Kaitseväe Logistikakeskuse ülema kolonel German Kesa sõnul on strateegilise õhutranspordivõime iseseisev väljaarendamine Eesti-suguse väikeriigi jaoks liiga kallis.
"SAC-i programmiga saame märkimisväärse vabaduse ja kindluse juhtudeks, kui operatsioonipiirkonda on vaja kiires korras transportida inimesi ja tehnikat, või vastupidi, neid sealt kiiresti evakueerida," ütles Kesa.
Strateegilise õhutranspordivõime programmi raames hangivad selles osalevad riigid ühiselt kolm Boeing C-17 Globemaster III-tüüpi transpordilennukit, mille haldamise ja hooldamisega hakkab tegelema vastloodud NATO õhutranspordi haldamise organisatsioon NAMO.
Eesti saab lennukit kasutada igal aastal 45 lennutunni ulatuses, mille eest on võimalik teha näiteks kuus lendu marsruudil Tallinn-Kabul. Samuti võimaldab SAC programmis osalemine transportida ülegabariidilisi veoseid, näiteks soomustransportööre Afganistani. Konkreetseid plaane lennuki kasutamiseks Eestil hetkel pole.
Lennukid hakkavad paiknema Ungaris Papa õhuväebaasis. Järgmised kaks lennukit plaanitakse NAMO-le üle anda sügisel. Programm kestab hinnanguliselt kuni 2035. aastani ja selle kogumaksumuseks kujuneb 5-6 miljardit dollarit.
Eesti jaoks on SAC programmis osalemise kogukulu 676 miljonit krooni, mis tasutakse 26 aasta jooksul. Seejuures on lennutunde vajadusel võimalik müüa teistele programmis osalevatele riikidele, kolmandatele riikidele või valitsusvälistele organisatsioonidele nagu näiteks Punane Rist.
SAC programmiga on liitunud Bulgaaria, Eesti, Hollandi, Leedu, Norra, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Ungari, USA ning NATO rahupartnerlusprogrammis osalevad Soome ja Rootsi.
Ingvar Bärenklau