23.07.2020 06:09
Toomas Peterson. Autor/allikas: ERR
Meie elanike vabastamine teise pensionisamba pärisorjusest on küll pigem õige samm, kuid peame valmistuma selleks, et satume finantskelmuste surve alla, leiab Toomas Peterson.
https://www.err.ee/1115808/too...
Seoses ühest viirusetüvest ajendatud majanduskriisiga, muutuvad juba nähtavas tulevikus majandusstruktuurid nii kogu maailmas kui ka siinmail. Turumajandusele on läbi aegade olnud omane majanduse tsüklilisus, kriiside ilmingud iga 10 – 12 aasta järel. Samal ajal on iga majanduskriis omanäoline ja erineva sügavuse ja iseloomuga, nii ka seekord.
Meie elanikkond vananeb, ülalpeetavate hulk suureneb, suurenevad kulutused sotsiaalhoolekandele. Oleme suurendanud riigisektori võlamäära sisemajandustoodangusse, teisalt peaksime seda raha kasutama eelkõige investeeringuteks tulevikku - haridusse, teadusesse, taristuobjektidele, mitte jooksvatesse kuludesse. Peame vähendama riigipoolset sekkumist ning looma kõigile suurema vabadusruumi tegutsemiseks nii vaimses kui materiaalses mõttes.
Inimesed minetavad vaba eneseteostuse
Mõistagi tahavad kõik võimalikult rahulikku ja turvalist pensionipõlve, sealhulgas piisavalt raha, et hästi ära elada. Eelmistele põlvkondadele tagas minimaalse pensioni nn nõukogude võim, mistõttu on paljud sellise tasemega harjunud. Ja endal polegi vaja mõelda, kaaluda, otsustada ja paremaid võimalusi otsida, sest kõik on ette määratud.
Kohati on lausa hirmutav internetipangast oma teise pensionisamba tulemusi vaadata ja näha, kuidas kellegi nähtamatu käsi on otsustanud sinu teenitud raha omal viisil kuhugi investeerida.
Andrus Ansip: ma ei tahaks rahva kannatust enam proovile panna (12)
Jääb arusaamatuks, miks peaks oma raha suunama riigi poolt paika pandud kanalitesse, selle asemel et ise võimalusi otsida, pärast ausalt oma järeltulijatele silma vaadata ja öelda – püüdsin teha nii, et teil paremini läheks.
Teise sambaga liitumise rõõm on nagu omaaegne pärisorjuse kaotamine, mil maamehed said mõisahärralt oma talulobudiku osas vaid õiguse lapsed tuppa lasta, aga mitte õigust ise otsustada, kui suureks talu saab kasvada ning millist jõukust perele toota.
Riigi hoolitsuse pehme pai põsele on rahustav ja mõnus, kuid loob tegelikult petliku turvatunde, nagu oleks tulevik kuidagi kindlustatud ning pärsib seeläbi rahalist eneseteostust. Igal juhul võtab väga kehvade tulemustega finantssüsteem, mida teine pensionisammas praegu on, vähemaks nii inimeste vabadust kui ka tahet oma rahaliste võimaluste parandamiseks ja lastele parema tuleviku ehitamiseks.
Tegelikult tuleb inimestele anda reaalne vabadus ja see vabadus peab olema mitmekülgne – kes tahab, hoiab oma raha pankade pensionifondides, aga see ei tohiks olla ainuke valik. Selle kõrval tuleks lubada pensioni kogumist ka teistesse varadesse.
Mõni tahab ise aktsiaid või võlakirju osta, teine hoiab oma pensioni investeerimisfondides, kolmas ostab kinnisvara või maad, neljas panustab kulda. Tekkiv konkurents paneb ka pankade pensionifondid tõsiselt pingutama ja riske võtma, samuti pakkuma paremaid tingimusi ja väiksemaid teenustasusid.
Riik peatab kolmapäevast teise samba sissemaksed (3)
Meid üsna pikalt hellitanud majanduskasvus hakkas inimeste elujärg paranema ja tekkis ka ülejääk igapäevaste kulutuste kõrvalt. Elanike rahakotid võimaldavad investeerimist, aga kas ka keskkond?
Paralleelselt meie finantsvõimekusega tekib üha rohkem erinevaid platvorme nii ühisrahastuse kui ka krüptoinvesteeringute nime all, eesmärgiga sooritada finantspettusi.
Tasub vaid netiotsingusse sisestada sellised nimed nagu Envestio, Kuetzal, Monethera, kui leiate sõnumeid Eesti investorite haihtunud rahast, kümnetest miljonitest eurodest, mis on liikunud kuhugi Aasiasse või teistesse "liberaalsetesse finantspiirkondadesse".
Petuhaide loosung on lihtne: "lollidelt tulebki raha ära võtta". Aga kas oleme rumalad meie või on rumal riik, mis sellel laseb juhtuda?
"Tuleb panustada inimeste teadlikkusse, võrdsuse põhimõttesse investeerijate litsentseerimisel, turu enesekontrolli võimekusse ja finantsinspektsiooni töösse."
Just selles osas oleks vaja riigi sekkumist, mitte pensionikogumist reguleerides, vaid kaitstes oma inimeste ausat investeerimist ja varade kasvatamist. Selleks pole riigil vaja ise rahavoogusid juhtida, vaid tuleb panustada inimeste teadlikkusse, võrdsuse põhimõttesse investeerijate litsentseerimisel, turu enesekontrolli võimekusse ja finantsinspektsiooni töösse.
Toimiv süsteem eeldab ennekõike tõhusat teavitustööd, et inimesed oskaksid riske hinnata ja kahtlastest pakkumistest eemale hoida. Rahatarkust omandada pole kunagi hilja, oled sa alles koolis või juba pensionär.
Teiseks tuleb tagada ühtsed reeglid investeerimisturule sisenejatele, et nii pangad, investeerimisfondid kui ka ühisrahastusplatvormid kannaksid investorite ees ühesugust vastutust ja neile kehtiksid sarnased nõuded.
Kolmandaks tuleb toetada sektori enesekontrolli. Näiteks saavad IT-idufirmad sellise enesekontrolliga väga edukalt hakkama ja hoiavad ise oma read puhtana. Finantsturul jääb aga praegu ka suurtel ja võimsatel institutsioonidel puudu võimekusest hinnata tõelise kasusaaja isikut objektiivselt.
Kui riigikohus sügisel otsuse teeb ning teise samba vabatahtlikuks muutmise seadus jõustub, siis taandub küsimus sellele, kes riigi poliitilistest jõududest tuleb välja selge plaani ja sooviga kaitsta meie inimeste vabanevaid sääste.
Ükski poliitik ega ametnik ei mõtle meie eest paremini kui me ise, küll aga saab poliitik või ametnik luua tingimused ja keskkonna, et finantsvabadus oleks kaitstud ja hoitud. Ja seda enne, kui tagajärjed on saabunud ning arvamusruum tunnetest üles köetud.
Teise samba vabakslaskmine on viimaste aastate üks kõige demokraatlikum ja inimesi austavam samm meie seadusandja poolt, mis annab võimaluse meie inimestel tõesti viia ellu oma põhiseaduslikku õigust vabale eneseteostusele otsustamaks oma tuleviku, sealhulgas ka finantstuleviku osas.
Samal ajal annab põhiseadus meile ka õiguse riigi ja seaduse kaitsele ja võrdsele kohtlemisele. Neil päevil, kui just möödus sada aastat Eesti Vabariigi Põhiseaduse vastuvõtmisest, tasub tõsiselt järele mõelda, mis on vaid loosungid ja kus vajab õiguste realiseerimine täiendavat pingutust.
Toimetaja: Kaupo Meiel