Arvamus, 04.01.2020
©UU
Seekordne Kadrioru perenaine pole oma ametikohta väärt. Pilt on illustratiivne.
Politoloog Toomas Varrak leiab president Kaljulaidi tegemisi analüüsides, et riigipea on kõigis oma tegevusvaldkondades halba tööd teinud.
„Eesti poliitika, nii nagu valdav osa kirjutavast ja rääkivast meediast seda viimasel ajal presenteerib, jätab sageli skisofreenilise mulje. Reaktsioonid siseministri kommentaarile, mille ta esitas oma erakonnakaaslastele Soome uue valitsuse ja peaministri kohta on selle järjekordseks näiteks.
https://uueduudised.ee/arvamus...
Ei ole palju öelda, et see kommentaar tõstis peavoolumeedia ja poliitilise opositsiooni nördimuse keemistemperatuurini, vaatamata sellele, et sõna pidavat olema vaba. Ministrit süüdistati sõbraliku naaberriigi valitsusjuhi solvamises; talt nõuti avalikku vabandamist ja tagasiastumist, talle korraldati umbusaldusavaldus riigikogus; president esitas oma vabanduse siseministri sõnade pärast Soome ametikaaslasele.
Intervjuus „Postimehele“ hindas president tekkinud olukorda sõnadega: valitsus [kuhu kuulub niisugune minister] kujutab endast julgeolekuriski, mõjutades [negatiivselt] meie julgeolekuvõrgustikku. „Väikese riigi püsimine, eriti geopoliitiliselt aktiivses piirkonnas, sõltub väga palju sellest, kui palju meil on partnereid ja liitlasi…“.
Ministri sõnu võib pidada solvavaiks, neid võib pidada ebaõnnestunuiks, kuid need ei olnud esitatud ametliku avaldusena ega suunatud sõbraliku naaberriigi uue valitsuse vastu. Need olid mõeldud ministri erakonnakaaslastele ja kujutasid endast erakonna juhi hinnangut meid ümbritsevas poliitilises keskkonnas toimunud muutustele. Niisuguse auditooriumi ees ei vajanud nad tingimata rüütamist diplomaatilisse peenetundlikkusse. Meedia kiskus ministri sõnad välja erakondliku tegevuse kontekstist, tekitas sellega avaliku probleemi ja konflikti naabriga.
Kuidas me ka ei hindaks ministri sõnu, on need nö köki-möki selle kõrval, millest peavoolumeedia (ja president) on vaadanud sõnatult mööda. Pealinna avalikus ruumis oli välireklaamina välja pandud tõeliselt rõve pilt riigipeast, kes on meie kõige olulisem liitlane ja julgeolekugarant.
Seda pilti ei pidanud meedia solvavaks ega näinud temas uudisväärtust kommenteerimiseks. Rääkimata sellest, et president oleks pidanud seda julgeolekuohuks ja avalikult vabandanud. On üsna kindel, et seda pilti nägi hoopis suurem hulk inimesi (sh välismaalasi) kui kuulis siseministri sõnu erakonnakaaslastele. Ka puudutas see suurriiki, kes panustab otseselt meie riigikaitse väljaarendamisse. Sellest riigist sõltub suurel määral kogu liitlasuhete võrgustiku valmisolek, vajadusel välja astuda meie iseseisvuse ja julgeoleku toetuseks.
Paigutada neutraalne Soome (millised meie suhted selle riigiga ka ei oleks) sellesse võrgustikku, on tunnistus poliitilise otsustusvõime ebaküpsusest. Julgeolekupoliitilisse kriisi sattudes võime ehk arvestada soomlaste abiga, aga mitte Soome riigi sekkumisega. Nii oli see minevikus ja on ka silmaganähtavas tulevikus. See tõsiasi ei ole takistuseks kahe riigi headele suhetele, sh koostööle kaitsevaldkonnas; seda ei muuda meedia tekitatud hüsteeria väikeste võngete pärast jooksvates suhetes.
Eelöeldu lubab öelda, et Eesti julgeolekuriskiks ei ole mitte siseministri sõnakasutus ega ametisolev valitsus, nagu väitis president, vaid selleks on president ise. Väited valitsusest kui julgeolekuriskist, samuti seaduse tagasilükkamine, mis annaks kaitseväele õiguse varjatud jälitustoiminguiks (mille vajadust elu on näidanud) nii nagu mitmed teised varasemalt väljendatud seisukohad ja sammud on näited presidendi vastutustundetutest avaldustest ning puudulikust poliitilistest otsustusvõimest.
Julgeolekurisk peitub ka presidendi sekkumises täitevvõimu tegevusse, olgu see siis initsiatiiv kohtumise korraldamiseks president Vladimir Putiniga Moskvas või arvukad nn töövisiidid välisriikidesse. Kui põhiseadus pole andnud presidendile poliitilisi ülesandeid, siis mida neil töövisiitidel ikkagi arutatakse: kas riigikogu valimiste väljakuulutamist, Eesti põhiseaduse muutmise vajadust, peaministri, riigikontrolöri, õiguskantsleri, kaitseväe juhataja kandiadatuure või midagi muud põhiseaduses loetletud presidendi tööülesannetest?
Välisvisiitide arvu poolest lõppenud aastal edestas president oma Soome kolleegi (kelle ametiülesannete hulka kuulub riigi välispoliitika juhtimine) kolm korda. Nagu teatab “Postimees” jatkub see reiside rida uuel aastal visiitidega Tšiilisse (kus keskendutakse kahe riigi koostööle digivaldkonnas ja äridiplomaatias) ning Antarktikasse. Peale seda ühineb president MTÜ Thetis korraldatud admiral Bellingshauseni ekspeditsiooniga.
Miks peaks president maailma teises otsas, Tšiilis tegelema niisuguste küsimustega, kui valitsuse koosseisus on digitaalasjadega ja väliskaubandusega tegelev minister? Vastus on lihtne. President kasutab ametipositsiooni maksumaksja raha eest oma erahuvides mööda maailma ringi rändamiseks. Kõigi nende küsimuste käsitlemiseks, millest president võiks välismaal rääkida, on nii külastatavates riikides kui meie valitsuses olemas asjaomane minister.
Käies keskmiselt kaks ja pool korda kuus välisreisidel (mis nõuavad eelnevat ettevalmistust), ei jää presidendil oma tegelike ametiülesannete täitmiseks tegelikult aegagi. Sest peale välisreiside on tal vaja osaleda veel mitmesuguselt suurematel või väiksematel rahvusvahelistel ja kodumaistel spordiüritustel. Seetõttu kipubki ta oma tööülesannete valdkonnas kerkivaid probleeme lahendama moraalijutlustega avalikkusele. Neid on aga raske tõsiselt võtta kui kord mõistetakse väidetav solvang hukka aga teisel korral vaadatakse sellest mööda; kui ühel juhul mõistetakse vägivald naise suhtes hukka, teisel juhul aga leitakse sellele pehmendavad asjaolusid jne.
Pealegi sobivad sellised moraalikõned sisuliselt rohkem gümnaasiumiõpilastele kui tuhandetele täiskasvanud kodanikele, kelle isiksuslik kaal ja elukogemus on suurem kui õpitud elukutse väljakutsete ees taganenud ja tulutoovama ametnikukutse valinud presidendil.
Kehtiva põhiseaduse raames on presidendil tegelikult (tööalase) välisvisiidi õigus ainult valitsuse sõnaselgel volitusel. Sest poliitika tegemine on valitsuse prerogatiiv (Ps § 87, lõige 1 ja 7). Ning ka siis ei tohiks ta välja tulla omaenda agendaga, vaid peaks esinema valitsuse poolt heakskiidetud sõnumi raames. Umbes nii nagu inglise kuningannagi.
Praeguse praktika tulemuseks saab olla ainult riigiõiguslik segadus, mis paratamatult häirib valitsuse ja poliitilise süsteemi normaalset tööd ning annab välisjõududele võimaluse presidendi kaudu sekkuda meie siseasjadesse. Eelöldut arvestades on presidendi komme sisepoliitikasse sekkudes rääkida õigusriigist ja apelleerida põhiseadusele, silmakirjalik.
Kas saab tõsiselt võtta ka presidendi uusaasta läkituse sõnumitki – vastandites teineteise täiendamine loob väärtust – teades, mida ta on öelnud ühe valitsuserakonna kohta. Kokkuvõtteks võib seetõttu öelda, et suurem julgeolekurisk peitub presidendi poliitilise ebaküpsuse ja moraalse silmakirjalikkuse ühenduses kui ametisolevas valitsuses või selle ministris, kelle kontekstist väljakistud sõnad on poliitiliselt vastutustundetu meedia poolt võimendatud avalikuks sensatsiooniks.
