Mitte ainult Kodu-Eestis, vaid ka välismaal sulgeme me ise aga sageli silmad reaalsuse ees ning oleme eriti puudutatud, kui keegi „võõras“ julgeb meie isamaa teist külge näha. Teisalt – mida oleme ise teinud selleks, et inimesed meie uuel kodumaal Eestist mitmepoolse pildi saaksid ning sinna reisides oskaksid avatumalt ringi vaadata?
Saksamaal tegutsevad eesti ühendused, mille põhikirjad näevad ette suhete elavdaminst ning kontaktide loomist kahe maa vahel. Kuid tegelikkuses piirdub ühingute töö kohtumistega, kus ainult iseendaga tegeldakse ja nostalgiliselt eesti keelt räägitakse. Tavaliselt ei ole sakslased jt. rahvuste esindajad üldse üritustele teretulnud. Ma ei soovi nüüd kellelegi varbale astuda ning kindlasti on sellisedki kokkusaamised hädavajalikud, kuid need ei täida ühingute põhikirja kohast ülesannet – Eesti tutvustamist.
Muutmaks seda olukorda loodi mõni aasta tagasi Saksa-Eesti Foorum. Ühing ei organiseeri mitte ainult jutuõhtuid, vaid teeb aktiivselt koostööd teiste Saksamaal tegutsevate ühingute ja rahvustega. Erilist rõhku pannakse tihedale koostööle Eestiga.
Novembris organiseeriti koguni kaks üritust. Üks nendest, Eesti päev, toimus Wormsi Kõrgkoolis, kus üliõpilastele jagati päeva jooksul Eesti kohta mitmekülgset infot, pakuti kiluvõileibu ning Viru Valget – lahke annetus Saksamaal toimivalt uuelt firmalt Saksatoots (www.saksatoots.de). Päeva lõpetuseks pidas koolis õppiv Merje Ojasalu Eesti kohta ettekande, valgustades ekraanile ilmunud pildimaterjali saatel oma kodumaad A-st kuni Z-ni ja lauljannad Kersti Ala-Murr ja Triin Maran esitasid eesti rahvalaule. Nii publik kui ka päeva korraldajad jäid üritusega väga rahule, sest külastajad võtsid koju kaasa teadmisi ja elamusi väikseima Balti riigi kohta.
Kaplinski ise on kirjutanud tõlke juurde, mis tehti koostöös kuue saksa poeediga fondi Bahnhof Rolandsecki eestvedamisel: „Mu luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastusavaldusest maailmale, pikk poeetiline nimekiri inimestest ja asjadest, kes-mis mulle meeldivad. Kui olin noor, siis olid need mu mõtted, tunded, ahastus, igatsus ja rõõm. Tulin siia ilma kui kuumaõhupall, suur ja kirev pall, mis varjas kõik. Aastatega on pall jahtunud, kuivanud kokku ja näen aina enam muud, seda, mis lihtsalt on.“ Sellelt ürituselt lahkusid ca 100 ülikoolilinna elanikku paremate teadmistega Eestist.
Kui me ise toome teadlikult ja sihikindlalt teistele rahvustele oma maad ja kultuuri lähemale, siis ei ole edaspidi saksa või teiste maade ajakirjanikel meie kodumaast mitte ainult negatiivset kirjutada, vaid nad võtavad aega põhjalikuks tutvumiseks Eestiga.
Mind inspireerib alati maestro Neeme Järvi, kes igale ajakirjanikule peab lühiloengu oma isamaast. Selge, Eestil on tänaseni mitmeid valupunkte, siinjuures kogu Kirde-Eesti ja e-kirjade saatjatel oli muidugi omamoodi õigus – kurb olukord Narvas ei kajasta elu kogu Eestis. Kuid kuidas võivad võõrad seda teada? Ajakirjanikel ei ole (õnneks) kombeks lehitseda ainult ametlikke kodulehekülgi või statistikat, nad soovivad ise olukorraga tutvuda. Kuid meie, eestlased, võime oma isikliku eeskujuga vägagi positiivselt mõjutada nende arvamust – armastusega oma kodumaa vastu. Ja see armastus algab sellest, et me tutvustame oma sünnimaad igal avaneval võimalusel.