Kui Mõniste valla talunik-jahimees Rein Kõiv kaks kuud tagasi oma faasaniaedikust sõlmes sabadega rotikarja leidis, ei osanud ta arvata, et tegu on maailmas üliharuldase nähtusega, mida nimetatakse rotikuningaks.
Saru külas Alaveski talus elav Rein Kõivu läks 16. jaanuaril oma 49 faasanile süüa viima ja avastas ta, et aedikus faasanite toidulaua juures on suur auk, kus sipleb hulk rotte, kirjutab Võrumaa Teataja.
Lähemal uurimisel selgus, et sabapidi olid sõlmunud 16 rotti, kellest viis-kuus või tema poja andmetel isegi üheksa olid veel elus. Ülejäänud rotid olid surnud ja paar tükki neist lausa roiskunud.
«Pealmised arvatavasti kraapisid alumistele pinnast ja liiva peale. Siis alumised ilmselt lämbusid,» arvas Kõiv.
Pealmised rotid olid tõenäoliselt veel vaid seetõttu elus, et olid taibanud faasanite toidulaua alla kolida, ja kuna nad arvatavasti põimusid sabapidi kokku just toidulaua all, said pealmised rotid faasanite toitu kätte.
Kõivu pere ei osanud aimata, et rotipuntra näol on tegu haruldase loodusnähtusega ning seetõttu kustutaski kümneaastane perepoeg veel elus olnud rottide eluküünla, nii nagu tüütute näriliste puhul ikka on kombeks teha.
Seejärel kiskus pereisa rotid urust välja ja riputas lõpnud rottide puntra lauavirna külge rippuma. Seal kõlkusid need ligi kaks kuud, kuni lõpuks jõudsid jutud rotipuntrast loodusteadlasteni.
«Oleks ma teadnud, et neil mingi väärtus on, ma ei oleks neid hoidnud kaks kuud lauavirna peal,» hüüatas Kõiv.
Üleeile viidi rotid Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi. Elistvere loomapargi zooloog, 30 aastat näriliste uurimisega tegelnud Andrei Miljutin on nähtusest vaimustuses.
«Ma poleks iialgi uskunud, et saan ise rotikuningat näha. Natuke kurb on, et ei olnud võimalik seda kohe säilitada,» ütles ta.
1980-ndate aastate keskpaigas käis Miljutin Viljandimaal seal ligi 15 aastat varem ilmnenud samasugust nähtust uurimas, kuid rotte polnud enam alles. Saru küla rotikuningas on Eestis kolmas rotipuntra juhtum.
Kahe varasema puhul ei olnud teadlastel võimalik rotte uurida. Esimene juhtum Eestis avastati 1930-ndatel aastatel Tartus.
Andrei Miljutini sõnul esineb rotikuninga nähtust ainult kodurottide (Rattus rattus) puhul, rändrottide (Rattus norvegicus) juures ei ole seda kunagi avastatud.
Saru külas olid sabad sõlmunud rottidel, kes olid eri pesakondadest. Osa neist olid mustad, osa hallikaspruunid. Et rotid kogunevad külmade ilmadega kokku elama ja kuhjuvad korratusse hunnikusse, siis võiski see olla üheks eelduseks, miks nende sabad sõlme läksid.
Miljutin arvab, et rottide sabad võisid kokku külmuda või kokku kleepuda uriini ja niiske pesamaterjali abil. Uuesti liikuma hakates läksid neil aga sabad sõlme.
«Nähtus on iseenesest müstiline ja lõpuni polegi selge, kuidas kuningad tekivad,» lausus ta.
Kuigi Kõivude faasaniaedikus olid rotikuninga küljes veel mõned elus rotid, oleks needki varsti surnud. Rotikuninga rotid on surmale määratud, sest nad ei pääse toidu hankimiseks liikuma.
Miljutini sõnul selgus, et Mõniste rotipuntrast on üks rott pärast surma maha pudenenud. Kokku oli puntras 16 rotti, praegu on neist säilinud 14. Ühe kallal toimetas ilmselt tuhkur, sest kassi Kõivudel ei ole.
Praegu on rotipundar Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis sügavkülmutis. Seda prepareeritakse nii palju, et rotid säiliksid, ning seejärel asetatakse piiritusse või formaliini.
Rotikuninga puhul on tegu sedavõrd haruldase nähtusega, et kogu maailmas on 400 aasta jooksul registreeritud vaid 58 juhtumit. Kuus kuningat on praegu tallel maailma eri muuseumides.
Eesti: Saru külas leiti rotikuningas PM
Kuumad uudised | 12 Mar 2005 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
