Vahur Koorits on saanud KAPO peadirektori abiga taas endale meelepärase ideoloogilise sõnumi kõlama panna. Sinisalu võiks aga täpsustada, mida ta paremäärmusluse all silmas peab ja milliseid liikumisi ja väljaandeid Ameerikas ta paremäärmuslikuna käsitleb. Mind siiralt huvitaks vastus nendele küsimustele, sest siis oskaks ka hinnata, kuidas meie julgeolekuteenistused neist asjust mõtlevad/arvavad. Lihtsalt loosungitega vehkimine ei teeni aga muud kui propagandistlikku eesmärki.?
14.04.2020,
Vahur Koorits
kaitsepolitseiameti direktor Arnold Sinisalu
Foto: Priit Simson
Venemaa mõjutustegevus pole Eestis ülemäära efektiivne, küll aga jõuab Vene propaganda Eestisse kaarega Ameerika paremäärmuslike liikumiste kaudu, rääkis kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu.
Mis valmistab teile rohkem muret, Venemaa või islamiäärmuslus?
Keeruline küsimus. Suures plaanis on Venemaa jätkuv, püsiv, riiklik oht. Seal on märksa suuremad ressursid. Islamistlik terrorism võib olla vahetu oht ka Eestis, selle tagajärjeks võib olla ühe või mitme inimese surm. Venemaa tegevuse puhul pole oht vahetu, rahuajal Venemaa meie territooriumil inimesi ei tapa, mis on küll juhtunud mõnes teises riigis. Sellepärast on raske anda vastust, et üks on ohtlikum kui teine, mõlemad on ohud.
Viimasel ajal on kapo kirjeldanud Venemaa mõjutustegevust kui vähe efektiivset, halvasti rahastatut ja inspiratsioonivaest. Miks pole Vene mõjutustegevus enam edukas?
Viimastel aastatel tuleb öelda, et ehki Venemaa eitab sanktsioonide toimimist, siis me näeme, et sanktsioonid toimivad, raha, mida äärmuslastele on antud, on jäänud vähemaks. Teiseks on Venemaa oma lõhestuspoliitika elluviimisel vanades stampides kinni ja arvab, et elu ei ole siin muutunud ja siinne venekeelne elanikkond on sama mentaliteediga kui ta oli 25-30 aastat tagasi. Oleme endisest Nõukogude Liidust lahku kasvanud, meie elu, meie ühiskonnakorraldus on nii erinevad. Meie õnneks nad ei mõista lõpuni kõike, mis toimub. Mõjutustegevuse puhul võib öelda, et venekeelne elanikkond on muutunud Venemaa propaganda suhtes immuunseks ja ei tule sellega nii kergesti kaasa. Esialgsed hirmud, mida 90. alguses ekspluateeriti, ei realiseerunud. Eesti on demokraatlik riik, kõik, kes õiguskorda järgivad, saavad siin elada, äri ajada, neid ei ole kiusatud. Tegelikkus on osutunud millekski muuks kui propagandas räägiti. Seal on ka palju pakazuhhat, kui on tellimus, siis seda täidetakse.
Samas on ka eestikeelsete seas neid, kes kordavad pimesi Vene propaganda seisukohti. Kui palju neid olla võiks?
Selliseid inimesi on käputäis. Väga palju sellist propagandat tuleb Ameerika paremäärmuslikelt liikumistelt, mida produtseeritakse suures mahus. Need aegajalt kattuvad Vene propagandaga. Paljud nooremad eestlased ei saa vene keelest aru, nad ei saa Vene propagandale juurdegi, küll aga võivad seda inglise keeles lugeda justkui Ameerika informatsioonina, mis on tegelikult sinna pandud Venemaa poolt. Siin on keeruline öelda, kui palju, miks ja kuidas. Alati on inimesi, kes usuvad ufosid või seda, et reptiilid valitseva maailma, aga need on siiski üksikud inimesed. Tundub, et neid on palju, sest sotsiaalvõrgustike mõju on kasvanud ja üksikud aktivistid on väga aktiivsed.
Hiljuti tuli uudis, et 13-aastane Eesti väikelinna koolipoiss juhtis vägivaldset rahvusvahelist võrgustikku. Kas see seltskond, mida see poiss juhtis, oli terroriorganisatsioon või pigem interneti jututuba, kus räägiti lolli juttu?
Hetkel pigem virtuaalne jututuba. Üks tegelane Leedus asus lõhkeseadeldist valmistama, aga sellega ta kuhugi ei jõudnud. See on leedulaste uurimine, ma seda kommenteerida ei tohi. See oli jah virtuaalne nähtus, õige oleks öelda, et hirmul on suured silmad.
Eestis on uute sisserändajatega seoses kiirelt kasvanud islamikogukond. Kui palju on uute sisserändajate seas islamiste või sellele kalduvaid inimesi?
Pigem ei ole neid palju. Näeme suuremat ohtu nendes Eesti elanikes, kes on pöördunud islamisse, keda nimetame konvertiitideks. Paistab, et nemad on pigem vastu võtnud range islami ja üritavad olla, nagu öeldakse, „paavstist paavstimad“. Nad on tihti seisukohtadel, mis on traditsiooniliste islamimaade elanikele arusaamatud. Sellised inimesed on islamistidele kergem saak, nemad kipuvad radikaliseeruma. On üksikuid sisserännanuid, kes propageerivad fundamentaalsemat islamit, aga otseselt islamiste me ei näe. Me teeme ka ennetustööd, et mitte anda elamisluba inimestele, kelle puhul on mingeidki viiteid, et nad on seotud islamistliku liikumisega.
Kas mõned Eesti elanikud on seotud rahvusvaheliste radikaalse islami liikumistega?
Ka varasemalt oleme kirjutanud, et põhjamaadest on tulnud Eestisse sellise liikumise nagu Jamaat Tabligh propageerijad. See liikumine pole terroriorganisatsioon, aga selle liikmed on ise hiljem osutunud terroriorganisatsioonide liikmeteks. See on potentsiaalne oht, mida oleme vaadanud, et nende kaudu ei suunataks kedagi pahale teele. Aga et keegi Eestis alaliselt elav inimene oleks terroristliku islamistliku liikumisega seotud, seda ei ole. Välja arvatud [Ivan] Sazanakov, kes osales terroriliikumise tegevuses Süürias. Neid inimesi võib ka tinglikult lugeda terroriorganisatsioonidega seotuks, kes olid nende abikaasad ja kelle lapsed on Süüria konfliktipiirkonnas. Eestis alaliselt elavate inimeste seas ei saa kedagi nii välja tuua.
Viimasel ajal tuleb kohtutest ametnike süüdimõistmise asemel pigem õigeksmõistmisi. Kas Eestis on ametnikud ausamaks muutunud?
Võib ka nii öelda. Üldine korruptsioonitase on kindlasti madalam kui 10-20 aastat tagasi, rääkimata 90. algusest. Ega neid õigeksmõistmisi ka nii palju pole, need on üksikud asjad. Kogu aeg räägiti ju, et kõik, kes kohtu alla antakse, mõistetakse süüdi. Nüüd minnakse teise äärmusesse ja paari asja puhul hakatakse rääkima, et kõik mõistetakse õigeks. See ei ole ju nii. Demokraatliku riigi kohtupidamine ongi keeruline, aeganõudev ja tülikas ja süüdimõistmine ei tohigi olla lihtne. See peab ka õiglane näima. Selle tõttu mõnikord meile esmapilgul selgeid asju tõlgendab kohus teistmoodi. Õigeksmõistmine on loomulik osa demokraatliku riigi kohtupidamisest.
