Eesti skautlus kasutab erinevates riikides oma õppekirjandusena kohalikke skauditarkuste raamatuid, ühtlustades oma tegevust teatud osas antud riigi skautlusega ning lisades sellele oma eesti rahvusliku osa.
Juba varakult tulid esile võõrkeelsete terminite eestikeelsed vasted — eriti vajavad neid noored, kelle igapäevaseks keeleks ei ole eesti keel, ehkki nad tegutsevad skautluses eesti keeles.Tekkis mõistelisi arusaamatusi. Selle olukorra leevendamiseks anti välja rida skautlikke mõistelisi sõnaraamatuid. Tihti on need sõnaraamatud kohandatud kohalikele oludele, mistõttu tõlgitud tähendused võivad olla pisut erinevad.
Esimese suurema eestikeelse sõnastiku koostas skm. S. Põdrus tema poolt välja antud ajakirjas „Hiietuli", kus olid kirjas taimede ja loomade eestikeelsed nimetused koos ladina-, rootsi- ja ingliskeelsete vastetega.
Need sõnaraamatud kujutavad endast lisa õigekeelsuse sõnaraamatutele (Saagpakk, Nurm/Raiet/Kindlam, Muuk/Rajamaa, Kull/Raiet) või tavalistele kakskeelsetele sõnastikele (Wieselgren, Silvet, Saagpakk, Rauk).
Otseseid skauditerminoloogiaga sõnastikke on koostatud neli, nende autoreiks on: skm. H. Erendi, skm. P. Kallaste, skm P.Kallaste + skm. J. Lepp ja skm. A. Evard. Lisaks puht-skautlikele oskussõnadele (näit. nöör, köis, vaier, aas, sõlm, köidis jne.) on nendes sõnastikes ka toodud võrdumid.
Paraku peame aru saama, et tänapäeval kasutavad noortejuhid kohaliku maa keelt. Seda mõjutab tugevalt asukohamaa ühiskond, kus omandatakse põhiline haridus ja kus suhtlemine käib peamiselt kohalikus riigikeeles. Sõnastikud võimaldavad aga vajaduse korral leida eestikeelseid vasteid skaudi-käsiraamatutes kasutatud terminitele.
Ka annavad skautlikud sõnaraamatud vanemale juhtkonnale ühtse terminoloogia, mille kasutamine kandub edasi noorematele juhtidele. Eriti tuleb sõnaraamatute väärtus esile juhul, kui näiteks noortele selgitatakse eesti skautluse põhikirju ja määrustikke.
Kuid lisaks skautlikule keelevarale vajatakse ka otsest igapäevast keeleoskust, mis harilikult on omandatud kodus, täienduskoolides, väliseesti organisatsioonides või kirjakeeles ilmuvate trükiste (ajalehed ja varem ilmunud noortele suunatud ajakiri „Tulehoidja") kaudu. Selle keeleoskuse eest võlgneme tänu meie ühiskonnale, sest ilma eesti keeleta ei püsi väliseestlaskond ega eesti skautlus.