Loodan, et head Eesti koolihariduse korraldajad ei pahanda, kui sissejuhatusena väidan, et olen ise ka mõned aastat kooliharidust saanud: algkooli-ealisena okupatsioonieelses Eestis, teismelise pagulasena Rootsis. Kutsutud sisserändajana olen koos abikaasaga elanud 41 aastat Kanadas – ilma kuulmata, et mõni sisserändaja oleks avalikult soovinud, et nende lapsed saaksid kohustusliku koolihariduse oma emakeeles või et õpetajad peaksid oskama sisserändajate emakeelt – selgitamaks, mis riigikeele õppijal jäi arusaamatuks.
Oma Kanadas sündinud laste ning sealset üldist sisserändajate suhtumist riigikeeles õppimise kohta hinnates, tuleb järeldada, et Eestis on tahetud siia NSV Liidu poolt elama saadetuid isikute laste koolihariduse saamine korraldada mingil erilisel viisil, mida pole suudetud 30 aasta vältel edukaks rakendamiseks mõtestada.
Ent juba pikemat aega on võõrkeeli üldiselt õpetatud ilma õppija emakeelt selgitusteks kasutamata. Arusaamatuks jäänud uue võõrkeelse sõna tähendust saab keeleõpetaja mitme lihtsama võõrkeelse sõnaga selgitada. Selle õpetamisviisi metoodika osas on isegi internetis huvitavaid õpetusi. Andmeid ingliskeelsete kursuste kohta on internetis pealkirjaga „Keelte õpetamine põhikoolis: uuringute praktiline rakendamine“.
Kanada tähelepanekute ja kogemuste põhjal on õigus väita, et sisserändajate laste koolitamise viljakus on suurim, kui see toimub tavalistes riigikeelsetes koolides: ilma lõimimiskavade ja nende rakendamisteta.
Eesti ja vene noortel on võimalik riigikeelses koolis koos õppida, kui riigivõim lakkab Eestit ekslikult pidama kahe rahvuse poolt loodud riigiks. Riigi ja kohaliku omavalitsuse koolides tuleb asendada eesti ja vene keeles õpetamine eestikeelse õppimisega – ilma et õpetajail oleks vaja vene keelt osata või seda kasutada selgituste andmiseks. Täiesti mõttetute lõimimiskavade koostamise ja rakendamise asemel tuleks nii noortele kui ka nende vanematele korraldada „Koolikorralduse ajakohastamise“ seminare, kus rahvusvaheliselt tunnustatud võõrkeele õpetajad selgitaksid veenvalt ka seda, kuidas tagada sõbralik vahekord kahte rahvusse kuuluvate õpilaste vahel. Eesti näoga eestlane saab austavalt suhtuda ja koos töötada Eestis elava venelase ja mõne teisegi rahvuse liikmega; kahte isikut, kellest üks kuulub ühte ja teine teise rahvusse ning kes on uhked oma kuuluvuse üle, on mõttetu katsuda üheks rahvuseks lõimida.
NSV Liidu kodanike järglased, kes soovivad, et nende lapsed oma emakeelt viljeleksid, saavad eeskuju võtta nendelt lääneriikidesse sisserändajailt, kes on oma emakeelt ja kultuuri on õpetanud lastele ühiskondliku tegevusena toimuva täiendõppe korras.
