Eesti korporatsioonid ja EÜS peavad meeste võitlusi meeles
Eesti Vabariigi 85. aastapäeva pidulikule kontsertaktusele järgnes Eesti Maja suures saalis sõjaveteranide austamine korp! Fraternitas Estica ja EÜSi korraldusel. Koosviibimise avas Toronto Eesti Seltsi esimees Toomas Merilo, järgnes Lauri Vahtre kõne, milles ta rõhutas sõdurite osa viimases sõjas.
Söögipalve pidas kaplan Roland Tõnisson, kes ütles, et Eesti riigil ja rahval on palju mäletada; kui on tulnud kanda raskusi, siis on jäänud mälestused ka nende võitmisest. Seejärel pakuti Inge Aloe korraldusel kohvi ja võileibu. Toimkonda kuulusid Pilvi Niit, Hilja Suurna, Eldur Suurna, Maie Pook, Harry Pook, Tiiu Uusberg, Lehte Paara, Aita Urke, Regina Möller, Evi Oder, Elfriede Elb, Karl Mikson, Albert Reinsoo, Leida Pajur, Nelly Hubel, Alviine Toots, kellest enamus on igal Iseseisvuspäeva sõjaveteranide austamisel olnud tegev toitlustamise osas.
Üritusel oli mitu Eesti Vabariigi presidendi teenetemärkide saajat. Märgid kinnitasid vääristatuile rinda Riigikogu liige L. Vahtre koos aseaupeakonsul Toomas Heinsooga. Kaitseministeeriumi Teeneteristi sai Henn Kurvits. Tanni Kents sai Valgetähe medali. Riigile ja rahvale osutatud teenete eest anti Reet Marten-Sehrile Valgetähe V klassi medal. Samuti sai selle Markus Hess kui eestluse hoidja Kanadas.
Riigivapi IV klassi teenetemärk anti endisele Riigikogu ja Maavalitsuste Liidu peasekretärile Mihkel Hansenile, kes on sündinud 29.12.1904 Vändras ja elab praegu Ehatares. Lõpetas Gustav Adolfi gümnaasiumi Tallinnas ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1930. Töötanud advokaadina Pärnus, oli Põllumeeste erakonna sekretär. 1930.a. valiti Riigikogusse, 1936.a. Rahvuskogusse ja Järva maavalitsuse esimeheks. Oli Viljandi maavanem, Riigivolikogu liige, Isamaaliidu esimees, ajalehtede juhatuseliige. 1945.a. asutas Saksamaal Schleswingis Eesti Punase Risti, 1949.a. oli üks Toronto Eesti Seltsi asutaja ja on olnud mitmetel juhtivatel kohtadel siinses ühiskonnas.
Teine Eesti iseseisvusaegne riigimees Lembit Kolk pälvis Riigivapi V klassi teenetemärgi. Ta on sündinud 5.10.1907 Muhu saarel, oli Eestis advokaat, Kanadas ehitusinsener. Lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi 1928, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 1935. Valiti Muhu-Pöide-Jaani piirkonnas Rahvuskogu esimese koja liikmeks, kandideeris N. Liidu esimesel „valimisel“ 1940, kuid ta kandidatuur tühistati. 1944.a. sügisel põgenes koos perekonnaga Rootsi, sealt edasi Kanadasse. On olnud mitmetel juhtivatel kohtadel siinses ühiskonnas. Kumbki vääristatu ei olnud kohal ja autasude vastuvõtjad olid nende organisatsioonikaaslased.
Korporatsioon Fraternitas Estica tervitus
Korp! Estica poolt tervitas Veikko Kalep. Enamus eesti üliõpilasi boikoteeris Tartus 1918.a. sügisel asutatud Saksa ülikooli. Kuna üliõpilased olid laiali oma elukohtades, oli õppetöö raskendatud. Alles 25.11.1918 tegi korp! Fraternitas Estica konvent ja 26.11.1918 Tartu eesti üliõpilasorganisatsioonide asemike kogu otsuse pöörduda üliõpilaste poole üleskutsega vabatahtlikena sõjaväkke astuda.
Organiseeritud üliõpilaste nõupidamisel otsustati minna maale selgitustööle, et kodanikud astuksid sõjaväkke. Osalenud ise kohustusid aga enne sundmobilisatsiooni vabatahtlikena väeosadesse astuma. Saadeti ka delegaat Riiga selgitama olukorda ja vajadust sõjaväkke astumiseks sealsele eesti üliõpilaskonnale.
30. nov. 1918 peeti korp! Vironia ruumes Riia eesti üliõpilaste üldkoosolek, kus otsustati: a) astuda viibimata eesti rahvaväkke ja anda end otsekohe sõjaministri käsutada, b) kokkutuleku kohaks määrata spordiseltsi „Kalevi“ ruumid Tallinnas. Jõudnud Tallinna, astusid Riia üliõpilased kohe vabatahtlikena kohalikesse väeosadesse, peamiselt ratsaväkke, sõjalaevastikku ja soomusrongidele.
Kuna enamik üliõpilasi oli oma kodukohtades, astusid nad seal kohalikku Kaitseliitu või väeosadesse. Seetõttu ei moodustatud üliõpilastest omaette väeosa ega koondist, kes iseseisvana oleks sõjategevusest osa võtnud. Suurem osa üliõpilasi teenis suurtüki-, ratsa- ja soomusvägedes.
Eesti õppiv noorsugu täitis Vabadussõja rasketes võitlustes väärikalt oma kohustuse rahva ja riigi ees — olukorras, kus vaenlase ähvardava kallaletungi tõkestamiseks vajati julgeid ja kindlameelseid sõjamehi. Eesti noorsoo vaprus ja meelekindlus Vabadussõjas kandugu jäädava pärandina edasi tulevastele põlvedele.
Kogu sündmuse haaravaks puändiks kujunes korp! Estica lauluvendade esitatud tsükkel Charles Kipperi juhatusel ja klaverisaatel. Esmalt kõlas „Kaugel idas“ (solistid Avo Kittask ja Märt Matsoo); siis Narva pataljoni laul „Kord võitles eesti pataljon“ ja Eesti leegioni laul „Oli kodu meil“. Järgnesid soomepoiste lauluna tuntud korp! Estica liikme laul „Teid me tervitame“ (Endel Stafenau); „Jää vabaks, Eesti meri“ ja „Eesti vennad, laulgem vahvast“ — laul Roland Tomsoni sõnadele, kes viibis ka kohal.
Kontserdipikkune laulutsükkel, millele Avo Kittask täiendavaid kommentaare lisas, näitas hea sõdurilaulu rütmikust ja hoogsust. Laulude lõppedes oli ka õhtu kava lõpule jõudnud. Sõjaveteranide austamine oli Vabadussõja aega meenutavate üliõpilaste ja sõdurite vaheliste sõprussidemete elustamine.
Eesti sõdureid ei unustata
Eestlased Kanadas | 04 Mar 2003 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
