Varro Vooglaid -
18. aprill 2020
Jaak Valge 26. novembril 2019 Õpetajate Majas osalemas SAPTK korraldatud "Konservatiivsel Konverentsil". Foto: Urmas Saard
Nüüdseks veidi enam kui aasta aega parlamendi liikmeks olnud ajaloolane Jaak Valge (EKRE) rääkis Objektiivile antud intervjuus oma senisest parlamenditöö kogemusest ja probleemidest, millele tähelepanu pööramise vajadus on selle aja jooksul kinnitust saanud.
* * *
Oma hiljutises (algselt) Postimehes avaldatud artiklis kõrvutasid demokraatia ja liberaalse demokraatia ideaale. Millised peamised erinevused sa neid kahte võrreldes esile tooksid?
Demokraatia on valitsemismeetod, mil peamisi poliitilisi otsuseid teeb kodanikkond. Kas valitud esindajate kaudu või rahvahääletustel. See meetod ehitab ühtlasi ka kodanikkonna ühtsustunnet, kus kodanikud ise ka vastutavad oma riigi eest. Nagu perekonnas, kus hoolitakse üksteisest, arutatakse valikud läbi ja otsustatakse koos. Loomulikult on eriarvamusi, mõnikord jäävad vähemusse ühed, mõnikord teised pereliikmed, aga vähemusse jäänud mõistavad perekonna kui terviku huvide ülimuslikkust. Koosotsustamine tugevdab vastutust ja ühist identiteeti.
Liberaalse demokraatia mõistet on aga väga raske üheselt ja ajaüleselt defineerida. Seda teha püüdes deklareeritakse, et ühiskonnal on küll õigus ise otsuseid teha, aga teatavates piirides, mitte ohustades kindlaid, esiletõstetud vähemusi ja hetkepoliitiliselt mõistetud või tõlgendatud inimõigusi. Praktikas on need piirid paika pandud nn vasakliberaalse baaskonsensuse poolt.
Praktikat silmas pidades [tuleb] tunnistada, et liberaalne demokraatia tähendab vasakliberaalset poliitikat, sõltumata sellest, kas see ühiskonna enamusele sobib või mitte.
Analüüsisin demokraatia ja liberaalse demokraatia erinevusi kahe erineva mõõtesüsteemi alusel. Selgus, et näiteks Ungaris kehtib laitmatu demokraatia, aga näiteks Senegalis või Namiibias, kus on demokraatiaga erinevalt Ungarist probleeme, on liberaalse demokraatia kvaliteet parem. Kokkuvõttes tuleb praktikat silmas pidades tunnistada, et liberaalne demokraatia tähendab vasakliberaalset poliitikat, sõltumata sellest, kas see ühiskonna enamusele sobib või mitte.
Kriitikud ütlevad, et Eesti Vabariigi põhiseadusesse on vabade valimiste, õigusriigi, põhiõiguste ja -vabaduste tagamise ning võimude lahususe põhimõtete näol sisse kirjutatud liberaalse demokraatia ideaal, mistõttu peab liberaalne demokraatia meie ideaaliks ka jääma. Kuidas sellele väitele vastata?
Need on kõik demokraatia põhimõtted, millele püütakse anda vasakliberaalsele ideoloogiale või vasakliberaalsetele poliitikutele hetkel sobiv tõlgendus. Näiteks et universaalsete inim- ja kodanikuõiguste hulka kuulub ka samasooliste inimeste õigus abielluda ning seda rahvahääletusel otsustades eksime õigusriigi põhimõtete või võrdsuse printsiibi vastu
Demokraatia ei tähenda seda, et tohime otsuseid teha ainult vasakliberaalse poliitika raamides.
Demokraatia ei tähenda seda, et tohime otsuseid teha ainult vasakliberaalse poliitika raamides, vaid seda, et tohime ühtviisi valida nii vasakliberaalsete, rahvuskonservatiivsete kui sotsialistlike poliitikameetmete vahel. Loetagu arutlusi, mida põhiseaduse koostajad pidasid, ning näidaku meile, et nad soovisid meile pärandada süsteemi, kus võim teostaks ainult vasakliberaalset poliitikat.
Mis on peamised muudatused, mis tuleks Eesti riigi valitsemises teha, kui võtta selgelt kurss sellele, et lähtuda mitte liberaalse demokraatia, vaid lihtsalt demokraatia ideaalist?
Kõige olulisem ja efektiivsem on muuta põhiseadust nii, et kodanikel oleks võimalik algatada siduvaid rahvahääletusi kõikidel teemadel, paar erandit välja arvatud. Referendumil ei tuleks vastu võtta riigi eelarvet ega otsustada erakorralise seisukorra kehtestamist ega lõpetamist, samuti sõja kuulutamist ja lõpetamist.
Koos Toivo Tasaga kirjutatud ja hiljuti Eesti Päevalehes avaldatud artiklis selgitasid riiklike arengukavade koostamise näitel, et sarnaselt 30-ndate teises pooles valitsenud vaikivale ajastule on ka praegune riigikogu muutunud paljuski kummitempliks. Palun selgita seda seisukohta lähemalt. Millistele sügavamatele riigikorralduslikele probleemidele see viitab?
Artiklis kirjutasime, et riiklikud arengukavad, mis peaksid ära määrama meie riigi arengusuunad järgmiseks 15 aastaks, on koostatud bürokraatide poolt nn kaasamismeetodil, mis tähendab, et on küsitud paljude arvamusi, aga arvesse võetud ainult omale meelepäraseid.
Eelmise parlamendikoosseisu statistika kohaselt on riigikogu ise algatanud vaid 10% menetluses olnud eelnõudest.
Rahvaesindajad saavad samuti oma arengukavadesse puutuvaid arvamusi avaldada, nagu kodanikuaktivistid, aga arvesse võtma neid ei pea. 2014. aastal vastuvõetud seaduse kohaselt arengukavad riigikogu heakskiitu ei vaja. Nii juhib ametnikkond iseennast ja kaudselt ka parlamenti.
Ametnikkond [juhib] iseennast ja kaudselt ka parlamenti.
Viitab sellele, et ühelt poolt Euroopa Liit ja teisalt meie enda bürokraatia – toetudes tihti Euroopa Liidu bürokraatiale – on ahendanud esinduskogu tegevusraamid väga kitsaks. Sellekohaseid teisigi otseseid tõendeid on küll ja küll. Näiteks eelmise parlamendikoosseisu statistika kohaselt on riigikogu ise algatanud vaid 10% menetluses olnud eelnõudest.
Kui otse öelda, siis on tegemist meie esindusdemokraatia kriisiga, mis oludes, kui ka rahval pole õigust algatada siduvaid referendumeid, tähendab demokraatia kriisi.
Oled nüüdseks olnud juba rohkem kui aasta riigikogu liige. Milliseid olulisemaid järeldusi on aastaga kogunenud kogemuse pinnalt võimalik teha? Mis on meie parlamendi töös kõige tõsisemad kitsaskohad ja mis on hästi?
Kõige olulisemaks ja mulle endale ootamatumaks järelduseks ja ühtlasi kitsaskohaks on see, millele juba eelmises vastuses viitasin, et me oleme küll väga suure kampaaniakäraga valitud rahvaesindajad, kelle tegevust ühiskond hoolega jälgib, aga tegelikult statistid suures riigi masinavärgis, mille liikumise põhisuunda kujundab peamiselt ametnikkond.
See ei tähenda tõesti, et meil oleks vähe tööd, või õigemini vähe võimalust tööd teha. Peaminister küsis mu käest korra, et kui palju ma olen saanud ka ajaloo-uurimisega tegeleda? Vastuseks näitasin talle kokkupandud pöialt ja nimetissõrme, aga mitte „paremäärmuslase märgi“ ega ka OK mõttes, vaid nulli tähistusena.
Konstruktiivset dialoogi on vähe ning ma ei imesta, et opositsioonisaadikud parlamenditööst loobuvad mingite teiste lähitulevikus nähtavate tulemustega tegevuste kasuks.
Parlamendipoliitiku kõige olulisemaks tööks peaks olema seaduseelnõude koostamine, aga see ei käi üldjuhul nii, et kui näeme mõnd kitsaskohta, kirjutame eelnõu ja alustame selle arutamist kolmel lugemisel. Eelnõud on paljudel juhtudel koos kõigi oma lisadega nii mahukad, et kui tahame midagi algatada, peame tegema seda koostöös valdkonna ministri ja tema ministeeriumiga.
Üldjuhul tulevadki eelnõud meile aga ministeeriumidest. Kui me suudame neisse süveneda, ja näeme, et midagi tuleks muuta, teeme ettepanekuid. Et need läbi läheksid, tuleb enne oma fraktsiooniga, seejärel koalitsioonis kokku leppida. Opositsioonipoliitikute võimalused midagi mõjutada on aga hoopis väikesed. Konstruktiivset dialoogi on vähe ning ma ei imesta, et opositsioonisaadikud parlamenditööst loobuvad mingite teiste lähitulevikus nähtavate tulemustega tegevuste kasuks.
Kui võrrelda praeguse parlamendi kodukorda aastate 1920-1934 omaga, siis selgub, et omaaegsetel parlamendiliikmetel oli rohkem sisulisi diskussioonivõimalusi. Praegu piirdub parlamenditöö täiskogus küsimuste küsimisega ettekandjalt või ajaliselt piiratud (kuni 8 minutit) lühisõnavõttudega.
[1920-ndatel ja 30-ndate esimesel poolel käis parlamendis] tõeline sisuline tulevärk, ajurünnak, täiesti erinev praegusest, kus küsimused on pahatihti lihtsalt enesenäitamiseks mõeldud õelutsemised ja lühisõnavõtud üldjuhul mitte midagi ei mõjuta.
Omal ajal võis riigikogu liige sõna saada piiramatu arv kordi, misjuures esimesel korral oli kõneaeg limiteerimata, järgmistel kordadel kuni 15 minutit. Ainsaks piiranguks oli nõue kõnelda antud eelnõu teemast. Käis tõeline sisuline tulevärk, ajurünnak, täiesti erinev praegusest, kus küsimused on pahatihti lihtsalt enesenäitamiseks mõeldud õelutsemised ja lühisõnavõtud üldjuhul mitte midagi ei mõjuta. Aga muidugi oli ka siis õelutsemist ja demagoogiat küll ja küll, ent ilma kahtluseta on diskussioon mandunud ja selle üheks oluliseks põhjuseks ongi ajapuudus.
Komisjonides on töö muidugi sisulisem, ent väga palju aega kulub siiski erinevate valdkonna tippametnike ärakuulamiseks. Ametnikud räägivad, mida nad on teinud või plaanivad, meie istume tähtsalt põski punnitades ja küsime neilt küsimusi ja avaldame arvamusi. Mõni viisakalt ja pisiasjadesse puutuvalt, mõni ka riiakalt, mida enda kohta vastumeelsusega pean tunnistama. Ametnikud vastavad ja lahkuvad, aga üldjuhul ei muutu sellest mitte midagi.
Mida saaks võrdlemisi kerge vaevaga paremaks muuta, nii õiguslikus raamistikus kui ka parlamentaarses kultuuris?
Arengukavade puhul on kõik selge – muuta tuleks seda konkreetselt Andrus Ansipi valitsuse ajal vastuvõetud seadust, mille kohaselt neid menetletakse.
Parlamendiliikmete töö tõhusamaks muutmiseks aga kodukorra muutmisest ei piisa. Õigemini ei saagi seda teha, sest kui meil oleks selline kodukord, kui aastatel 1920-1934, siis jääksid pooled vajalikud seadused vastu võtmata. Nimelt dikteerib just eelnõude rohkus, mida on keskeltläbi 1,5 kuni 2 korda rohkem, kui toona, meile pealiskaudse töötempo.
Tihti tegeleme teise- või neljandajärguliste küsimustega, raiskame aega detailide peale, mida võiks vabalt otsustada täitevvõim.
Lisaks on eelnõud ka kordades mahukamad, meid on detailidega üle ujutatud, mis süvenemist ei luba. Tihti tegeleme teise- või neljandajärguliste küsimustega, raiskame aega detailide peale, mida võiks vabalt otsustada täitevvõim.
Kuidas eristada õigusloome puhul olulised ja mitteolulised asjad, nii, et esimesi otsustaks parlament, või kuidas vähendada bürokraatiat nii, et koondada tõepoolest mittevajalikud ametnikud, kes toodavad mittevajalikke eelnõusid, aga jätta head ametnikud tööle, on miljoni Eesti krooni küsimus, millele vastust ma ei tea.
Parlamentaarne kultuur on parlamendi rollile kohane. Paratamatu pealiskaudsusega ja parlamendi mõju vähenemisega korrelatsioonis on kahanenud ka saadikute sisuline tahe süveneda. Nüüdisaegne Eesti parlamendipoliitik on justkui tippsportlane – edasipüüdlik, väga ambitsioonikas ja väga edev, aga ei pruugi olla sisuline.
Kuidas sa end ise poliitikuna tunned? Kuidas on suhted teiste poliitikutega?
Ma justkui ei pea end jätkuvalt “päris” poliitikuks. Sündinud poliitikuteks, ja mitte ainult poliitikuteks, vaid ka visionäärideks on Mart ja Martin Helme, ning rida EKRE rahvaesindajaid on väga heaks poliitikuks saamise teel, Henn Põlluaas ja Jaak Madison neist minu arvates lõpusirgel.
Mina olen ikka end pidanud pigem rahvuskonservatiivseks revolutsionääriks, kes murrangulisel ajal on ajutiselt elukutseliseks poliitikuks hakanud, aga päris riigimeheks ei pruugigi kasvada. Mulle ei meeldi pisiasjadega rähklemine, ega ka see, et ma ei saa kontrollida oma ajakasutust. Mul on raske kompromisse teha, mis on poliitikule paratamatult vajalik, ja tihti olen kannatamatu ja teinekord konfliktne, mis heale poliitikule ei sobi. Eks ma püüa end ikka kontrollida, et poliitika mu halbu iseloomujooni oluliselt ei võimendaks ning uusi juurde ei tooks. Tõsi, kohati mõtlen, et olen silmakirjalikumaks muutunud.
Töös olen aga keskendunud kindlatele teemadele, sest ainult nii on võimalik süveneda. Teiste teemade puhul usaldan oma fraktsioonikaaslasi. Kui käib mingi küsimuse menetlemine, millesse mina pole süvenenud, teen tavaliselt tööd “oma teemadega”. Lülitan end välja, nii nagu varem oma raamatuid kirjutades lülitasin end välja oma kõrval toimuvast kodustest argitegevustest. Sisse lülitasin end siis, kui lapsed liiga suurt mürglit tegid või mingi muu jama mu tähelepanu tõmbas. Samamoodi nüüd ka parlamendis.
Kui Euroopa Liidu föderaliseerumist tagasi pöörata ei saa, on meil võib-olla väga halb valik demokraatia ja Euroopa Liidu vahel.
Parlamendiliikmete seas on vulgaarseid tegelasi, keda meedia meelsasti eksponeerib, aga suurem osa nii opositsiooni- kui koalitsioonisaadikutest käitub viisakalt ja meeldivalt. Paljud neist on väga huvitavad inimesed. Koalitsioonisaadikute omavahelised suhted on üldiselt head või vähemalt töised. Koalitsiooni ja opositsiooni saadikud ei ole omavahel teravas tülis, nagu ehk väljapoole võib paista, ning raskel ajal suudavad loodetavasti ka konstruktiivset tööd teha. Teinekord ongi päris hea koostöö riigikogu komisjonides. Aga sellist hoiakut, kus erineva poliitilise lähenemise, ent ühise identiteedi alusel otsustatakse küsimusi ühiskonna kui terviku huve silmas pidades, parlamendis kahjuks ei ole. Ega vist saakski olla parlamendi sellise rolli korral nagu nüüd.
EKRE fraktsiooni liikmed ja nõunikud on aga üksteise vastu sõbralikud ja toetavad, mõnikord on ka tuliseid vaidlusi, nagu põhimõtteliste inimeste puhul ikka. Aga omavahelist strateegiliste küsimuste aruteluaega on meil, nagu ka teistel, suhteliselt vähe, ning olulisi küsimusi otsustatakse mõnikord kitsas ringis. Osalt on see kindlasti ajapuudusest, eriti ministrite ajapuudusest tingitud.
Kui sul oleks võimalik muuta põhiseadust ja teisi seadusi nii, et luua eeldusi demokraatia ideaali teostumiseks, siis millele sa ennekõike tähelepanu pööraksid?
No otsedemokraatiast ja bürokraatia vähendamisest oli juba eespool juttu, aga järgmise asjana või õigemini nendega koos tuleks taastada Eesti suveräänsus, st Eesti peaks end valitsema oma seadustega, mitte paljuski Euroopa Liidu määruste ja direktiividega. Seega, kui Euroopa Liidu föderaliseerumist tagasi pöörata ei saa, on meil võib-olla väga halb valik demokraatia ja Euroopa Liidu vahel.
Mida tuleks teha presidendi institutsiooniga? On see praegusel kujul vajalik? Kas presidendi otsevalimine võiks muuta sellise institutsiooni olemasolu põhjendatumaks?
Minu arvates ei ole presidendi institutsioon praegusel kujul vajalik. Tõsi, otsevalimine võib muuta presidendi olemasolu põhjendatumaks, president saaks rahvalt mandaadi ja sellega kaasneva moraalse autoriteedi, aga loogiliselt võttes tuleks siis presidendile ka volitusi juurde anda.
See oleks mu teine eelistus, aga esimene oleks siiski ilma presidendita riik. Minu arvates pole vaja ka presidendi vastuvõtte ega muud mõttetut riiklikku glamuuri, nagu teenetemärgid. See ei ühenda meie inimesi. Meil ei ole paruneid ega vonne, mulle meeldib see hoiak, mida kandsid meie riigi loojad riigi sünni ajal ja 1920. aastatel ning vabadussõjalased 1930. aastatel. Küllap ma olen siis täisvereline “populist”.
Kuivõrd on Eestist üldse mõtet rääkida kui iseseisvast riigist, pidades silmas asjaolu, et meil puudub iseseisev kaitsevõime ja oma raha ning et ka valdav osa õiguslikust regulatsioonist lähtub väljastpoolt Eestit? Kas praeguse aja Lääne ühiskonnas on enam tõelise riikliku iseseisvuse ideaalile kohta?
Meil on kaitsevõime siiski olemas, aga paratamatult pole see piisav, et saada üksinda Venemaalt lähtuvale võimalikule ohule vastu. Seega on NATOsse kuulumine vähemalt esialgu hädavajalik, ning ma arvan, et see ei ohusta meie iseseisvust, vaid tugevdab seda.
Mingist piirist alates, kui Eestisse puutuvaid poliitilisi otsuseid üha vähem Eestis tehakse, tuleb ausalt tunnistada, et me enam iseseisvad pole.
Aga tõsi, mingist piirist alates, kui Eestisse puutuvaid poliitilisi otsuseid üha vähem Eestis tehakse, tuleb ausalt tunnistada, et me enam iseseisvad pole. Ma ei tea, kus see piir on. Aga seda ma küll ei usu, et Lääne ühiskonnad iseseisvuse ideaalile teadlikult – toonitan just teadlikult – käega on löönud. Meenutame baskide või katalaanide iseseisvusvõitlust, meenutame seda, et Euroopa Liidu föderaliseerumise kavad hääletati Hollandi ja Prantsusmaa referendumitel maha, meenutame Brexitit.
Mina ei tea ühtegi rahvast, kes oleks vabatahtlikult loobunud oma iseseisvusest. Ei kujuta ette, et mõne rahva enamus sellega nõus oleks. Vähemus ühiskonnast küll – mõnel ajal on see väiksem, mõnel teisel ajal suurem –, aga see vähemus pole kunagi kasvanud enamuseks. Teine asi on aga hiiliv iseseisvuse vähenemine, mis praegu toimub ja mida meist kõik ilmselt veel teravalt ei tunneta.
Milliseks kujuneb koroonaviiruse levikust ja sellele reaktsioonina võetud meetmetest tingitud kriisi mõju globaliseerumisele? Kas kriis annab globaliseerumisele tagasilöögi või pikemas perspektiivis pigem süvendab seda?
Kui majanduskriis kujuneb raskeks, siis annab see globaliseerumisele tagasilöögi. Kahe viimase maailmasõja oluliseks tulemuseks oli impeeriumide kokkuvarisemine. Viimasel kolmekümnel aastal kiirenevalt toimunud neoliberalistlik globaliseerumine on soosinud hargmaiseid korporatsioone ja suurriike, ent ei pruugi olla rahvaste huvides. Ebaloomulikult ülesehitatud süsteemid ning ebaratsionaalsed institutsioonid on nõrgad ja varisevad kokku esimesena. Murrangud löövad ikka õhu puhtamaks, nagu peale äikesetormi.
Küsimusi esitas Varro Vooglaid
