Tagasipilk käidud teele
Kust algas Eesti euroliidu teekond? Kindlasti hetkest, mil Euroopa ühendused tunnistasid Eestit 1991. aastal.
1992. a. oli mitmeti tähtis — võeti vastu EV Põhiseadus ja käibele tuli oma raha. 1994.a. lahkus Eestist viimane okupatsioonivägede sõdur. 1. jaanuarist 1995 jõustus Vabakaubandusleping Eesti ja ELi vahel; sama aasta 12. juunil kirjutati alla Assotsiatsioonilepe ELiga, millele järgnesid a. 1995—1999 läbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmelisuse üle.
1. veebr. 1998 jõustus Assotsiatsioonileping ja 31. märtsil algasid ametlikud Eesti-ELi läbirääkimised, mis lõppesid 13. detsembril 2002 Kopenhaagenis.
16. aprillil 2003 kirjutati Ateenas alla ühinemisleppele. 14. septembril 2003 toimus rahvahääletus Eesti ühinemiseks ELiga. Eesti rahvas otsustas ühinemise kasuks. Ja nüüd oleme jõudnud viimase lävepaku ette — 1. mail saab Eestist ELi liikmesriik.
1. mai toob kaasa suuri muudatusi, kaotades mh. Vene presidendi 1995.a. ukaasil põhinevad karistavad topelttollid, mis on toonud kahju Eesti majandusele. Kuid pole halba ilma heata. Topelttollide kehtestamine eemaldas Eesti kaubanduse küll Vene turult, kuid sundis seda aktiivsemalt pürgima ELi poole.
Kopenhaageni kriteeriumid
Kõnealused kriteeriumid määratlevad, milliseid tingimusi ja nõudeid tuli Eestil kui ELiga ühineval riigil täita:
• tuleb luua stabiilsed institutsioonid, mis tagavad demokraatia, õigusriigi, inimõigused, vähemuste õiguse ja kaitse. Suurem osa Eesti muulasi elab Tallinnas, mõistagi pole tegemist ühtse grupiga. On neid, kes tahavad end samastada eestlastega ja ka neid, kellel on olnud arengutega probleeme. Stabiilsete institutsioonide loomiseks saadi tagastamatut abi PHARE programmilt, mh. infrastruktuuri korrastamiseks.
• riik peab suutma täita liikmekohustusi, sh. realiseerida poliitilisi, majanduslikke ja rahaliidu eesmärke. Selleski suunas on saavutatud olulist edu.
Läbirääkimiste koordinatsioonisüsteemist
Eesti poolt osales läbirääkimistes ELiga 31 töörühma. Kõnelusi koordineeris välisministeerium. Tehti koostööd Eesti esindusega ELi juures; toimuvast anti jooksvalt aru riigikogule ja valitsusele. Läbirääkimiste käigus mõnede peatükkide osas tekkinud probleeme tuli eraldi lahendada. Mõned lahendused viisid üleminekuperioodide kehtestamiseni.
Eksport ja import
80% Eesti väliskaubandusest hakkkab toimuma laienenud — 25-liikmesriigilise Euroopa Liiduga. Seda näitab seniste kaubandus-arengute statistika. Kaubavahetuse maht Kanadaga on kurvastavalt tagasihoidlik nii ekspordi kui impordi osas.
ELi mittekuuluvatest riikidest hõlmab tuntava osa kaubavahetus Venemaa.
Mis saab edasi?
ELi astumine ei lahenda üleöö kõiki probleeme. Eestis tuntakse puudust ressurssidest, tööjõuturu arengud võivad kaasa tuua probleeme. Elanikkond vananeb; sündimus on küll suurenenud, aga ikka veel liiga tagasihoidlik. Haritus oli eestlaste efektiivne relv okupatsiooniajal, selle osatähtsus peab edaspidigi kõrge olema. Hariduspoliitika vajab rohkelt tähelepanu. Eesti on end muule maailmale reklaaminud e-riigina. Valitsus ei kasutagi oma istungil pabereid, valdavaks infokandjaks on arvuti. Edukas on olnud Tiigrihüppe programm, hästi on käivitunud internetipangandus.
Eesti soovib üle võtta kõike tarka ja kasulikku. Ka nendes eestlastes, kes eesti keelt enam ei räägi ja elavad välismaal, näeb meie riik suurt potentsiaali.
Olenemata sellest, kus me tänases globaalses külas ka elame, võime kasu tuua oma kodumaale. Eesti ime jätkub, meie suured unistused on realiseerumas.
Ülimalt huvitavaks kujunenud küsimuste-vastuste osas oli juttu euro kasutuselevõtust, põllumajandus subsiidiumidest, immigratsioonist, väliskaubanduse bilansist, taludest ja muust.
Arutlus jätkus hilisõhtul veel kohvitassi juures.
Täname Paul Elbergi kasuliku ja informeeriva ettekande eest.