Nii kaua, kui kestab eesti keel, nii kaua püsib eesti skautlus. Vanemale põlvkonnale tuntud väljendid „isamaa“ või „emakeel“ ei ole sisuliselt tänapäeval ehk enam õiged. Praegu skautluses tegutsevate noorte vanemad on pea eranditult sündinud väljaspool Eestit, paljude emade emakeeleks on inglise või mõni muu keel, olenevalt ta rahvusest. Enamus meie noorematest ja keskealistest juhtidest on sündinud võõrsil. Ja ometi, meie tegevuse keeleks on jäänud eesti keel.
Eestit külastanud noorte keeleoskus on äratanud imestust. See imestus on veelgi kasvanud, kui on selgunud, et mitte üksnes noored ise, vaid ka nende vanemad on sündinud väljaspool Eestit. Paljudel jäävad suud „ammuli“, kui vestluses äkki ilmneb, et vestleja ei elagi Eestis või siis et laulja on „välismaalane“.
Eesti keele vilja on külvatud ning seda hooldatud aastaid. Just eesti keele kasutus koondustel ja laagrites on andnud eesti skautlusele algselt eluõiguse. Nimelt on Kanada skautidega saavutatud kokkulepe, et eesti skautlusele antud eriõigused on seotud eestikeelse tegevusega. Nende eriõiguste hulka kuuluvad eesti märkide ja edutuste kasutus ja võimalus oma vormi loomiseks. Kuid eeskätt võimalus osa võtta rahvusliku esindusüksusena nii Kanada skautide suurlaagritest (Canada Jamboree) kui ka ülemaailmsetest jamboreedest (World Jamboreede). Neid privileege on kasutatud mitte üksnes kõnealustel üritustel osalemiseks, vaid ka Eesti tutvustamiseks. Eriti kehtis see aastatel, mil Eesti Vabariik ei olnud veel taastatud. Siis olid meie mitmetes riikides tegutsevad malevad omaks võtnud „põlvpükstes saadiku“ ülesanded, viies Eesti lipuga meie vabadusnõudluse maailma ette.
Eesti keele kasutamine on mitmete ühiskondlike organisatsioonide, aga ka kodude panuse tulemus. Siin on oma osa andnud täienduskoolid, kirikud, suvekodud, eestlaste üritused jne., millised kõik loovad eestikeelse ühiskonna. Ei ole kerge õpetada eesti keelt, nii et see elaks ja kasvaks ning muutuks „suupäraseks“. Et seda tagada, peab keelt pidevalt kasutama.