Eelnõu seletuskirja kohaselt on selle peamine eesmärk muuta finantsjärelevalve teostamine kriisiolukorras operatiivsemaks ja efektiivsemaks.
Eelnõu kaotab piirangud, mis ei võimalda finantsinspektsioonil kriisiolukordades vajaliku informatsiooni saamist finantsjärelevalve subjektidelt kiirendatud korras.
Samuti lisab eelnõu seadusesse sätted krediidiasutuse aktsiate sundvõõrandamise menetluse kohta. Sundvõõrandamist tuleb seletuskirja kohaselt käsitleda kui krediidiasutuse võimalikku restruktureerimise meedet finantsstabiilsuse tagamiseks ning turu jätkusuutliku toimimise taastamiseks.
Osaluse sundvõõrandamise menetlusega võib vastavalt eelnõule alustada juhul, kui krediidiasutus ei täida olulises osas kehtivaid usaldatavusnormatiive, omanik(ud) keelduvad koostööst riiklike institutsioonidega ning muude riigipoolsete administratiivsete meetmete tulemusliku kasutamise võimalikkus on ammendunud, samuti kui krediidiasutuste juhid ei suuda ühingu juhtimisega toime tulla.
Sundvõõrandamise saab algatada rahandusministeerium, kes tugineks üldjuhul finantsinspektsioon poolt esitatud tõenditele, millest tulenevalt on sundvõõrandamise algatamine vältimatult vajalik. Otsuse krediidiasutuse aktsiate sundvõõrandamiseks õiglase hüvitise eest teeb valitsus.
Arvestades ülekaalukat avalikku huvi, mille kaitseks menetlus läbi viiakse, on piiratud sundvõõrandamise otsuse vaidlustamise ning sundvõõrandiand ja ja kolmandate isikute kahju hüvitamisnõuete esitamise võimalusi.
Eelnõu koostamisel on lähtud teiste Euroopa Liidu riikide sarnastest regulatsioonidest. Nii Leedu, Läti, Saksamaa kui Austria on viimasel kahel aastal võtnud vastu seadused, mis sisaldavad sundvõõrandamise võimalust. Suurbritannias tekkis avalikul sektoril hiljuti võimalus võtta pankasid üle ajutiselt.
Rahandusministeeriumi koostatud eelnõu üks eesmärke on ka võtta siseriiklikku seadusandlusesse üle ELi hoiuste tagamise direktiivi tehtud muudatused.
Hoiuste tagamise piirmäär on direktiivi muudatusega viidud 20 000 eurolt 50 000 euroni ning selle aasta lõpuks tõstetakse see 100 000 euroni. Samuti lühendatakse hoiuste hüvitamise tähtaega 3 kuult 20 tööpäevani. Need muudatused sisalduvad ka kooskõlastusringile saadetud eelnõus.
Üle 50 000 euro suuruste hoiuste osakaal moodustab Eestis vaid 0,7 protsenti tagamisele kuuluvate hoiuste arvust, seega muudatus tagatisfondi kohustusi järsult ei tõsta. Kui eelmise aasta lõpus oli tagatisfondi kohustus 53,7 miljardi krooni kõikide hoiuste hüvitamiseks võimalike kahjujuhtumite korral, siis piirmäära kahekordne suurendamine viiks kohustuse 59,2 miljardi kroonini.
Samuti sätestab eelnõu selgesõnaliselt, et tagamisele ja hüvitamisele kuuluvad kõik hoiused, olenemata intressimäära suurusest.
Lisaks tagatakse eelnõu kohaselt edaspidi ka Eesti suurettevõtjate hoiuseid, mis praegu tagatisfondi kaitse alla ei kuulu.
Tagatisfondi esialgsel hinnangul moodustavad suurettevõtjate hoiused kokku ligi 12 miljardit krooni. Juhul kui tagatisfond peab edaspidi ka need hoiused hüvitama, siis uut 100 000 eurost ülempiiri arvestades tekib tagatisfondile ligi 1,1 miljardi kroonine täiendav kohustus.