Avaldatud: Kolmapäev, 23 November 2016 00:31
Kui „Postimees“ avaldas artikli ülisuurest salasigarette ja -alkoholi kogusest Eesti Mereväe miinijahtijal Sakalal, alustas Postimehe reporter kirjeldust järjekordsest skandaalist mereväes sõnadega „Tavapäraselt väga kõrge mainega Eesti kaitseväge on tabanud skandaal.“
http://teabeleht.com/index.php...
Kui Postimehe reporter väidab, et Eesti kaitseväel on tavapäraselt väga kõrge maine ja Postimees sellist väärinformatsiooni avaldab, siis on kahjuks põhjust rääkida ka skandaalist Eesti ajakirjanduses. Postimehe reporterid kas otseselt varjavad tõtt või on nii ebakompetentsed, et nad ei tohiks ajakirjanikuna tegutseda.
Mereväge võib õigustatult nimetada Eesti riigikaitse mustaks auguks, sest see neelab ressursse, maksumaksjate kulul, tavaliselt ilma igasuguse kasuliku väljendita.
Seekordsel skandaalil on siiski kasulik väljend. See, et kaitseminister Hannes Hanso ei lubanud seekordset skandaali kaitseväe juhtkonnal kinni mätsida, on äärmiselt positiivne, lootustäratav samm õiges suunas. Au ja kiitus Eesti Vabariigi kaitseminsterile Hannes Hansole!
Selliseid sõdureid nagu olid meie vabadussõdalased ja Teise maailmasõja vabadusvõitlejad – meie Sinimägede kangelased, on maailma ajaloos vähe leida. Eesti sõdurid on teinud au endale ja Eesti rahvale ka tänapäeva lahingutandritel, meie NATO kohustuste täitmisel.
Kahjuks teeb Eesti kaitseväele ja Eestile häbi korruptsioon ja ebakompetentsus meie kaitseväe juhtkonnas.
Seaduserikkumine on meie kaitseväes süstemaatiline, leidis 2011. aasta kaitseministeeriumi siseaudit. Võib arvata, et kui seaduserikkumisi avastati rohkem kui kahel kolmandikul riigihanketehingutest, siis oli ka suurem osa ülejäänutest seadusevastased – vaevalt et kõik seaduserikkujad vahele jäid. Seaduste rikkumise ja pististe üleandmise juurde tavaliselt tunnistajaid ei kutsuta.
Eesti Päevaleht (20. juuli 2011) kirjeldas kaitseväe süstemaatilisi seaduserikkumisi artiklis pealkirjaga „Eesti merevägi jätkas ebaseaduslikke tegusid enda korruptsiooniasjas süüdi mõistetutega”. Kolmele pistise andmise eest karistatud firmale maksis merevägi veel sadu tuhandeid kroone.
Kaitseväes, nii nagu teisteski organisatsioonides toimuva eest vastutab lõppkokkuvõttes selle juht – kõnealusel juhul tollane kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots. Kui ajakirjanikud üritasid teada saada, miks on sellised seaduserikkumised tema ametisoleku ajal kaitseväes levinud, teatas ta teabeohvitser, et Laaneotsa pole võimalik leida. Tollane kaitseväe peastaabi ülem Riho Terras lihtsalt keeldus ajakirjanike küsimustele vastamast.
Tollane kaitseminister Mart Laar teatas, et seda asja võetakse täie tõsidusega. Seda kinnitas hilisemas pressiteates ka Terras, kes oli muide seaduserikkumiste ajal kaitseministeeriumi kantsler ja seega nende eest vastutav. Seaduserikkumiste eest otseselt vastutavaid kaitseväe juhte premeeriti uute kõrgete auastmetega. Riho Terras ülendati kindraliks.
Hiljem suutis tolleaegne kaitseministeerium kui ka kaitseväe juhtkond kõiki auditis dokumenteeritud seaduserikkumisi nii tõsiselt võtta, et nendest enam midagi kuulda polnud. Keegi pole ka vastutust kandnud. Küll on aga neid, kes peaks vastutama ja keda peaks karistama ülendatud ja autasustatud.
Paar aastat hiljem arreteeris kaitsepolitsei kaitseväe protokolliteenistuse spetsialisti Kristian Variku, kes tegeles külastajatele transpordi, toitlustuse ja majutuse korraldamisega ning meenete soetamisega. Varikule esitati kahtlus nende ettevõtete eelistamises, kes andsid talle vastutasuna mitmesuguseid hüvesid. Altkäemaksude tehinguid suudavad asjaosalised tavaliselt varjata. Võib arvata, et iga avalikuks tulnu kohta on tosin sellist, mis toovad maksumaksjate arvel jõukust sulidele, laastavad Eesti majandust ja rikuvad Eesti kaitseväe mainet.
Pärast aastaid salgamist tunnistas merevägi, et juhtkond oli valetanud, kui nad väitsid, et tuul ajas mereväe laeva Marduse kai ääres põhja. Nagu paljudele juba ammu teada oli, pumpas laeva vett täis purupurjus mereväelane ja laeval polnud ka ühtegi teist teovõimelist meeskonnaliiget, kes oleks suutnud aeglaselt vajuvat laeva päästa. Mereväe lipulaev Pitka, mille hankimine nõudis suure osa Eesti riigikaitse ressurssidest, on palju aastaid kai ääres roostetanud.
Kaks pätistunud kaptenmajorit pidid mereväest lahkuma. Mitte sellepärast, et nad võtsid kopsakaid altkäemakse, vaid sellepärast, et nad jätkasid altkäemaksude võtmist isegi pärast seda, kui altkäemaksude andja oli juba kohtus süüdi mõistetud ja asja ei olnud enam võimalik kinni mätsida. Tolleaegne mereväe ülem Igor Schvede ja staabiülem Ivo Värk said karistada riigihangete seaduse rikkumise eest. Neile määrati vaid väike trahv ja üldse ei uuritud ajateenijate väiteid, et hoopis nemad värvisid laeva, mille värvimiseks ülemused olid maksumaksjate raha eest seadusevastaseid hankelepinguid sõlminud. Üks kaptenmajor teenis palju aastaid mereväes, kuigi ta polnud võimeline eesti keeles adekvaatselt suhtlema ega oma keeloskust isegi parandama.
Laevade komandörideks määratakse tõsiselt võetavas mereväes tavaliselt eeskujulikud ohvitserid. Mitte Eesti mereväes. Vanemleitnant Indrek Vinkel, kes oli Admiral Pitka komandör, vallandati purjus peaga laeval räuskamise eest. Pärast tagandamist määrati ta mereväekooli ülemaks! Kaptenmajori aukraadis „ohvitser“ Ott Laanemets, laeva kapten millel veeti ülisuures koguses salakaupa, määrati samuti mereväekooli. Küllap arvab määraja, et seal on sellistel „ohvitseridel“ vaja oma eeskujuga juurutada mereväe „ohvitserile” omast käitumist. Kui leitnant Vinkel määrati uuesti laeva komandöriks ei suutnud merevägi ta kaabaklikku käitumist diplomaatilisel vastuvõtul välismaal enam kinni mätsida, sest osalenud diplomaat tegi ta purupurjus oleku ja ebaväärika käitumise kohta ettekande.
See pole aga kaugeltki esimene kord, kui mõni mereväe „ohvitser” välismaal täispeaga vägitegusid teeb. 2007. aastal tabati Saksamaal autoroolis purjus peaga mereväekapten Jaan Kapp, kes oli tollane Eesti sõjaväeatašee Berliinis. Saksamaal pääses ta kriminaalkaristusest tänu diplomaatilisele passile.
Need on ainult mõned näited Eesti mereväe „ohvitseride” vägitegudest, sest enamus nendest suudetakse kinni mätsida. Kõikidest saab avalikkus haruharva kuulda. Aga sedagi on juhtunud. Mereväelased, kes lahkuvad teenistusest, peavad täitma ankeedi, kus nad selgitavad oma lahkumise põhjuseid ja kus neil on võimalik kommentaare esitada ka muu kohta, mida nad on mereväes kogenud. Seda ankeeti lahkujad tavaliselt tõsiselt ei võta, või kui nad midagi kriitilist kirja panevadki, siis see väljapoole mereväge tavaliselt ei jõua. Aastal 2011 juhtus erand. Leitnant Georg Kirsberg täitis lahkumisankeedil 18 lehekülge, kirjeldades tähele pandud või üldiselt teadaolevaid seaduste ja eeskirjade rikkumisi, korruptsiooni, muid väärtegusid ja kõrgemate „ohvitseride” kordasaadetud sigadusi ja kaabaklikku käitumist.
Näib, et keegi, kellel oli seda ankeeti võimalus lugeda ja kes, samuti nagu leitnant Kirsberg, taunis asetleidnud väärnähtusi, lekitas selle ajakirjandusele. Saatejuht Mihkel Kärmas intervjueeris Kirsbergi „Pealtnägija” saates pealkirjaga „Endine mereväelane: seal on harimatus ja korruptsioon, pohmakad ja prohmakad”.
Tollane mereväe staabiülem Ivo Värk, kellele Mihkel Kärmas andis „Pealtnägija” saates võimaluse vastuväiteid esitada, tembeldas Kirsbergi ütlused „fantaasiaks”. Mereväe „ohvitserid”, keda Kirsbergi aruanne puudutas, lubasid üksmeelselt ta laimamise eest kohtusse kaevata.
Nad teadsid aga ilmselt, et Kirsbergi väidete tõepärasusele pole raske tunnistajaid leida. Kui kohtus oleks tõestatud, et Kirsberg rääkis tõtt, poleks nad isegi saanud oma „kangelastegusid” enam salata.
Ainukene, kes esitas Kirsbergi vastu hagi, oli tollane mereväe personaliülem kaptenmajor Liivo Laanetu, kes oli korduvalt kinnitanud, et see Kirsbergi poolt kirjeldatud sündmus, kus tema olevat purjus peaga EML Kalevi pardale jõudnud ja laeva tekile hunniku teinud, pole kunagi aset leidnud. Pika kohtuistungi jooksul andis intsidendist vande all tunnistust kaks tollast ajateenijat. Kohtus tuvastati, et Laanetu valetas kui ta salgas.
Fakt, et sellisel „ohvitseril” lubati jätkata teenistust Eesti mereväes, tõestab kahjuks eelkõige seda, et Eesti kaitseväe juhtkond ei vääri oma paguneid.
Ivo Värk tõestas avalikult samas „Pealtnägija” saates oma mittesobivust mereväe staabiülema ja ohvitseri ametikohale, väites, et merevägi jätkab lepingute sõlmimist firmadega, kes olid kohtus süüdi mõistetud lepingute eest altkäemaksu maksmisega.
Kõige tähtsam on muidugi see, et Eesti merevägi, kuigi kulukas, pole lahinguvõimeline. Eesti merevägi pole võimeline täitma ühtegi vajalikku lahinguülesannet ega ühtegi merepiiri kaitseoperatsiooni. Mereväe juhtkond pole selleks kaua kõlbulik olnud ja laevade mehitamiseks pole küllaldaselt kvalifitseeritud mereväelasi. Lisaks sellele on kogu mereväe operatiiv-taktikaline suunitlus vale. Eesti merevägi on üles ehitatud peamiselt miine kahjutuks tegema. Oleks huvitav teada, kes oli see riigikaitse juht, kes arvas, et merelt suunatud rünnaku puhul hakkab vaenlane meie territoriaalvett mineerima või et meie peaks neid kahjutuks tegema, et vaenlasel oleks ohutum rünnata? Kui meil endil pole kavatsust mõnele miinidega kaitstud riigile mererünnakut sooritada, oleks kindlasti mõttekam varustada merevägi miinitraalerite asemel miinide ja alustega, mis neid vette lasevad, et saaksime oma randasid rünnaku puhul kaitsta.
Pole kahtlust, senini mereväe ülesehitamisele ja ülalpidamisele kulutatud maksumaksjate raha on mõttetult raisatud. Merevägi on Eesti riigikaitse must auk. See neelab ressursse ilma igasuguse riigikaitseks kasuliku väljundita.
Ma soovitan merevägi praegusel kujul kaotada ning allesjäänud materjal ja kaitsejõudude teenistuseks ning meresõiduks kõlbulik personal liita piirivalvega. Piirivalvel on vähemalt kogu Eesti territoriaalvett kattev mereseire keskus.
