Hamburgi lehes Abendblatt Eesti, konkreetsemalt Narva kohta ilmunud artikli järel, saatsid mitmed eestlased nördinud sisuga e-kirju teele. Üleüldine toon oli — kuidas küll nägid saksa ajakirjanikud Eestis ja Narvas ainult negatiivset – alkoholismi ning narkootikumide kasutamist; kuidas ei vaadanud nad sisse kodudesse, firmadesse ja ametkondadesse, kus oleks olnud palju head ja toredat ette näidata...
Mitte ainult Kodu-Eestis, vaid ka välismaal sulgeme me ise aga sageli silmad reaalsuse ees ning oleme eriti puudutatud, kui keegi „võõras“ julgeb meie isamaa teist külge näha. Teisalt – mida oleme ise teinud selleks, et inimesed meie uuel kodumaal Eestist mitmepoolse pildi saaksid ning sinna reisides oskaksid avatumalt ringi vaadata?
Saksamaal tegutsevad eesti ühendused, mille põhikirjad näevad ette suhete elavdaminst ning kontaktide loomist kahe maa vahel. Kuid tegelikkuses piirdub ühingute töö kohtumistega, kus ainult iseendaga tegeldakse ja nostalgiliselt eesti keelt räägitakse. Tavaliselt ei ole sakslased jt. rahvuste esindajad üldse üritustele teretulnud. Ma ei soovi nüüd kellelegi varbale astuda ning kindlasti on sellisedki kokkusaamised hädavajalikud, kuid need ei täida ühingute põhikirja kohast ülesannet – Eesti tutvustamist.
Muutmaks seda olukorda loodi mõni aasta tagasi Saksa-Eesti Foorum. Ühing ei organiseeri mitte ainult jutuõhtuid, vaid teeb aktiivselt koostööd teiste Saksamaal tegutsevate ühingute ja rahvustega. Erilist rõhku pannakse tihedale koostööle Eestiga.
Novembris organiseeriti koguni kaks üritust. Üks nendest, Eesti päev, toimus Wormsi Kõrgkoolis, kus üliõpilastele jagati päeva jooksul Eesti kohta mitmekülgset infot, pakuti kiluvõileibu ning Viru Valget – lahke annetus Saksamaal toimivalt uuelt firmalt Saksatoots (www.saksatoots.de). Päeva lõpetuseks pidas koolis õppiv Merje Ojasalu Eesti kohta ettekande, valgustades ekraanile ilmunud pildimaterjali saatel oma kodumaad A-st kuni Z-ni ja lauljannad Kersti Ala-Murr ja Triin Maran esitasid eesti rahvalaule. Nii publik kui ka päeva korraldajad jäid üritusega väga rahule, sest külastajad võtsid koju kaasa teadmisi ja elamusi väikseima Balti riigi kohta.
Heidelbergi Välismaalaste Nõukogu organiseeris jälle omakorda hoopis teistsuguse õhtu – ürituse, kus tutvustati erinevate maade luulet. Linna elegantses Prints Carli palees lugesid Afganistani, Eesti, Hiina, Korea, Portugali, Tshiili, Türgi ja Ukraina ühingute esindajad kahes keeles ette oma maa elu-teemalist lüürikat. Eesti elumõtteid tutvustama valiti Jaan Kaplinski luuletus „Hävituskihk on elamatajäänud elu tulemus“, mis kirjeldab lausa valutekitavalt kõike seda, mida kadedus võib korda saata: Mis ei saa kasvada, kasvab tagasi, küüned ja habemekarvad ihusse, täitumata soovid lubjaks veresoonte siseseintele, kadedus maohaavadeks, kurb meel täideks, mustus kärbesteks. Me oleme natukene rändrüütlid, otsime aina, mille eest ja mille vastu võidelda, keda õiglaselt vihata. See elamata elu on nagu tuline veekann käes, mida on kibekiire ära panna, nii et millekski muuks ei ole aega ja süda on täis kõikide peale, kes istuvad rahulikult köögilaua ääres ja räägivad Erich Frommist ja sellest, et hävituskihk on elamatajäänud elu tulemus.
Kaplinski ise on kirjutanud tõlke juurde, mis tehti koostöös kuue saksa poeediga fondi Bahnhof Rolandsecki eestvedamisel: „Mu luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastusavaldusest maailmale, pikk poeetiline nimekiri inimestest ja asjadest, kes-mis mulle meeldivad. Kui olin noor, siis olid need mu mõtted, tunded, ahastus, igatsus ja rõõm. Tulin siia ilma kui kuumaõhupall, suur ja kirev pall, mis varjas kõik. Aastatega on pall jahtunud, kuivanud kokku ja näen aina enam muud, seda, mis lihtsalt on.“ Sellelt ürituselt lahkusid ca 100 ülikoolilinna elanikku paremate teadmistega Eestist.
Kui me ise toome teadlikult ja sihikindlalt teistele rahvustele oma maad ja kultuuri lähemale, siis ei ole edaspidi saksa või teiste maade ajakirjanikel meie kodumaast mitte ainult negatiivset kirjutada, vaid nad võtavad aega põhjalikuks tutvumiseks Eestiga.
Mind inspireerib alati maestro Neeme Järvi, kes igale ajakirjanikule peab lühiloengu oma isamaast. Selge, Eestil on tänaseni mitmeid valupunkte, siinjuures kogu Kirde-Eesti ja e-kirjade saatjatel oli muidugi omamoodi õigus – kurb olukord Narvas ei kajasta elu kogu Eestis. Kuid kuidas võivad võõrad seda teada? Ajakirjanikel ei ole (õnneks) kombeks lehitseda ainult ametlikke kodulehekülgi või statistikat, nad soovivad ise olukorraga tutvuda. Kuid meie, eestlased, võime oma isikliku eeskujuga vägagi positiivselt mõjutada nende arvamust – armastusega oma kodumaa vastu. Ja see armastus algab sellest, et me tutvustame oma sünnimaad igal avaneval võimalusel.
EESTI TUTVUSTAMINE VÄLISMAAL
Arvamus
TRENDING
