Ta kohtas neid tihti linnas, kus noored marssisid lõbusalt kõlavate trummide ja vilepillide saatel. Rahvas kutsus neid tunnustavalt rajaleidjateks ehk teeleidjateks (saksa keeles„ Pfadfinder“, mis vastab seal tänapäeval skaudi mõistele). Valdma tutvus nii noorte kui nende juhtidega ning talle meeldisid noorte teo- ja abivalmidus, lahkus ja alatine vastutulelikkus. Nii ta mõtles, et selliseid poisse oleks ka Eestis vaja, eriti seetõttu, et tol ajal oli väljaspool koolitegevust noorsookasvatus tundmatu.
Lähtudes sellest soovist tutvus Valdma noorte tegevusega ja otsis samas ka kirjandust selle kohta, mida tollal oli aga väga vähe. Tuleb meeles pidada, et skautlus algas sisuliselt alles neli aastat varem Inglismaal. Selleks ajaks oli ka ilmunud skautluse põhiteos „Scouting for Boys”, milline peatselt oli tõlgitud saksa keelde, kuid samas olid tõlkijad seda ka tugevalt „kohendanud”. Skautlus arenes Saksamaal kiiresti, sest juba 1912. aastal tegutses seal kaks keskset skautlikku organisatsiooni. On huvitav märkida, et Hannoveris säilitati Inglismaal aluse saanud skautlust tõetruult. Eestisse naastes hakkas Hugo Valdma tegelema paranduskasvatusega Pärnumaal ning võimaluse piires esines mitmes maaorganisatsioonis referaadiga skautlusest, propageerides seda kui enesekasvatuslikku tegevust.
1912. aastal soovis Valdma oma referaati välja anda broshüürina „Skaut Inglismaal ja mujal”, kuid see sai teoks alles peale maailmasõda. Raamat anti trükki 1919. aastal ja ilmus 1920 Haapsalus ligi 2000-s eksemplaris. Kuigi hiljem autor soovis raamatut täiendada ja kohandada, siis ta loobus sellest, kuna skautlus oli Eestis kasvanud jõudsalt noorte ettevõtlike juhtide tegevusse lülitumisega. Ka oli selleks ajaks ilmunud juba teine skautlik raamat „Skoudi käsiraamat” (A. Tols ja H. Johanson, 1921) ning mitmed teised skautlikud trükised nagu ajakiri Eesti Skaut, milline alustas ilmumist 1921. aastal kuni skautluse sulgemiseni aastal 1940.