Aastate jooksul on skautlik terminoloogia ajakohastunud. Kui 1920. aastatel oli kasutusel nimi „skout“, siis tänapäevaks on juurdunud mõiste „skaut“. Samal aastal võeti omaks inglise keelest skautjuhi nimetuseks „skoutmaster“ — tänapäeva mõistes rühma vanem — ning „abiskoutmaster" kui rühma pealik.

Aastatega aga kohandus terminoloogia ja eesti skautluse üheks omapäraks on skautjuhi tiitli kasutus — kas siis „nooremskautmaster“ või järgmise astmena „skautmaster“. Tiitel antakse juhile, kes on vähemalt I järgu skaut, omab eelnevalt E-märki ja on juhtinud edukalt üksust. Skautmastrid kuuluvad ühiselt „Eesti Skautmasterite Kogusse“; ka siin on huvitav keeleline kohandus. Kuigi kogu nimetus on pitsatitel kirjutatud kui „skautmasterite“, siis tänapäeval hääldatakse ja kasutatakse terminit „skautmaster“.

1930. aastatel toimus eesti skautluses murrang, liikudes indiaani tagapõhjast rahvuslikule teemale. Sellest johtuvalt hakkasid ka kohanema üksuste nimetused. Kui varem kasutati nii rühma kui lipkonna suhtes mõistet „suguharu“ — neid oli eri värvi, nagu näiteks kollane, roheline, sinine suguharu — siis Soome rahvusliku skautluse mõjul võeti omaks ja kasutusele lipkonna mõiste. Lipkond koosnes harilikult nii hundipoegadest kui skautidest koos oma juhtkonnaga. Mugandatult kasutatakse tänapäeval kõnekeeles hundipoja asemel „hundu“. Siis kasutasid skautjuhid ka „skaudinimesid“. Nii võime leida 1932.a. ajakirjas „Eesti skaut“ kirjutiste autoritena: Kollane Rebane, Must Kotkas, Virupoeg, Vana Hunt, jne., enamuses valitud punanahkade maailmast.

Ka paguluses on olnud kasutusel skaudinimed, kuid need on eestipärased, nagu näiteks „Jämesäär“ = skm. Heino Jõe, „Müristaja“ = skm. Aksel Salumets ning „Ahm“ = skm. Jaan Lepp. Kuid aja jooksul on skaudinimede kasutus haihtunud.

Iga-aastased skautide peakoosolekud said nimetuseks „Aastakoosolek“ ehk lühendatult AK. 1932. aasta AK-l olid kasutusel eri mõisted „skaudijuhi“ ja „skautjuhi“ osas. Viimane tähendab juhti, kes tegutseb skautluses, kuna eelnev tähistab juhti, kes tegeleb otseselt skaudiealiste poistega. Ka AK oli välja kuulutatud kui „6. skautjuhtide aastakoosolek“. Kui aastal 1936 kasutati Eesti Skautide Maleva poolt „Käsukirja“ edutuste puhul, siis juba 1939. aastal oli kasutusel ajakohastatud „Käskkiri“. Paguluses tuli aga kasutusele leebem väljend edutuste suhtes - nimelt said selleks „Jüripäeva ringkiri“ ja „Emadepäeva ringkiri“, kuna skautlus tähistas 1. detsembrit skautliku emadepäevana, mis hiljem kohandus mõisteliselt „vanematepäevaks“.

Märkmed: