Riigikontroll auditeeris kultuuriministeeriumi tegevust investeeringute jagamisel ja kasutamise kontrollimisel ja jõudis järeldusele, et ministeeriumi töö ei ole läbipaistev ning menetlusprotsess ja otsustamise alused on puudulikud.
Aastail 2005-2010 jagas kultuuriministeerium investeeringuteks kultuuri- ja spordiobjektidesse kokku üle kahe miljardi krooni, millest toetati nii riigiasutusi, riigi asutatud sihtasutusi, avalik-õiguslikke asutusi kui ka kohalikke omavalitsusi.
Samas on investeeringute mõjul lisandunud tegevuskulud ja laenukohustused võtnud riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgu sõnul ära enamiku viimase nelja aasta kultuuriministeeriumi haldusala eelarve juurdekasvust.
Aastaks 2014 võib planeeritavate või pooleliolevate investeeringute mõjul tema sõnul täiendavaid tegevuskulusid riigieelarvesse juurde tulla veel ligikaudu 103 miljonit krooni, kuid rahandusministeerium pole riigi eelarvestrateegias samaks ajaks tegevuskulude kasvu ette näinud.
Seega peab uute hoonete ehitamine või olemasolevate laiendamine riigikontrolli järelduste kohaselt toimuma ülejäänud valitsemisala kulude arvelt, sest investeeringutega kaasnevad finantskohustused ja tegevuskulude juurdekasv on suuremad kui kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve kasv ja edasised kasvuprognoosid. Ehk siis plaanid on Olgo hinnangul oluliselt suuremad kui tegelikud võimalused.
Kultuuriministeeriumi arengukavades nimetatud prioriteetsetest investeeringutest suudetakse riigikontrolli hinnangul ära teha vaid osa ning kõrvaltvaatajal on raske mõista, mille alusel otsuseid tehakse.
Kultuuriministeeriumi kantsleri Siim Suklese kinnitusel aga ei ole ministeerium hoolimata ülesande keerukusest võtnud raha uute hoonete ehitamiseks või olemasolevate laiendamiseks teiste valdkondade arvelt.
«Riigieelarve muutub igal aastal, iga kohustus saab ühel hetkel otsa ja selle asemel saab võtta ette uusi projekte. Näiteks tasus ministeerium 2010. aastal viimased maksed Mooste külalisstuudio, Nukumuuseumi, Vanalinna teatrimaja toetustest ja nende arvelt vabanenud summade eest saab alustada uusi investeeringuprojekte,» selgitas Sukles.
Sukles on kindel, et seni tehtud otsused ei ole seadnud ohtu kultuurisektori toimimist ning pigem on need arengut hoopis soodustanud. «Investeeringud on loonud tingimusi kultuuriga tegelemiseks ja kultuurist osasaamiseks, need on soodustanud ka tervislike eluviiside harrastamist,» ütles Sukles Postimees.ee´le.
Ministeerium ei suuda tagada rahade sihipärast kasutamist
Riigikontrolli hinnangul aga ei suuda kultuuriministeeriumi kontrollisüsteem samas ära hoida ega tuvastada investeeringutoetuste mittesihipärast kasutamist. Näiteks on ministeeriumi arengukavades prioriteetsena ära märgitud mitmed tuleohutusnõuetele mittevastavad hooned ning paljud neist on ka ministeeriumilt investeeringutoetust saanud, kuid ei ole ikkagi tuleohutusnõuete rikkumist likvideerinud - nende hulgas näiteks teater Vanemuine, Ugala teater ning nuku- ja noorsooteater.
Lisaks on mitmed asutused võtnud riigikontrolli andmeil ebaseaduslikke kohustusi, nende hulgas näiteks Eesti Kontsert.
Sukles aga leidis, et riigikontrolli auditis ei leidu tegelikult ühtegi konkreetset näidet juhtumeist, kus investeeringutoetust oleks tõepoolest mittesihipäraselt kasutatud. Kultuuriministeeriumil ei ole tema sõnul praeguses majandussituatsioonis ka piisavalt tööjõuressurssi ega eelarvevõimalusi täiendavate ametnike töölevõtmiseks, kes kontrollifunktsiooni tugevdaksid.
Tuleohutusnõuete puhul on Suklese hinnangul tegelik küsimus selles, et sageli nõuab ettekirjutuste absoluutne täitmine suuremahulisi ümberehitustöid. «Näiteks tuletõkkeuste paigaldamine mõnda ajaloolisse hoonesse tähendaks vahel uste ehitamist sinna, kus neid praegu üldse polegi, lisaks siis olemasolevate väljavahetamisele. Sellised tööd ka muinsuskaitse alla kuuluvas majas nõuavad kindlasti ka sisekujunduse projekti,» selgitas kantsler.
Riigikontroll leidis veel, et kultuurivaldkondades, kus on vähem riiklikke asutusi, ollakse toetusvõimalustest vähem informeeritud ning ministeerium ei suuda nende valdkondade investeerimisvajadust adekvaatselt hinnata ega planeerida.