Tallinna rahvusraamatukogus peeti 12.-13. novembrini rahvuskaaslaste programmi konverentsi, kus käsitleti eestluse säilitamist väljaspool kodumaad. Peateemadeks olid haridus, kultuur, arhiivid, kirik ja tagasipöördujate sotsiaalprogramm.
Rahvuskaaslaste programm (2004-2008) on Eesti valitsuse kinnitatud dokument, mille lähtekohaks on rahvuslik ühtekuuluvustunne ja eestluse keelelise ja kultuurilise identiteedi igakülgne toetamine. Programm on suunatud väliseesti kogukondade järjepidevaks toetamiseks. Konverentsi eesmärgiks oli aluste seadmine uue programmi koostamiseks aastateks 2009-2013.
Rahvuskaaslaste programmi elluviimise eest seisavad haridus- ja teadusministeerium, kultuuriministeerium, siseministeerium, välisministeerium ning rahvastikuministribüroo.
Konverentsist võtsid osa 14 maa eestlased: Kanadast, USAst, Inglismaalt, Rootsist, Venemaalt, Lätist, Leedust, Valgevenest, Soomest, Saksamaalt, Ukrainast, Belgiast, Tshehhi Vabariigist ja Eestist.
Kanada esinduslikku delegatsiooni kuulusid: Lia Hess, Markus Hess, Avo Kittask, Laas Leivat, Endel Lindaja, Johannes Pahapill, Elle Rosenberg, Andres Taul ja Silvi Verder.
Poolteist miljonit eesti keele kõnelejat
Konverentsi avas rahvastikuminister Urve Palo, kes ütles, et Eestist on pärast taasiseseisvumist lahkunud 40.000 inimest, neist suur hulk Venemaale. Viimastel aastatel suureneb aga tagasipöördujate osakaal. Minister ütles, et heameelt teeb süvenev koostöö Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukoguga.
Ettekande teinud haridusminister Tõnis Lukase sõnad, et ülejärgmisel kümnendil võiks maailmas olla poolteist miljonit eesti keelt kõnelevat inimest – on kindlasti enim tsiteeritud osa rahvuskaaslaste konverentsil välja öeldust. „Rahvuskaaslaste programm on osa selle idee skeletist,“ sõnas Tõnis Lukas. „Tagatiseks on, et võõrsil elavad eestlased oma juuri ei unustaks – oma keelt ja kultuuri ikka edasi kannaksid. Vaid nemad saavad olla meie vastu huvi äratavateks saadikuteks teiste rahvaste juures.“
Ta ütles, et rahvuskaaslaste programm ei ole mõeldud mitte ainult eestluse toetamiseks välismaal, vaid ka Eestis. Kui siin jääb rahvast vähemaks, on loomulik, et võõraste kutsumise asemel tuleksid eestlased koju tagasi. Selge on see, et kõik kodumaalt lahkunud ei tule tagasi, aga tulijaile tuleb tõestada, et nad on siin oodatud.
Arendada ja hoida eestikeelset kõrgharidust
„Kultuurisuurused tõusevad enim esile ikka suurema valiku hulgast,“ lausus Lukas. „See, kui palju noori teistesse riikidesse õppima siirdub – sõltub siinsest õppe kvaliteedist. Sõltub sellest, kas suudame edasi arendada eestikeelset kõrgharidust. Seda muidugi rahvusvahelisel tasemel ja hea teiste keelte oskusega, kuid ikkagi eestikeelset mõistesõnavara säilitades, eesti keele kaasaegset konkurentsivõimet arendades.“
Lukas lisas, et kindlasti tuleb teadlastele luua Eestis korralikud töötingimused. Nii jäävad ja tulevad eesti soost haritlased kodumaale, hea näide geenitehnoloogia vallast on Eestil juba olemas.
Haridus- ja teadusministri sõnul aitab üle maailma laiali pillutatud eestlasi koos hoida ESTO ja järgmisele ESTOle tuleks anda tugev signaal, et Eesti on valmis üle võtma teatepulka ja tagama ESTOde korraldamise püsivalt Eestis. Sest Eesti on ainus koht, mis võiks kokku siduda nii ida kui ka lääne pool elavaid eestlasi. Austraalia eestlased ju krimmi-eestlastega niisama juhuslikult kokku ei saa.
Kutsuda väliseesti noori Eestisse õppima
Rahvuskaaslaste hariduspoliitika üks osa on väliseesti noortele õppimakutsumine Eesti kõrgkoolidesse. 2006. aastal õppis Eesti kõrgkoolides 26 välismaalt tulnud eesti juurtega noort. Põhiliselt olid nad tulnud idapoolt. Konverentsil võttis sõna ka üks Ukrainast pärit eesti neiu, kes Tartu ülikoolis õpib. Tema kiitis rahvuskaaslaste haridusprogrammi, mis on tal võimaldanud Eestisse õppima tulla. Olgu lisatud, et õppimist rahastab riik ja tudengitele on loodud veel mitmeid lisasoodustusi.
Väliseesti noorte akadeemilise hariduse kohustuslikuks osaks on eesti kultuuri ja ajaloo tundmaõppimine ning eesti keele õppimine intensiivkursustel. Nimetatud Ukrainast pärit neiu eesti keel oli väga ladus, vaatamata sellele, et ta siia tulles seda üldse ei osanud.
Riik toetab eesti keele õpetamist
Teine tähtis lõik hariduses on eesti keel ja eestikeelne õpetus väliseesti koolides ja kogukondades. Eesti keelt ja osalist eestikeelset õppetööd on nii ida- kui ka läänepoolsetes riikides. Hariduse töörühma juht Jaak Viller ütles, et kuigi tehtud on mõndagi, seisab palju veel ees. Näiteks on hädasti vaja luua ühtne internetiportaal, kust huvilised vajalikku infot leiaksid. Infoportaali vajadus kerkis üles tegelikult kõikides töövaldkondades. Igasugust informatsiooni saab tänapäeval kõige kiiremini levitada veebilehekülgede kaudu ja nende loomine on vältimatu, märgiti konverentsil pea igas ettekandes.
Samuti ootavad loomist kõigi väliseestlastega seotud riike ja piirkondi haaravad andmebaasid. Rohkem võiks korraldada keelelaagreid. Üks huvitav mõte – korraldada eesti koolide õpetajatele täiendkoolitust kohtadel, nt Austraalias vm. Rohkem peaks tootma eestikeelseid õppevideoid. Stockholmi esindajad tõstatasid küsimuse, et haridusprogrammi võiks laiendada juba eesti lasteaedadesse.
Kokkuvõtlikult leiti, et tegelikult saab eesti keele õppimise huvi alguse kodust ja lapsevanemate motiveeritusest. Kuidas seda tõsta – see on küsimus? Tuleb tunnustada neid vanemaid, kes võõrkeelses keskkonnas oma lastele eesti keelt õpetavad.
Luua Eestisse väliseesti keskus
Kultuuriprogrammi eesmärgiks on soodustada väliseestlaste ja nende keskuste kontakte Eestiga. Pakkuda väliseestlastele Eesti-poolset abi ja toetust võõras ümbruses eesti keele ja kultuuri säilitamiseks. Kultuuriministeeriumi esindaja Anne-Ly Reimaa sõnul elab väljaspool Eestit 14% eestlastest. Ministeeriumi rahalisel toel on saanud teoks mitme eesti koori, orkestri või teatri külalisesinemised väliseestlastele. Samuti toetatakse Peterburi Jaani kiriku taastamist. Kui ESTOd on nelja aasta järel ja laulupeod viie aasta, siis kokkusaamisi võiks palju tihedamalt olla, kasvõi taoliste konverentside näol. Ka kultuuritöötajad loodavad infovahetamise kiirenemisele loodavate veebilehtede vahendusel. Tehti ettepanek luua Eestisse väliseesti keskus.
Arhiivide korrastamine on kulukas töö
Väliseesti arhiividest ehk täpsema sõnaga kultuuripärandist rääkides peeti tähtsaks ühtse andmebaasi loomist, asukohamaade arhiividega koostöö tegemisest. Ka kodu- ja väliseesti teadlastega koostöö arendamisest. Tõdeti, et arhiivide korrastamine ja hoidmine on kulukas töö. Arhiive on nii idas kui läänes, ka on arhiive Eestisse toodud. Möödunud aastal korraldati Tartus rahvusvaheline välisbalti arhiivide konverents, sest sageli on baltlastel ühised arhiivid.
Eesti on valmis toetama väliseesti muuseumi loomist Torontosse Tartu College’isse. Kiideti Toronto eestlaste huvi ja ettevõtlikkust mälestuste üleskirjutamisel ja elulugude lindistamisel. Üldiselt on praegusel ajal suulise pärandi kogumine tõusuteel.
Kirik on seal, kus on eestlased
Peapiiskop Andres Taul sõnas konverentsil esinedes, et E.E.L.K.-l on kõige pikemad sidemed kodumaaga. Samuti kogunesid eestlased sõjapõgenikena kirikute ümebr, et eesti ühiskonda üles seada.
Assessor Joel Luhametsa sõnul on kirik seal, kus on eestlased. Juba EELK esimeses põhikirjas aastast 1917 on öeldud, et EELK on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes. Sõja tõttu kaheks lagunenud EELK on pärast pikki aastakümneid taas ühinemise teel, kodumaa vaimulikud teenivad regulaarselt väliseesti kogudusi. Luhametsa sõnul on sel aastal E.E.L.K.-l 49 kogudust ja 29 vaimulikku, neist seitse on Eestist.
Eestisse vaimulikuks õppima
Rahvuskaaslaste programm näeb ette eestlaste asualade kaardistamisega koos ka kirikute ja koguduste kaardistamise ning ajalooliselt oluliste isikute haudade korrastamist. Kuna väliseesti vaimulike ettevalmistus on praktiliselt lõppenud, siis tuleb Eestil kaasa aidata koguduste järjepidevuse säilimisele väljaspool kodumaad. Ühe võimalusena oleks rahvuskaaslaste haridusprogrammi abil väliseesti noorte vaimulikuks õppimine Eestis.
Üheks suureks tööks ja bürokraatiasõlmedest läbimurdmiseks on Peterburi Jaani kiriku taastamine. Kiriku hoone on Peterburi linna poolt antud eluaegseks kasutamiseks kogudusele. Vene seadused ei võimalda kiriku tagastamist. Jaani kirik asub Peterburi südalinnas ja sinna tahetakse luua ka eesti kultuurikeskus ning arhiiv.
Uued kogudused on loomisel
Seoses Eesti Euroopa Liitu astumisega on inimesed hakanud liikuma teistesse Euroopa riikidesse, mis omakorda tingib uute koguduste loomise vajaduse. Peapiiskop Andres Põderi sõnul ootavad oma kogudust Belgia, Iirimaa, Hollandi, Saksamaa ja Ukraina eestlased, taastada tuleks Leedu kogudus. Siinjuures tegi Andres Põder huvitava ettepaneku, et riik võiks välisministeeriumi juurde luua diasporaakaplanaadi (kaplanid, kes teeniksid välismaal olevaid eesti kogudusi), sarnaselt kaitseväe- ja politseikaplanaadile.
Üha rohkem asutakse Eestisse elama
Kui 1990ndate alguses oli huvi väliseestlaste (nii ida-kui läänepoolsete) tagasipöördumise vastu üsna suur, siis vahepeal see vaibus. Paaril viimasel aastal on taas märgata tagasipöördujate hulga suurenemist, nt sel aastal kolm korda rohkem kui eelmisel. Et aidata neil kiiremini eluga Eestis hakkama saada, ongi ellu kutsutud tagasipöördujate või Eestisse elama asuvate eestlaste sotsiaalprogramm.
Tuldud on peamiselt idapoolt, Venemaalt, Ukrainast, Gruusiast, kuid tullakse ka USAst, Soomest, Prantsusmaalt, Rootsist, Iisraelist, Argentiinast jm. Vanuseliselt tulevad enamasti kuni 40aastased. Riik maksab neile rahalist toetust 35.000 krooni. Sel aastal oli summa väiksem, sest tulijaid oli oodatust rohkem.
Reageeriti presidendi kutsele
Miks väliseestlased tulevad Eestisse elama? Kindlasti on üheks põhjuseks Eesti majanduslik areng ja elatustaseme tõus, Venemaalt ja Abhaasiast tullakse sealse ebastabiilsuse tõttu. Noored põhjendavad sageli, et Eestis on võimalik kiiremini oma erialal karjääri teha. Tähtis on ka oma keele- ja kultuurikeskkonnas elamine. President Toomas Hendrik Ilves on avalikus pöördumises eestlasi koju tagasi kutsunud. Ja nii mõnigi sel aastal tulija ongi põhjusena nimetanud presidendi kutse.
Tehti ettepanek luua prioriteetsetele gruppidele, nagu noored lääne ülikoolide lõpetanud eestlased, eritingimused. Näiteks aidata neil soodustingimustega pangalaenu võtta ja kodu soetada. Ka tagasipöördujate programm tahab panustada interneti lehekülgede loomisele ja info levitamisele väliseestlaste hulgas.
Konverentsile oodatakse jätku
Kaks päeva kestnud konverents lõppes osavõtjate üleüldise heakskiiduga taolisele erakordsele ettevõtmisele. Kiideti korraldajaid, kes suurepäraselt hakkama said. Ja lahkuti lootuses, et see ei jää viimaseks taoliseks konverentsiks. Ega eestlased üle maailma polegi ju nii töiselt kokku saanud. ESTOd ja laulupeod on toredad, kuid seekord oli tegu tõsise töökohtumisega. Viimaks pandi veel kõigile südamele haarata kaasa ka väliseesti äri- ja majandustegelased, sest head ideed ilma rahata ei teostu.
Rahvuskaaslaste programmi 2009-2013 kokkupanek sai tõsise alguse, töö jätkub. Et tihendada koostööd, alustab rahvastikuministri büroos tööd ka Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukogu esindaja Aho Rebas Rootsist.
Vahetult peale konverentsi lõppu jagasid Eesti Elule oma arvamusi mõned Kanada eestlased.
Endel Lindaja: „Konverents oli väga kasulik „sildade” ehitamiseks ja nii ühiste kui ka erinevate murede arutamiseks. Pean tähtsaks just suhete loomist erinevate riikide sama ala inimestega. Eesti peaks ennast ja oma ajalugu rohkem maailmas tutvustama. Vaja oleks nii paarikümneleheküljelist ingliskeelset väljaannet, seda välismaalased loeksid.”
Markus Hess: „Sai palju kontakte loodud ida- ja läänepoole ning Eestiga. Silmaga nähtud ja käega katsutud – isiklikud kontaktid on alati parimad. Arvan, et läänest oleks küll Eestisse elama asujaid. Siia tuleksid need, kes just lõpetavad ülikooli, et siin tööd leida ja elu alustada. Tuleksid ka vanemad inimesed pensionipõlve veetma. Meil oleks hea meel, kui Eesti valitsus saadaks näiteks Torontosse kellegi, kes oskaks noortele või ka vanadele selgitada ümberasumise probleeme.“
Laas Leivat: „Kahe päeva jooksul sai uue programmi koostajaile edastatud hulgaliselt uusi ideid. See on esimene kord üldse, kus nad on meie vajadustest otseselt kuulnud. Olen kindel, et nende siht on meie vajadusi meie vaatevinklist täita. Usun, et saime katta väga suure osa olulistest sektoritest. Teine, praktiline kasu oli, et saime tutvuda inimestega – nii Eesti ametnikega kui idapoolsete väliseestlastega.
Siin räägiti palju infovõrgu loomisest, õnneks Kanadas on suurematel organisatsioonidel juba oma koduleheküljed olemas. Vaja on vaid aidata inimestel need üles leida. Mis puutub väliseesti koolidesse, siis Torontos on meil mitmed õpetajad Eestist tulnud ja me ei vaja vist ka rahalist abi, kuid kindlasti oleksime huvitatud õppematerjalidest.“
Eesti riik toetab eestluse säilitamist väljaspool kodumaad (24)
Eestlased Eestis | 16 Nov 2007 | Tiiu PikkurEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ei tea.
Kas mitte ei räägi üks laul, et
"Tulge tagasi Eestimaa pojad. Tulge tagasi, ootame teid. Võtke kaasa kõik langenud sõbrad, võtke kaasa ka haavatud kõik"
aga seda ei pea tõsiselt võtma. Ma ise ka ei võta.
Kas mitte ei räägi üks laul, et
"Tulge tagasi Eestimaa pojad. Tulge tagasi, ootame teid. Võtke kaasa kõik langenud sõbrad, võtke kaasa ka haavatud kõik"
aga seda ei pea tõsiselt võtma. Ma ise ka ei võta.
Nagu proua Anna Nüüm juba väljendas, ei ole valdav enamus siinseid eestlasi Kanadasse kolinud, nad on siia kas põgenenud või siin sündinud.
Muidugi võib ju kohe küsida, et miks te siis Eesti vabaks saades tagasi Eestisse ei koli? Paljud on seda ka teinud, enamus aga mitte. Põhjuseks mitmed praktilised asjaolud, peamiselt segaabielu, olemasolev töökoht, harjumus Kanada eluga jne.
Ninatark, sa pahandad meie inglise keeles rääkimise peale, aga ma kahtlen kas sa oled siinsest kontekstist õieti aru saanud. Viimase 15 aasta emigrandid on teine asi, nemad lihtsalt "on eestlased", enamus siinsündinuid aga tahavad olla. Muidu lihtsalt ei saa ja see on parim alternatiiv Eestisse kolimise kõrval.
Natuke ka teemast kõrvale: kujuta ette, kui välismaal ei ole ühtegi eestlast või Eesti huvilist. Minu arvates ei oleks see Eestile sugugi kasulik. Kuigi väliseestlased kipuvad oma mõju kohaliku riigi valitsusele tavaliselt üle hindama (ja kodueestlased alahindma), on see mõju siiski arvestatav. Seda eriti viisavabaduse saavutamisel ja venelaste propaganda mõju vähendamisel.
Muidugi võib ju kohe küsida, et miks te siis Eesti vabaks saades tagasi Eestisse ei koli? Paljud on seda ka teinud, enamus aga mitte. Põhjuseks mitmed praktilised asjaolud, peamiselt segaabielu, olemasolev töökoht, harjumus Kanada eluga jne.
Ninatark, sa pahandad meie inglise keeles rääkimise peale, aga ma kahtlen kas sa oled siinsest kontekstist õieti aru saanud. Viimase 15 aasta emigrandid on teine asi, nemad lihtsalt "on eestlased", enamus siinsündinuid aga tahavad olla. Muidu lihtsalt ei saa ja see on parim alternatiiv Eestisse kolimise kõrval.
Natuke ka teemast kõrvale: kujuta ette, kui välismaal ei ole ühtegi eestlast või Eesti huvilist. Minu arvates ei oleks see Eestile sugugi kasulik. Kuigi väliseestlased kipuvad oma mõju kohaliku riigi valitsusele tavaliselt üle hindama (ja kodueestlased alahindma), on see mõju siiski arvestatav. Seda eriti viisavabaduse saavutamisel ja venelaste propaganda mõju vähendamisel.
Minu generatsioon ei ole "siia kolinud". Me sündisime siin. Minu vanemad ka ei "kolinud siia", nemad tulid noortena, koos oma vanematega, sest et nende peredel oli valik, kas minna soomusrongiga Siberisse või jätta oma kodu ja elu ja põgeneda läände.
Meile on eestluse alalhoidmine tähtis, sest oleme eluaeg võidelnud selle alalhoidmise eest. Maast madalast anti meile sini-must-valge lipp kätte ja õpetati hoida seda au sees ja kuulutada kõigile kellega me kokku puutusime mis ja kus on Eesti ja miks me peame võõrsil elama.
Meie TEGUTSEME eestlastena, sest see on meie veres. Me TEGUTSEME, sest me ei taha seda kaotada mille eest oleme võidelnud.
See pole mingi eksperiment.
Meile on eestluse alalhoidmine tähtis, sest oleme eluaeg võidelnud selle alalhoidmise eest. Maast madalast anti meile sini-must-valge lipp kätte ja õpetati hoida seda au sees ja kuulutada kõigile kellega me kokku puutusime mis ja kus on Eesti ja miks me peame võõrsil elama.
Meie TEGUTSEME eestlastena, sest see on meie veres. Me TEGUTSEME, sest me ei taha seda kaotada mille eest oleme võidelnud.
See pole mingi eksperiment.
Eestlased Eestis
TRENDING
