Autor/allikas: Välisministeerium
Eesti saatis ÜRO-le kirja, milles rõhutab eraldi üle, et ei pea eelmise aasta lõpus vastu võetud globaalset ränderaamistikku enda jaoks siduvaks, ehkki sama on kinnitanud eelmine riigikogu, välisminister ja õiguskantsler juba ka dokumendiga ühinemisel.
https://www.err.ee/984177/eest...
"Lubage mul rõhutada, et Eesti jaoks ei ole globaalne ränderaamistik rahvusvaheliselt siduv, ei loo Eesti jaoks mingeid õiguslikke kohustusi ega ole ka rahvusvaheline tavaõigus," kirjutas välisminister Urmas Reinsalu ÜRO Peassamblee presidendile Tijjani Muhammad-Bandele läkitatud kirjas.
Valitsus kiitis Eesti pöördumise heaks eelmisel nädalal.
"Pöördumine väljendab seisukohti, et kõigil riikidel on suveräänne õigus otsustada ja määratleda oma riiklikku migratsioonipoliitikat ning tagada selle kooskõla üldise rahvusvahelise õigusega. Nõustume, et üldised põhiõigused ja –vabadused kehtivad kõigile isikutele, sealhulgas migrantidele, rõhutame aga sedagi, et üldine rahvusvaheline õigus ei tunnusta migratsiooni kui inimõigust," ütles Reinsalu pressiesindaja vahendusel ERR-ile saadetud selgitavas kommentaaris.
"Hääletusselgitus kinnitab üle seisukoha, et Eesti ei pea globaalset ränderaamistikku õiguslikult siduvaks ega ülimuslikuks Eesti seaduste suhtes. Samuti ei loo ränderaamistik uut rahvusvahelist õigust ega muuda kehtivat tavaõigust. Eesti kinnitab üle, et ränderaamistikku ei saa käsitleda kui riikide praktika ega õigusveendumuse (opinio juris) väljendusena uue rahvusvahelise tavaõiguse tekkeks. Eesti on järjepidev vastuseisja (persistent objector) ja väljendab selget tahet, et kui tekib või võetakse vastu siduv rahvusvahelise õiguse norm, siis tuleb see lugeda Eesti suhtes mittesiduvaks," lisas Reinsalu.
Matti Maasikas: isegi panetunud diplomaatidel on emotsioonid ja lootused (10)
Samal ajal kinnitas Mikser, et ränderaamistik ei kohusta Eestit muutma mitte ühtegi seadust, see ei ole riikide jaoks juriidiliselt siduv dokument ning uusi juriidiliselt siduvaid rahvusvahelisi õigusi ega kohustusi selle raamistikuga ei looda. Sama leidis ka õiguskantsler Ülle Madise, kelle hinnangul ei ole ÜRO ränderaamistik Eestile õiguslikult siduv ning sellega ühinemine ei tekita Eestile õiguslikke kohustusi, sest dokumendi tekstis on õiguslikult siduvate kohustuste tekkimine sõnaselgelt välistatud.
Eesti valitsus kiitis heaks seisukohad ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta 22. märtsil 2018, kuid aasta lõpus valitsuse kriisi paisanud vastasseisu tõttu võttis riigikogu 26. novembril vastu ränderaamistiku toetava avalduse, milles rõhutas globaalses ränderaamistikus esile toodud põhimõtet, et igal riigil on õigus kujundada oma rändepoliitikat ise kooskõlas rahvusvahelise õigusega.
Eesti ühines ÜRO ränderaamistikuga 19. detsembril ÜRO Peaassambleel, dokumenti toetas siis 152 maailma riiki, vastu hääletas viis ÜRO liiget.
Oma esmaspäeval saadetud kirjas ÜRO-le mainib Reinsalu ka, et Eesti on juba hääletanud vastu ÜRO resolutsioonile, mis sätestab ränderaamistikust tõukuvate rahvusvaheliste rändeülevaadete korralduse.
Välisministeeriumis koostatud selgituse kohaselt on globaalne ränderaamistik ÜRO liikmesriikide poolt ühiselt läbi räägitud deklaratsioon, mis ühelt poolt keskendub seaduslikule liikumisele nagu töö- või õpiränne, millega puutuvad kokku ka paljud välismaale õppima või töötama suunduvad eestlased. Teisalt annab raamistik võimaluse parandada rahvusvahelist rändealast koostööd, sealhulgas ennetada ebaseaduslikku rännet ja võidelda inimkaubanduse ja -smugeldamisega.
Globaalse ränderaamistiku väljatöötamises lepiti ÜRO-s kokku 19. septembril 2016. aastal vastu võetud New Yorgi deklaratsiooniga (New York Declaration for Refugees and Migrants).