Harri Kivilo
Eestlane olla pole olnud kerge. Meid ja meie maad on aasta-sadade kestel teised rahvused oma alluvusse sundinud, kuid me oleme kindlameelselt jõudnud rahvusena püsima jääda. Teise maailmasõja ajal toimunud suurriikide sobingute tõttu kaotatud iseseisvuse saime tagasi aastal 1991 – koos eksliku arvamusega, et Eesti tuleb muuta kaherahvuseliseks riigiks. Ja aasta-aastalt ongi Eesti avalikus ruumis suurenenud inglise ja vene keele kasutamine: peavoolu-meedias on ingliskeelseid ja eestipärasteks hääldatud ingliskeelseid sõnu asutud lisama eestikeelsetesse lausetesse ning lauseid lõpetama sõnaga „okei“.
Riigivõim justkui ei tea, et okupatsioonieelne Eesti oli rahvus-riik, kus vähestel teistesse rahvustesse kuuluvatel isikutel oli õigus oma emakeelt ja rahvuslikku kultuuri omaette viljeleda. Nüüd on osa meie rääkijaid ja kirjutajaid hakanud avalikus ruumis jätkama okupatsiooniaastate keelepruugi kasutamist. Näidetena võib tõdeda, et: sõna „tehnika“ sobib kirjeldamaks nii elektrilist pudrunuia kui ka kauglaske-suurtükki; sportlase saavutus on uhkem, kui „võitis“ asemel kinnitada, et tubli te-gija „teenis või kindlustas võidu“; sõna „reisilift“ ei tähendagi mingit reisimise vahendit, vaid paikset tõstukit nimega „kaubalift“; brigaadi moodustamiseks polegi vaja 4000 isikut, piisab kolmestki!
Aastal 1944 lahkus pagulusse mitukümmend tuhat eestlast. Kõigil oli vaja kiiresti õppida kohalikku keelt ning teenida raha eluaseme ja toidu muretsemiseks. Nende vajaduste ra-huldamiseks tuli enamasti teha kõige madalama taseme töid. Keeleoskuse suurenemine võimaldas saada paremat tööd ja suuremat palka. Normaalseks eluks vajalik keeleoskus saavu-tati enamasti kolme aastaga. Kooliealised lapsed said juba teise õppeaasta lõpuks selgeks uue keele, mida oli vaja edasiõppimiseks. Eestis on aga lausa mõistusevastaselt 29 aasta vältel arvatud, et: vene kodukeelega lapsi tuleb õpetada venekeelsetes koolides; riigi kahe rahvuse rahumeelseks koos elamiseks tuleb koostada lõimimiskavasid, neid rakendada ja riiklikult rahastada ning unustada Atlandi hartas määratu. Ül-latavalt on meie ajakirjanikud tihti manitsenud eestlasi: või-malda venelastel end Eestis hästi tunda. Ent ometi pole teada, et venelased oleksid Eestis elamise üle nurisenud. Üpris kummaliselt on venelaste eesti keele õppimise tahte tii-vustamiseks hakatud Rahvusringhäälingu saateid ja peavoolu päevalehtede väljaandeid vene keeles edastama. Näiliselt sama eesmärgi nimel on ka venekeelseid meelelahutus-saateid sisseostetud ning riiklikke korraldusi vene keeles an-tud.
Ilma hetkekski kahtlemata võime tõdeda, et Balti ketis seisnud eestlased olid üksmeelselt nõudnud Eesti Vabariigi ennistamist sellisena, nagu see oli olnud augustis 1939. Seda üksmeelset nõuet on meie riigivõim hakanud solvavalt ei-rama. Eesti keele ja rahvusliku iseteadvuse tagamist on meil vaja käsitleda pühima kohustusena. Eesti üldist demograafilist olukorda hinnates tuleb järeldada, et enamus Eestis elavaid venelasi on uhked oma rahvuse üle ning seega mõistavad, et eestlastel on õigus ja kohustus tagada oma rahvuse üle aegade edasikestmine – ja seda ei ole võimalik saavutada sis-serändajaid põlisrahvaks pidamisega.
