oli ta juba avastatud ja peagi ka elu läinud. Samal ajal jätkasid Kaido ja Tiit vaenlase perimeetriliste üksuste luuramist ja Raul valmistus pantvangiga kohtumiseks. Viimaseks oli meil määratud täpne aeg, aga pantvangini jõudmiseks tuli läbida valvemeeskondade tegevusväli ning ka vaatluspostide binoklite nägemisalad. Võtmeks oligi tegelikult viimaste ära petmine, sest valvemeeskonnad ise pingsalt ümbrust ei jälginud. Binolite vaateväljas liikumine lagedal karjäärimaastikul polnud lihtne. Õnneks oli kohati tihedat pajuvõsa ning otsustav sisseelemine sisalikuks tõid sellise edu, et õnnestus puhtalt nii teade edastada kui ka välja saada. See trikk andis võistkonnale 100 punkti.
Meie taktika korraldada ühemehe-patrulle ning iga mehe hea orienteerumisoskus ning luuramise kogemus kandis nii head vilja, et raporti koostamisel õnnestus ammendav vastus anda igale tähele lühendis S.A.L.U.T.E. (size, action, location, unit, time, equipment). Infot kogunes nii palju, et raporti kirjutamiseks ja kaardi joonistamiseks kulus ca 4h. Luureraport ongi ERNA kõige olulisem punktivõitmise-kaotamise koht. Panime sellele suurt rõhku ja see tõigi kokkuvõttes edu.
+62h (061140) Jõudsime publiku punkti Mustjõe karjääri. Olime teinud taas vastutegevuse vältimiseks kaare. Paremalt, raudteeni välja ja sealt pressisime punktini. Publikupunktis tuli sooritada jõu ja ilu numbreid:
- 5m kõrge võrkredeli ületamine (st ühest küljest üles ja teisest alla). Kohmitsesime liiga kaua, aga kaotust parematale (Belgia, Leedu, Scouts) üsna vähe.
- Veetakistusriba. Siin tuli kasuks äsjane saabumine NATO meistrivõistlustelt, kus olime kõvasti vastavat trenni teinud. Ei tulnud küll alavõitu, aga kindlalt eesotsas.
- Roomamine okastraadi all liivas. Ka see ala sobis meile ja kaotus parimatele väga väike.
- Blokkrullikul trossil allasõitmine pani proovile julguse ja käelihased. Siin taas belglased parimad, aga ka meil polnud kehv tulemus. Veidi jäi kripeldama, et finišijoonel kulus viimase karabiini kinnitamiseks 5 sek (oleks pidanud vaid murdosa minema).
- Automaadilaskmine liikuva veoauto kastist, püstoli laskmine tasakaalupoomil ja tunnelis nõudsid kõik veidi rohkem kontsentreeritust kui meil hetkel pakkuda oli. Nii rabistasime liialt ja soodsa koha konkurentidega otsustava vahe sissetegemiseks mängisime maha.
- Meditsiiniülesanne oli seekord lahinguväljal kus lõhkesid pommid ja vingusid kuulid (seda oli kuulda valjuhäälditest). Kaotasime pea ja meie puhul tegelikult tavalisest, korrektsest tegutsemisest, ei tulnud seekord midagi välja. Selle ülesande sooritus vajab veel analüüsi, mis siis ikkagi sellise ebaõnnestumise põhjustas. Me ei suutnud haavatuid korralikult transportida, kogumispunkti ei tekkinud, omavaheline kommunikatsioon ei toiminud. Üks haavatu jäi üldse lahinguväljalt toomata.
- Miiniväljaületamisel pääsesime 2 hukkunuga, mis päästis meid halvimast (3 puhul oleks juba 60 miinuspunkti saanud). 30m pikkusel väljal oli 10 miini, kuuest saime puhtalt üle, Kaido astus 7ndale ja Tiit kukkus 8ndale Kaidot seljas kandes.
Publiku punktis oli tõesti päris palju publikut ja meie rõõmuks ka häälekat kaasaelamist. Sellesse punkti oli tulnud meid toetama ja Toomasele abiks EROK patrullmeeskonna veteran n-ltn Priit Sarv, kes pakkus end nurisemata Sancho Panzaks ja vedas me relvi ja veeganistrit ühest osavõistlusest teise.
+67h (061440) Alustasime viimast pikka minekut Kautla suunas. Üle 45 km lihtsat, järjekindlat minekut, vahelduseks jõgedest üleujumised. Nüüd painas ka juba väsimus ja reamees hakkas meditsiinipaunast valuvaigisteid küsimas käima. Pidasime siiski vastu ja möödusidme Sae kanali ääres (sealt lõuna poole vastutegevust enam polnud) mõnest võistkonnast, mille liikumiskiirus oli taandunud kindlalt alla 1km/h.
+79h (070300) Jõudsime viimase kontrollpunkti lähistele ja see tähendas, et saime ca 3h magada enne viimaseid osavõistlusi. See oli uskumatult mõnus ja nii jõudsime veidi taastuda ja Vanamõise takistusribal ka päris hea aja teha. Samas granaadivisked täpsuse peale ebaõnnestusid täielikult. See tegi veidi kurvaks. Püstolilaskmise osavõistlus läks seevastu hästi ja nii püsisime pjedestaalikonkurentsis (enne granaadiviskeid olime näinud Toomast kaugelt, kes näitas kahte sõrme – mõistsime, et olime sel hetkel teisel kohal).
+84h (070740) Alustasime lõpujooksu, mille trass oli suures osas sama, mis eelnevatel aastatel, aga stardi nihutamise tõttu ca 1 km pikem (st kokku ca 6,5 km) ja vürtsiks oli lisatud finišijoonele võrkredeli ületamine. See ala on juba aastaid olnud üks meie lemmikuid ja seekord tuli alavõit, mis tõi meile 2. koha, sest enne lõpujooksu oli meil võrdelt punkte Scouspataloni 1 meeskonnaga (nn Murulaiu võistkond), kellega jagasime 2-3. kohta võrdsete punktidega (täpsusega 2 kohta peale koma).
Kokkuvõttes tuli napi eduga, 3. koha saanud Murulaiu võistkonna ees ja 1. koha saanud Linkovi võistkonna järel, 2. koht.