Priit Pullerits
7. november 2009,
FOTO: SCANPIX
https://ilmajaam.postimees.ee/...
Eesti päritolu teadusmees Arno Arrak annab vastulöögi kõigile neile, kes süüdistavad inimkonda maailma ajamises hukatusse.
Valmistuge piinarikkalt surema. Inglise valitsusjuht Gordon Brown on hoiatanud, et kui inimkond kliima soojenemisele piiri ei pane, on tagajärjed katastroofilisemad kui Teises maailmasõjas.
Samalaadne paanika külvamine USA asepresidendi Al Gore'i Oscariga pärjatud filmis «Ebamugav tõde» pahandas eelmisel aastal Arno Arrakut, kunstnike Henno ja Jüri Arraku Ameerikas elavat vanemat venda, kes on õppinud nii keemiat kui füüsikat, geoloogiat, zooloogiat ja tuumaenergeetikat. Gore hirmutas harimatuid inimesi, kuidas Florida võib sajandi lõpuks jääda vee alla, kuna ookeani veetase tõusvat kuus meetrit.
Teadlasena, kes tegelnud pikalt spektrokeemilise analüüsiga, taipas Arrak (82) koheselt, et siin on midagi väga viltu. Kuna meretaseme tõus on viimase 80 aasta jooksul olnud lineaarne, 2,46 millimeetrit aastas ehk umbes 30 sentimeetrit sajandi kohta, siis ei tundunud usutav, et järgmise saja aastaga võiks see tase kerkida tervelt 20 korda rohkem. Ta otsustas asja tõsisemalt uurida - ja jõudis järeldusele, et jutud kliima soojenemisest on enam kui kahtlased.
Arktika jääkate kahaneb, liustikud sulavad, suusakuurordid kannatavad lumepuuduse käes - ja teie väidate, et globaalset soojenemist pole olemas!
Ma ei väida, et soojenemist ei ole, aga see soojenemine ei ole inimeste põhjustatud. Maakera on pika aja jooksul soojenenud ja jahtunud - jääajal katsid jääliustikud Eestit. Aga see ei olnud ainuke jääaeg: 800 miljonit aastat tagasi oli nii külm, et kõik ookeanid jäätusid ja maakera nägi välja nagu suur jääpall. Jääaja lõpust saadik on kliima üles-alla käinud. 11. sajandil oli nii soe, et viikingid rajasid asundusi «rohelisel maal» - Gröönimaal. See aeg oli soojem kui praegu, kuid siis läks külmaks.
Too külm aeg kestis 19. sajandi keskpaigani. Seejärel hakkas kliima uuesti soojenema. Soojenemine lõppes Teise Maailmasõja paiku. Järgmistel kümnenditel läks globaalne temperatuur veelgi külmemaks, nii et ajalehed spekuleerisid uue jääaja tulekuga.
1970. aastate lõpus algas uus soojenemine - nii meile on öeldud. Ja see uus soojenemine olevat inimeste süü, kuna paiskame õhku süsihappegaasi, mis ei lase infrapunakiirgust õhuruumi edasi, vaid imeb selle endasse. Räägitakse, et meie lastelaste maailm muutub seetõttu nii soojaks, et suured maa-alad pole enam elamiskõlblikud.
Ja teie vaidlete sellele vastu?
Kui vaadata Ameerika ookeani- ja atmosfääriuurijate temperatuurigraafikuid, siis nende kohaselt algas soojenemine aastal 1977. Ja jätkub seetõttu, et inimesed paiskavad õhku üha rohkem ja rohkem süsihappegaasi. See on huvitav, kuna süsihappegaas oli õhus juba aastakümneid enne 1977. aastat, aga meie ilma ei mõjutanud. Kas on võimalik, et selle gaasi hulk hakkas 1977. aastal võimsalt suurenema? Vastus on: kindlasti mitte, gaasi hulk suurenes aeglaselt nii enne kui pärast seda aastat. Ja kui ta äkki 1977 soojendamist alustas, pidanuks ta seda tegema kõigi füüsikaseaduste vastaselt.
Mis andmetega te oma skepsist argumenteerite?
Õnneks võime seda soojenemist hästi uurida, kuna 1978. aastast saadik on globaalset õhutemperatuuri mõõtnud satelliidid. Ja teate, mis tuleb välja? Satelliitide kohaselt seda soojenemist üldsegi ei olnud! Satelliidid näitavad, et 1980.-1990. aastatel võnkus õhutemperatuur üles-alla poole kraadi võrra ega läinud kuskile kuni 1998. aastani, mis tõi meile rohkemat soojust. See aga ei ole see, mida maapealsed mõõtmised näitavad. Nende kohaselt on globaalne temperatuur 1970. aastate lõpust ülespoole ronimas.
Mõlemad ei saa õiged olla: kas sateliidid valetavad või on maapealsed mõõtmised valed. See probleem on maailma soojenemise jama keskpunkt ja kellelgi ei lubata sellest rääkida. Olen seda uurinud igat viisi ja mulle on selge, et maakera «soojenemise» graafikud on valeinfot täis. Aga soojenemise uskujad on need tõeks võtnud ja neist palju ennatlikke järeldusi teinud. Üks nende nõudmisi on, et süsihappegaasi hulka peaks vähendama. Esiteks pole kellelgi aimu, kuidas seda teha, aga teiseks pole süsihappegaasil temperatuuriga mitte midagi tegemist. Andsime talle 1980.-1990. aastatel võimaluse oma soojendusvõimu näidata, aga ta ei saanud hakkama, nagu satelliidid näitavad.
Sellegipoolest on soojushulludel arvutis mudelid, mis ütlevad täpselt, kui mitu kraadi temperatuur muutub, kui süsihappegaasi õhus kas suurendada või vähendada. Ja valitsustevaheline kliimamuutuste ekspertrühm IPCC on hirmujutud tuleviku soojusest nii üles puhunud, et neid, kes vaidlevad vastu, kuidas inimesed seda soojenemist on põhjustanud, kutsutakse salgajateks, nagu holokausti salgajad. Mõned tegelased on koguni öelnud, et niisuguse ketserluse pärast tuleks üles seada uus Nürnbergi tribunal, kes need salgajad inimsoo vastaste kuritegude eest hukka mõistaks. Neil on jultumus ennast kliimateadlasteks kutsuda, kuid õigem nimi neile oleks kliimapreestrid, kes usuhullust levitavad.
Kuidas lood kliima soojenemisega siis tegelikult on?
Viimase kümne aasta jooksul ei ole mingisugust soojenemist olnud ja aastal 2007 tuli isegi tugev jahenemine. Viimane tõsine soe aeg oli aastal 1998, kui meid külastas super El Niño. Iga nelja-viie aasta järel on Vaikses ookeanis üks El Niño periood, mis globaalset temperatuuri poole kraadi võrra tõstab. Sellele järgneb kohe La Niña, mis temperatuuri tagasi alla viib. Super El Niño oli nii tugev, et ajas globaalse temperatuuri terve kraadi jagu üles.
Soojenemise uskujad juubeldasid, kui nad seda nägid: me ütlesime teile, et suur soojenemine on tulemas! Aga kahjuks nii ei olnud: globaalne temperatuur on sestsaadik alla läinud. Aastail 2001-2007 oli tõesti ka üks soe periood, aga selle soojus ei olnud midagi sellist, nagu super El Niño soojus. Temperatuur istus paigal, nagu oleks ta olnud mingi platvormi peal, ja läks siis 2007. aasta La Niñaga alla.
Mis on need müstilised El Niño ja La Niña, millest temperatuuri kõikumised on tingitud?
Ilma veeauruta oleks maakera keskmine temperatuur alla nulli, mis tähendab, et veeauru kasvuhooneefekt on see, mis globaalset temperatuuri üleval hoiab. Süsihappegaasi roll on sellega võrreldes väga väike.
Kuid esineb kohalikke temperatuuri vahesid, millel on omad põhjused. Kõige tähtsamad on laiuskraadid, aga ka ookeanihoovustel on suur mõju. Näiteks tänu Golfi hoovusele on Eesti palju soojem kui laiuskraadi poolest samal tasemel külmad maad Alaska ja Labrador. Hoovustel võib olla ka perioodiline mõju. Lõuna-Ameerika läänerannikul on näiteks nelja-viie aasta järel kliimavahetus, kus tuleb soe ja vihmane El Niño ning paneb Atacama kõrbe õitsema. Selle mõju on suur, aga mitte igas kohas ühesugune. Vahepeal on jahedam La Niña periood. Kahekesi koos moodustavad nad võnkuva süsteemi. Tegemist on lainete resonantsiga hiiglasuure kausi sees, mida kutsume Vaikseks ookeaniks.
Vaikses ookeanis on kaks troopikavoolust, mida passaattuuled idast läände ajavad, ja nende vahel on ekvaatoriline vastuvool. Need troopikavoolused lõpevad Filipiinide ja Uus-Guinea juures, kus laine ümber pöördub ja ekvaatorliku vastuvoolu kaudu Lõuna-Ameerikasse tagasi läheb. Kui ta seal randa jookseb, läheb tema soe vesi laiali ja märkame, et uus El Niño on algamas.
Iga laine, mis randa on jooksnud, peab merre tagasi vajuma. Kui ta seda teeb, siis veetase rannas langeb ja külm vesi hakkab ennast põhjast üles ajama. See teebki La Niña perioodi jahedaks.
Aga miks globaalne temperatuur 1998. aastal järsku kõvasti tõusis ja seejärel kohe tagasi kukkus? Ehkki see näitab isegi diletandile, et kliimat mõjutavad väga kummalised ja inimtegevusest sõltumatud tegurid.
Loodus võib meid üllatada ja ta seda ta aastal 1998 tegigi. Kakskümmend aastat enne seda ei teinud globaalne temperatuur midagi, lihtsalt võnkus väheke keskmise väärtuse ümber, kui El Niño vahetus läbi viie võnketsükli La Niñaga. Ja siis näitasid satelliidid ühte haruldaselt kõrget temperatuuri tippu. See oli nagu üks uus El Niño, ainult palju soojem, ja seda hakati kutsuma super El Niñoks.
Kui looduses midagi juhtub, on selleks alati mingi põhjus, aga pole selge, milline. See teeb peavalu. Olin isegi valmis uskuma midagi kosmosest, nagu gammakiirte plahvatus, või merealuseid vulkaane. Aga kui hakkasin uurima veetaseme tõusu Vaikse ookeani lääneotsas, nägin, et Vaikse ja India ookeani ühendus oli väga ligidal Vaikse ookeani ekvatoorse vastuvooluse algusele. Teadsin, et El Niñod kasutavad seda teed idasse minnes. Oli selge, et super El Niño pidi sama teed tarvitama. Aga mis pidi ühe suure veehunniku vastuvoolu algusesse viima?
See ei võinud olla midagi muud kui üks taifuun, mis India ookeani vee nii üles tõstis, et ta selles suunas voolama hakkas. Teame, et orkaan Katrina tõstis vee taset New Orleansis 25 jalga (7,5 meetrit). 1889. aasta taifuun Austraalia põhjatipus tõstis ookeani pinda 41 jalga (12,5 meetrit), mis on maailmarekord. Niisugune suur veetõus õiges kohas oleks küllaldane, et super El Niñot käima panna. Kogu 20. sajandi jooksul ei olnud midagi niisugust juhtunud. Uurisin ajaloolisi temperatuure ja leidsin, et viimati võis see juhtuda aastal 1877. Nähtavasti on super El Niño midagi sellist, mida esineb vaid üks kord sajandis.
Oletame, et globaalne soojenemine ikkagi toimub, siis millest see ühtäkki 1970. aastate teisel poolel järsku alguse võis saada, nagu väidetakse?
1977. aastast peale näitavad ookeani- ja atmosfääriuurijad hiiglasuurt temperatuuri tõusu, mis kestab 21. sajandi alguseni. Hakkasin neid näitajaid võrdlema satelliitide andmetega ja leidsin, et see tõusev temperatuurikurv ei ole midagi muud kui muinasjutt. Kui satelliitide näidud kurvi peale panna, on näha, et sel kurvil ei ole reaalsusega midagi tegemist.
Satelliidipildid näitavad El Niño ja La Niña vaheldumist, aga uurijad on kõikidest La Niñadest, mis kuuluvad El Niñode vahele, lahti saanud, sest need tõmbaks kurvi alla. Kui sa La Niñasid nii ei ignoreeriks, oleks temperatuurikõver horisontaalne, mis tähendab, et soojenemist ei ole. Super El Niño visatakse kliimapreestrite poolt samuti välja, 21. sajandi alguse soe aeg tehakse soojemaks ja 2008. aasta jahenemist lihtsalt ei näidata. Niisugused kõverad ei ole midagi muud kui teaduse võltsimine. Sellegipoolest kutsutakse seda globaalse temperatuuri kõveraks. Soojenemishullud panevad selle oma arvutisse ja tulevad välja lapsikute ettekuulutustega, et kliima hakkab meid varsti praadima.
Palun seletage, millised on temperatuuri ja kasvuhoonegaaside hulga suurenemise vahelised seosed?
Räägime nüüd teooriast, mida maakera soojenemise advokaadid on oma tegevuse õigustamiseks toonud. Soojus on üks energia vorm ja kõik teised energia vormid võid muuta soojuseks. Näiteks kui mõni gaas absorbeerib kiirgusenergiat, saab sellest energiast gaasi molekulide kineetiline energia, mida märkame kui gaasi temperatuuri suurenemist.
Mõned gaasid absorbeerivad kiirgavat infrapunast energiat. See on see sama kiirgav soojus, mis teeb kamina ees istumise nii mugavaks. Nende gaaside hulgas on veeaur, süsihappegaas, metaan ja veel mõned teised. Nendest kõige tähtsam on veeaur. Aga kust see kiirgus tuleb, mida nad absorbeerivad?
Tuleb välja, et kõik materjalid, mille temperatuur on üle absoluutse nulli, kiirgavad midagi, aga see kiirgus oleneb tugevasti temperatuurist, nimelt temperatuuri neljandast astmest. Sedaviisi kiirgavad kamina söed palju rohkem kui näiteks mets või meri. Mets ja meri on vabas õhus ja see, mis nad kiirgavad, läheb otse üles. Kui pilvine ei ole, siis otse ilmaruumi välja. Sedaviisi kaotab maakera soojust, mis päikesepaiste meile toob, ja maapinna temperatuur läheb alla.
Aga kuna kiirgus oleneb tugevasti temperatuurist, siis madalam temperatuur tähendab vähem kiirgust, vähem energia kaotust ja temperatuuri langemine lõpeb. Sedaviisi maakera temperatuur stabiliseerib ennast.
Räägime nüüd gaasidest. Need gaasid on õhu sees ja takistavad kiirguse ilmaruumi pääsemist. Mis tähendab seda, et maapind peab rohkem kiirgust tekitama, et nendest gaasidest mööda saada ja ilmaruumi pääseda. Selleks peab maapinna temperatuur tõusma. Aga kust see soojus tuleb?
Ta tuleb nendest gaasidest, mis energiat absorbeerisid ja sedaviisi soojaks said. Millest järeldub, et kui sa rohkem ühte niisugust gaasi õhku paned, blokeerib ta rohkem kiirgust ja maa peab soojenema, et endist kiirguse tasakaalu hoida. Lihtsalt seletades on see põhjus, miks mõeldakse, et kui süsihappegaasi osa õhus suureneb, siis globaalne temperatuur ka soojeneb.
Aga probleem on see, et keegi ei ole seda otseselt mõõtnud. Kõik artiklid võtavad süsihappegaasi aktiivsuse tõeks ja siis räägivad sellest, mida ta on teinud - jääliustikke sulatanud, torme tekitanud, vihma ära hoidnud või uputust toonud, jne. Aga kui hakatakse rääkima, et see on ka temperatuuri üles ajanud, siis on see kas suurushullustus või unistus, kuna informatsioon näitab, et see on täiesti vale.
Ometi on fakt see, et Arktika on muutumas laevatatavaks ja jääkarud on hädas, sest jääkate sulab. Kas see siis ei ole inimeste põhjustatud, nagu väidetakse?
Arktika ja Antarktika on viimasel ajal tõesti tähelepanu tõmmanud, kuna mõlemal pool on jää sulamas. Antarktikas on õieti kaks jäämassi - Ida-Antarktika ja Lääne-Antarktika. Idapoolne mass istub kontinendi peal ja tal pole midagi viga. Lääne-Antarktika on saarestiku otsas. Merepõhi on seal kuni kaks kilomeetrit sügav. Ta on kolmest küljest vetele ja hoovustele lahti ja sellepärast seal ongi probleem. Nimelt tõuseb soe vesi Amundseni mere põhjast üles ja sulatab jääkihti alt poolt. Ja tõuseb üles seepärast, et maatuul ajab külma vee rannikult välja ja sügav vesi, mis on soojem, tõuseb üles tema asemele. Võimalik, et see jääkiht langeb kokku, kuna ta on seda perioodiliselt teinud, viimast korda 1500 aastat tagasi.
Arktika soojenemine on aga ulatuslikum ja kestvam. Enne 1930. aastaid olid suured osad Arktikast laevadele, isegi jäälõhkujatele suletud. Aga siis sai põhjapoolne tee, mis ümber Skandinaavia Vene põhjaaladale viib, lahti, nii et Teise Maailmasõja ajal said Ameerika kaubalaevad Nõukogude arktilistesse sadamatesse relvaabi viia.
Nii kaua kui satelliidid on Arktikat vaadelnud, on sealne jääkate kogu aeg vähenenud. Need, kes maakera soojenemisest räägivad, mõtlevad, et asi on väga lihtne: süsihappegaas soojendab Arktikat palju kiiremini kui harilikku maad.
Aga arktilisest soojenemisest ei ole võimalik aru saada ilma ajaloolise tagapõhjata. Õnneks tuli keskkonnateadlane Darrell Kaufman koos kolleegidega septembris välja Arktika temperatuuri 2000 aasta pikkuse kõveraga. See näitab, et Arktika temperatuur läks aeglaselt ja lineaarselt alla kuni 19. sajandi lõpuni ja siis keeras järsku üles. Soojenemine kestis kogu 20. sajandi jooksul ja on praegugi veel käimas. Autorid mõtlevad, et selle põhjus on süsihappegaas, aga see on võimatu: see soojenemine algas nii järsku ja oli nii tugev, et sel peab olema mõni muu käivitaja. Ainuke soojuseallikas, mis võib Arktikat kiiresti soojaks teha, on soe vesi. Nähtavasti muutus Põhja-Atlandi hoovuste käik 20. sajandi algul nii, et Golfi hoovus võttis endale rohkem põhjapoolse käigu ja algatas sellega Arktika soojenemise, mis ei ole ikka veel lõpuni jõudnud.
Tuleb möönda, et viimane talv oli vähemasti Eestis taas talve moodi ja möödunud suvi suvitamist eriti ei soosinud. Kas need näited lubavad oletada, et kliima hoopis jaheneb?
21. sajand algas sooja perioodiga, mis kestis 2001-2007. Selle algus ja lõpp olid soojad El Niñod, aga La Niña, mis oleks vahepeal jahedust toonud, ei juhtunud ja El Niño soojus kestis kogu selle aja. Õnneks ilmus järgmine La Niña välja õigel ajal, aastal 2007, ja nüüd on selge, et võnkuv süsteem on tagasi meie ilma tegemas. La Niña temperatuur jõudis põhja 2008. aastal ja temperatuur on praegu üles ronimas uue El Niño suunas, mis peaks 2010. aasta alguses siia jõudma. Viimane talv oli La Niña mõju all, aga kardan, et tänavune talv võib soojem tulla.
Kas oskate öelda, milline kliima ootab meid ees 10-20 aasta pärast?
Kliima ennustamine on üks mustkunst, mida kliimamudeli tegijad praktiseerivad. Nende eeskujuks on Ameerika kosmoseteadlase James Hanseni 1987. aastal välja arvestatud temperatuuri kõver kuni aastani 2020. Tal oli süsihappegaas mudeli sees ja ta näitas, kuidas süsihappegaasi osa muutumine tulevikus temperatuuri muudab. Praeguseks on tema ennustused reaalsusest väga kaugele pööranud.
IPCC kasutab umbes kahte tosinat kliima ettekuulutusmudelit, mis jooksevad superarvutite peal. Igaüks annab isesuguseid vastuseid. Need mudelid tarvitavad palju vabu parameetreid, nii et ükskõik missugust vastust tahad, võid selle saada ja teaduslikuks faktiks kuulutada. Loodusteadlased Orrin Pilkey ja Linda Pilkey-Jarvis on sellest mudelitegemisest koguni raamatu kirjutanud («Useless Arithmetic») ja nende järeldus on, et ühtegi mudelit, mis siiamaani maailmas on tarvitatud, ei või usaldada.
Kliimat 10 või 20 aastat ette kuulutada on võimatu ja sada aastat, nagu tegi USA asepresident Al Gore, on naeruväärne. Aga väikese erandiga: El Niño perioodiline vaheldumine La Niñaga toimub kindlasti, kuna nii on see toimunud tuhandeid aastaid toimunud.
Kas te ei pelga, et kui inimtekkelist kliima soojenemist eitate, hakatakse teisse suhtuma samamoodi nagu holokausti eitajatesse?
Tuleb meelde Galileo Galilei, keda inkvisitsioon tema ideede pärast taga kiusas, aga ma ei usu, et asjad nii kaugele lähevad. Peame aga meeles pidama, et Hitlerilgi oli «rassiteadus», millega ta oma kuritegusid õigustas, ja selle algus võis umbes samasugune olla kui see, mida praegu näeme globaalse soojenemise valdkonnas.
Teaduslike «soojendajate» hulgas on tuntumaid Paul Krugman, Nobeli preemiaga autasustatud majandusteadlane, kes kuulutas juunis soojenemise salgamise maakera reetmiseks. Teda ajas vihaseks USA Kongressi liige Paul Broun, kes kutsus soojendusteooriat narrituseks (hoax) ja kellele Kongressi liikmed tegid tugeva aplausi. Krugman hakkas kohe arve välja käima: «Uurijad ütlevad, et sajandi lõpuks tõuseb globaalne temperatuur 9 kraadi, kuidas sa julged selle vastu vaielda!» Ma julgen sellepärast, et tean teadust selle taga. Krugman ütles: «Narritus on võimatu, kuna selleks, et globaalset temperatuuri muuta, on vaja hiiglasuurt teadlaste vandenõud.» Täiesti õige: minu töö näitab, et täpselt see ongi juhtumas - globaalset temperatuuri on muudetud, ja mitte väikselt, vaid massiliselt.
Miks on kliima soojenemise teema muutunud nii teravaks, kui teie analüüsi järgi selleks paanikaks alust ei ole?
Kopenhageni kliimakonverentsi eel tahetakse inimesi hirmutada nii palju kui võimalik, et riigijuhtidele, kes Kopenhagenisse lähevad, suuniseid anda. Võtame näiteks Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlased, keda Krugman tsiteeris. Nende algne temperatuuri ettekuulutus sajandi lõpuks oli pluss neli kraadi. Aga äkki nad otsustasid, et see ei ole õige - õige tõus olevat 9 kraadi! Kuidas nad seda teavad?
Nende vastus on üks jama: sellepärast, et kasvuhoonegaaside emissioon on suurem kui arvatud, süsihappegaasi ookeanisse vastuvõtt on aeglasem, ja nüüd mõeldakse, et globaalne kliima muutus võib olla ennast-tugevdav. Samasugune jama on peaaegu kõigi niisuguste ettekuulutuste taga. Kliimateadus on pankrotis ja sellest ta enne välja ei saa, kui ausaid temperatuure ja teaduslikke metoodeid tarvitama hakatakse.
Kas olete püüdnud oma analüüsi kusagil publitseerida?
Kui ma oma analüüsi järeldustes kindel olin, tahtsin selle eelmise aasta lõpus avaldada Nature's või Science'is, mis on kõige tuntumad teadusajakirjad. Kui teaduslik artikkel saadetakse ajakirjale, otsib toimetaja eksperte, kellele läkitab artikli hindamiseks. Ma tean, kuidas see käib, kuna olen omal ajal hindaja olnud. Aga need ajakirjad saatsid artikli tagasi ilma hindajatele saatmata ja ilma mingi kommentaarita. Esiteks on see ülbe ja teiseks ütleb see mulle, et neil ei ole mingit kavatsust soojenemise-vastast artiklit trükkida.
Arno Arrak avaldab oma uurimise peagi raamatuna.
Kes on Arno Arrak?
Arno Arrak, kunstnike Henno ja Jüri Arraku vanem vend, sündis Tallinnas 25. märtsil
1927. Õppis Tallinnas inglise kolledžis. Teises maailmasõjas sattus Saksamaale, seal andis end ameeriklaste kätte sõjavangi. Inglismaal telliskivivabrikus töötades hankis stipendiumi USAsse Dartmouthi kolledžisse, kus õppis keemiat ja zooloogiat. Lisaks on ta õppinud füüsikat Columbia ülikoolis New Yorgis ja tuumainseneriteadust Pratti inseneriteaduslikus ülikoolis. Pärast õpingute lõpetamist töötas spektrokeemilise analüüsi alal, nendest üheksa aastat Grumman Aerospace'i korporatsioonis, mis ehitas Apollo kuumoodulit. Grummani teadustööst on ta pidanud ettekandeid konverentsidel Ameerikas ja Euroopas. Kuigi 1990. aastal läks Arrak pensionile, on ta jätkuvalt New Yorgi teaduste akadeemia liige.
