Politsei ei avalikusta selle inimese nime, kelle avalduse alusel ekspertiis telliti.
Avalduses toetutakse karistusseadustiku sotsiaalse vaenu õhutamise paragrahvile, mis näeb ette rahatrahvi või kuni kolmeaastase vangistuse tegevuse eest, millega avalikult kutsutakse üles vihkamisele või vägivallale rahvuse, rassi, usutunnistuse, päritolu, poliitiliste veendumuste või muu sarnase pärast.
Samal teemal:
Lääne politseiprefektuuris ei ole eriteadmistega spetsialiste, kes suudaksid hinnata, kas monument niisugust vihkamist või vägivalda põhjustab, seetõttu otsustatigi ekspertiis tellida semiootikaasjatundjalt.
Ekspertiis valmis, kuid politsei ei rutanud Peeter Toropi järeldusi laiemalt tutvustama.
«Avalikustada seda hetkel ei saa, kuna menetlus on veel pooleli,» ütles Lääne prefektuuri pressiesindaja Kaja Kukk.
Ekspertiisi teinud Tartu Ülikooli semiootikaosakonna juhataja Peeter Torop ütleb, et tema on oma järeldused prefektuurile üle andnud, ja rõhutab, et Lihula monumendil pole ühtki SS-sümboolika elementi.
«Kõikvõimalik SS-sümboolika on summutatud. Bareljeefil on küll rinnas rist, aga haakristi pole. Peas on mehel universaalne Saksa armee kiiver, mille kuju pole aga kaugeltki põhjus seda kohe natslikuks tunnistada. Peaks ütlema, et monumendil on hoopis välja toodud tugev Eesti aspekt. Näiteks käisel on trikoloori kujutis ja Vabadussõja risti südamiku kujutisega kraeembleem,» rääkis Torop oma järeldustest.
Kuid ta nendib, et monument on liigselt sõjakas. «Ekspertiisis tõime antud monumendile ka võrdluseks fotosid ja sõjaaegseid mobilisatsiooniplakateid, kus sõjamees on täpselt samas asendis ja vaatab samuti itta. Ilmselt võiks öelda, et monument on ebaviisakas või vastuoluline,» viitab Torop kunstiteose sisulisele ebaõnnestumisele tänapäevakontekstis.
«Kurb, et kujusse kätketud vastuolu võimaldab temas näha ka natsisõdurit. Seda oleks õige mainekorraldusega pidanud juba ammu ette nägema,» möönab Torop siiski.
«Ega näiteid pole vaja kaugelt otsida. Meie Itaalia kolleegidki küsisid ärritatult, mis fašismi restaureerimine teil seal käib. Siis oli vaja neile rahulikult ja faktide toel selgitada, et midagi sellist pole Eestis kunagi olnud,» lisab semiootik.
«Inimesed, kes teavad detaile ja on end mundrite olemusega kurssi viinud, oskavad loomulikult ühte teisest eraldada. Aga enamik inimesi kujundab oma seisukoha ajakirjanduses avaldatule toetudes ning probleemi rohkem ei süüvi,» märgib Kunstiakadeemia professor Leonhard Lapin.