„Stückemarkt“ on üks huvitavamaid kaasaegse dramaturgia festivale Saksamaal, tänavu toimus see 26. korda. Seekord oli Heidelbergis Euroopa-külaliseks Eesti.
Programmi kõrge tase on tagatud, sest kõik teosed vaatab zhürii eelnevalt läbi. Eesti poolt esitatud 9-st teosest valiti finaali kolme autori tekstid: Jim Ashilevi „Portselansuits“, Andrus Kivirähki „Aabitsa kukk“ ja Urmas Lennuki „Boob teab“, mis kõik ka võitsid. 24-aastase Ashilevi teksti krooniti innovatsioonipreemiaga, sest nagu zhürii tõi esile, oskas noor autor anda publikule lahendamiseks mitmeid mõistatusi. Kivirähk sai Euroopa autoriauhinna, tema teos näitab maailma naiivse päevavarga silmade läbi. Kuna publiku lemmiku valimine osutus tasavägiseks, otsustas Heidelbergi Teatrisõprade Selts anda teiseks tulnud Urmas Lennukile ikkagi 2500eurose preemia.
Teatriprogrammi raames toimus 22 debüüti – Eestit esindasid Viljandi teater Ugala lavastusega „Poks“, Pärnu Endla teater näidendiga „Janu“ ning Nuku- ja Noorsooteater etendusega „Nukumängu ABC“. Kõik tekstid tõlkis saksa keelde mainekas Irja Grönholm. Ka festivali lõpuüritusel kiideti tema häid tõlkeid. Etendusi vaatasid peale dramaturgiasõprade ja kohalike eestlaste ka Saksa teatritegijad, lavastajad ja kriitikud.
Globaalne probleem: kuidas kustutada pettumus- või stressivalu? Endla trupi esitatud Martin Alguse lugu „Janu“ räägib sellest, et raha ei pruugi mitte alati õnnelikuks teha, vaid võib ajada hoopis jooma. Selle teose debüüti Saksamaalvõib pidada igati õnnestunuks. Kuigi Irja Grönholm oli veidi õnnetu, et oli sunnitud tehnilistel põhjustel teksti tugevasti lühendama, nii et külastajale jääks peale subtiitrite lugemise võimalus jälgida ka laval toimuvat, osutus ta mure asjatuks – vaatajad elasid algusest lõpuni näidendi tegevusele elavalt kaasa. Pealegi oli publikul pärast etendust võimalus kohtuda Pärnu teatrirahvaga ja esitada neile küsimusi.
Ago Andersoni kehastatud Armineid elab küllap ka Saksamaal ning alkoholi kuritarvitamine hinge sisemise tühjusega kaasneva valu tuimendamiseks pole mujalgi maailmas võõras. Olla edukas, teha õigeid otsusi, täita perekonna (üha kasvavaid) soove – see kõik toob suurt pinget kaasa igas tulemuslikkust ootavas ühiskonnas eriti meestele, kellelt traditsiooniliselt oodatakse ikka veel naise ja laste elatamist. See pinge nõuab maandamist. „Kui ameeriklased lähevad probleemidega psühhoterapeudi jutule, siis põhjamaalased otsivad abi pudelist,“ nentis näitleja Lauri Kink tabavalt.
Sakslasi huvitas, kuivõrd sügavale on alkoholiprobleemid juurdunud eesti ühiskonnas ja kust sai Martin Algus idee sellise teatritüki kirjutamiseks. „Minu teos on kohati dokumentaalne. Kui alkoholiprobleem minu onuga muutus teravaks, siis soovisin seda läbi töötada,“ rääkis autor.
Kuidas Eestis võeti näidend vastu? Dramaturg Triinu Ojalo kinnitas, et reaktsioonid olid täpselt samasugused nagu Saksamaalgi. Kui esimeses vaatuses publik veel naerab, siis peale etendust häbenetakse oma itsitamist, sest saadakse aru, kui suur draama on alkoholism nii ohvrile endale kui tema perekonnale. Kas näidend on õnneliku lõpuga? See jäi iga vaataja enda otsustada. Kui Armin, keda mängis suurepäraselt Ago Anderson, laob loo finaalis põrandale küpsiseid, siis võib seda tõlgendada kahte moodi: tema tulevikutee viib pimedusest uuesti valgusesse, tuues otsekui esile vendade Grimmide muinasloo „Hänsel ja Gretel“. Kuid on ka teada, et pohmellis olevale alkohoolikule pole midagi hirmsamat kui süüa küpsiseid, mis omakorda tähendaks, et varem tööelus edukas olnud pereisa ei leia väljapääsuteed ja joob enda surnuks. Lavastaja Andres Noormets on öelnud, et „Janu“ kirjeldab noore Eesti Vabariigi varakapitalistlikku seisundit, kus inimene kujutab endale ette, et tal on võimalik kõik soovid rahaga rahuldada.
Noortelugu, mis sobib täiskasvanuilegi Ugala teater oli Heidelbergis esindatud Ott Aardami „Poksiga“. Selleski näidendis esiletoodud teismeliste probleemid pole mujal tundmatud. Baden-Württembergi liidumaa alustas mõned aastad tagasi noorteprojekti „Poksimisega vägivalla vastu“.
Arvutimängud, räppimine, poksitreening, poiste eest hoolitsev vanaema (vanematel ei ole töökohustuste tõttu oma laste jaoks aega) ja selle kõrval noortele elu väärtushinnanguid õpetav spordiõpetaja. Tänapäeval tuleks tõenäoliselt selliseid pedagooge tikutulega otsida. Kahjuks. Näidend toob humoorikalt esile noorte arengu, kuidas nad avastavad endas peale traagilisi sündmusi uusi, lahtiharutamist vajavaid tundeid. Kas toimepandud vägivalda saab kõrvaldada uue vägivallateoga; kuidas käia ümber vihaga, kuhu viivad (valed) kahtlustused ja kuidas on võimalik ka näiliselt väljapääsmatust olukorrast tulla välja võitjana oma viga tunnistades – nendele küsimustele leiab nii noor kui vanemgi vaataja näidendis vastuse. Kõik näitlejad – Andres Oja, Juss Haasma ja Luule Komissarov mängisid suurepäraselt. Ometi sooviks eriti esile tõsta Martin Milli osatäitmist – paljud ei tulnud selle pealegi, et Dima rolli mänginud noor näitleja ei ole sünnilt venelane ega ole kunagi poksinud. Boris Malinovski teinud tõesti ära suure töö.
Sooja vastuvõtu pälvis ka Eesti Riikliku Nukuteatri etendus „Nukumängu ABC“, mille on kirjutanud Jevgeni Ibragimov. Tsherkessias sündinud ja mõned aastad Eestis tegutsenud autor on rahvusvaheliselt tuntud lavastaja, kelle tööd on mitmetel festivalidel tunnustatud.
Nii Endla kui Ugala demonstreerisid, et head teatrit on võimalik teha väikelinnadeski. Esile tuleb tõsta Pärnu teatri head pressitööd. Eesti teatrid ja autorid pälvisid nüüd teenitud tunnustuse ning on loota, et tulevikus ei lavastata Saksamaal mitte ainult Jaan Tätte teoseid. See on positiivne uudis. Ott Karulin Eesti Teatri Agentuurist rääkis, et nende firma hakkab tegema rohkem tööd Eesti autorite tekstide müümisel välismaale. Sellist, veidi hilinenut arusaamist võib ainult tervitada. Kui rääkisin art-Karlsruhel tuntud kunstigalerii Henze & Ketterer ärijuhi dr Wolfgang Henzega küsides, miks ole messil Ida-Euroopa kunsti, vastas ta: „Keegi ei ole tulnud pakkuma, ega meie ei pea ju jooksma kunstnike järel.“
