Foto: Priit Simson. Unistamas uutest reisidest: kirjanik Olev Remsu
Olev Remsu kirjeldab teravmeelselt oma bussi- ja seljakotireisi Põhja-Ameerikas.
Olev Remsu kirjeldab teravmeelselt oma bussi- ja seljakotireisi Põhja-Ameerikas.
Vara oleks hakata Olev Remsut Tuglase ja Smuuliga võrdlema, kuid mine tea, mida aeg toob. Mingi rännupisik on tal sees, nagu ka saatesõna kirjutanud Tiit Pruulil, kes nimetab ennast maailmaränduriks. Nii kirjutab Pruuli raamatu saatesõnas, et “Ameerikas reisimine on olnud paljude rännumeeste-kirjanike unistus. Mõned neist on selle ka teoks teinud – John Steinbeck, Jack Kerouac, Mark Twain ja Olev Remsu”. Oleks võinud veel lisada Charles Dickensi.
Remsu rändas läbi pea kõik liiduvabariigid, õppis Moskvas VGIKI-is kõrgemal kursusel stsenaristiks. Nendestki aegadest on ta mälestusi kirjutanud.
Mäletan perioodi, mil kõik juba sõelusid Soome vahet, Remsu aga polnud kuskil piiri taga käinud. Siis aga tegi algust– nüüdseks on ta käinud pea kõigil mandritel, vist ainult mitte Austraalias ja põhja-lõunapoolusel. Küll aga sellistes kohtades nagu Tahiti ja Tonga. Rääkimata siis Euroopast, millest on ilmunud reisiraamat “Pariisi linnas Londonis”.
Kvaliteetsed fotod
Äsja ilmunud raamatus on reisi- ja kultuurijuttu Põhja-Ameerikast – Torontost kuni Los Angeleseni. Kohe alguses on toodud kaardi peal ära tema marsruut. Seejuures läbis ta kõik need teed maa peal busside ja rongidega. Jube katsumus, kui vaadata vahemaad Washingtonist Los Angelesi. Remsu kirjutab sellest peatükis “Poolteist meetrit bussipiletit ja Läände!”: “Paar päeva hiljem istun ma samas Greyhoundi bussijaamas päratu bussi peale ja alustan sõitu Läände, kauge-kauge Los Angelese poole. Kõik, kellele olen sellest rääkinud, peavad seda hullumeelsuseks. Tütrelt kuulen, et Los Angelese eestlased ei tea kedagi, kes oleks niisugust asja teinud.” Seejuures ehmatas teda interneti kaudu saadud võileivahind – kõigest 139 dollarit. Samal ajal saan ma Remsust väga hästi aru. Maa peal reisides näed ikka rohkem kui ülalpool pilvi. Mõistlik on ka linnadega tutvumiseks kasutada City Touri busse.
Raamatust saabki teada palju huvitavat. Näiteks kuidas Toronto eestlased võtsid vaimustusega vastu meie dokfilme. Selgub ka, et Kanada eesti kogukond on märksa kokkuhoidvam kui Rootsi oma. Lisaks asub seal kõrghoones Tartu College. Samuti on liigutav lugeda autori lapselikku vaimustust suurlinnade tuledest ja pilvelõhkujatest, mida illustreerib rohke pildimaterjal Tiit Pruuli ja Arne Maasiku erakogudest.
