NÄDALA PORTREE

Eesti Vabariigi Presidendi kultuurirahastu nõukogu otsustas anda tänavuse noore kultuuritegelase 50.000 krooni suuruse preemia Anu Talile.

Eesti-Soome Sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent Anu Tali sai preemia eesti muusika tutvustamise eest maailmas ning erinevate rahvaste kultuuride tutvustamise eest Eestis. Kultuurirahastu nõukogu tõstis esile Tali tööd noorte muusikute rahvusvahelise koostöö korraldamisel.


Tali sai eelmisel aastal auhinna Echo Classic Award Veljo Tormise sümfoonilise muusika heliplaadi eest, ettevalmistamisel on uus heliplaat Erkki-Sven Tüüri loominguga. Uut hooaega alustab Eesti-Soome Sümfooniaorkester kontserditsükliga „Põhja nägu“, mis tutvustab Põhjamaade kultuuri ja muusikat.

Kaks pilooti, kord üks roolis, kord teine

„Kui meie muusikaelus on Anu piloot ja mina n-ö kaaspiloot, siis autoroolis olen mina piloot ja Anul on kaaspiloodi osa,“ paneb Kadri Tali, Eesti-Soome Sümfooniaorkestri manager, kaksikutepaari rollijaotuse paika.

Anu: „Ma olen oma olemuselt täielik konservatiiv. Uued trendid — ütleme nii, et materjal osutab mulle vastupanu.“
Seda on üllatav kuulda.

„Ma mõtlen sellega, et oma väärtushinnangutes olen ma konservatiiv. Väärtushinnangud on jääv seadus. Aga trendidele ma ei ole absoluutselt vastuvõtlik. Ma ei lähe nendega kaasa. Selle tempoga, kuidas mina jõuan pead pöörata, puhub juba ammu uus tuul. Minu metsasiht on maha raiutud ja see läheb sirgelt. Väga sirgelt.“

Kas sina oled samasugune?

Kadri: „Kõige olulisem väärtus inimeste juures on kokkulepetest kinni pidamine. Ma ise püüan samamoodi elada, et kui ma olen endale mingi sihi seadnud, siis ma selle ka saavutan. Uued asjad mulle meeldivad. Tegelikult ma arvan, et ma olen väga noortepärane. Et siis trenditeadlik. Mulle meeldivad huvitavad kombinatsioonid, huvitavad riided, ilusad asjad. Aga hingelt olen ma kah konservatiiv.“

Anu: „Kadri ikka tõesti teab, mis on in ja mis on out. Minul on hilpudes üks rõhk: mugavus. Mugavus ja puhtus. Nii et jumal teab, kuhu ma ilma Kadrita niimoodi välja jõuaksin...“

Kadri: „Ma arvan, et naised peavad ilusad välja nägema; et neil on õigus kulutada meestest rohkem oma riietele ja välimusele. Ma arvan, et naiste üks tähtsamaid relvi ongi välimus.“

Õed kihutavad töö- ja eraasjus pidevalt autoga ringi.

Anu: „Me oleme, jah, Kadriga nagu rallitiim. Nii orkestri juures kui näiteks oma Citroen Picassot juhtides. Et mul juhiluba pole, olen mina autos kaaspiloot.

Ma isegi ei ole proovinud juhiluba hankida. Sõitmist olen proovinud küll. Nii et põhimõtteliselt tuleks vast see juhiloa tegemine kõne alla. Iseasi, kuivõrd mugavalt ma ennast selles rollis tunneks. Võib-olla siiski minusugused ei peaks liiklust udutama.“

Kadri: „Ma just tahtsin öelda — on sellised unistajad tüübid. Jäävad ühte puulehte vaatama ja nii võib juhtuda õnnetus.“

Anu: „Ma olin ilmselt Eesti Vabariigis viimaste hulgas, kes endale mobiiltelefoni hankis. Minu meelest ei ole normaalne, et inimest saab ühe näpuliigutusega igalt poolt kätte.“

Kadri: „Mina olen Anule suur kontrast. Autojuhiload tegin ma kohe pärast kooli lõpetamist. Kohe hakkasin sõitma. Ma olen jalgrattaid ehitanud. Mobiiltelefon oli mul ka juba siis, kui need olid veel suured kastid.“

Anu: „Kui me Hollandis olime, ehitas Kadri mulle juppidest jalgratta. Pidureid ei leidnud, nii ma siis sõitsin ilma piduriteta.“

Kadri: „Nii et kui kunstilises maailmas on Anu tiimi juht, piloot, siis igapäeva-maailmas on rool minu käes. Tehniline ja kunstiline maailm on meil seega ilusti ära jaotatud. Selleks, et meie lennuk alla ei kukuks.“

Põhiline on aga muusika — õdede elutöö, nende orkester

Anu: „Me oleme maailmas ainulaadne projekt. Ma mõtlen meie Eesti-Soome Sümfooniaorkestrit. Professionaalid viieteistkümnest riigist ainult erarahadel põhinevas sümfooniaorkestris. Maksumaksja rahast ei tule midagi.

Ma ei arva, et see oleks halb. Ma ei arva ka, et see oleks ülihea. See on pisut ebakindel. Aga samas me saame ellu viia täpselt selliseid ideid, mida me heaks arvame ellu viia. Me kujundame oma nägu täpselt nii hästi-halvasti, kui seda õigeks peame. See on väljakutse, mille sarnast teist maailmas võib-olla ei ole. Väljakutse nii meile kui ka meie toetajatele. Meie orkestril on oma toetusgrupp ehk ESSO Sõbrad. Sinna kuulub nii 20-25 eraisikut ja firmat, kes projekte ja tervet hooaega toetavad.“

ESSO Sõpradel pole põhjust olnud pettuda: orkestri esimene plaat „Luigelend“, mille andis välja Warner Music, tõi Anu Talile läinud sügisel auhinna Echo Classic Award 2003 koos aasta parima noore muusiku nimetusega.

Anu: „Meil õnnestus enesegi teadma minna täispangale — et kohe esimese plaadiga noppisime auhinna.“

Huvitav, te olete juba mõni aasta üle kolmekümne — kas te igapäevaelus olete ka niimoodi kogu aeg koos?

Kadri: „Me juhime rahvusvahelist meeletult suurt kollektiivi, milles on keskeltläbi 100 inimest. Me hingame selles rütmis. Ikka sõidan Anu juurest läbi, võtan ta peale, läheme kas noote tooma, raamatukogusse. Üks igapäevaelu valdkondi on rahvusvahelised konverentsid. Juunikuus oli Helsingis konverents Business and Culture, koos olid Nokia peadirektorid, Metropolitani muuseumi peadirektorid ja meie rääkisime neile, kuidas maailmas on võimalik eksisteerida koos äril ja muusikal meie kontekstis. Selleks tuli materjalid kokku panna. See ongi meie igapäevane elu.“

Anu: „Me tegelikult püüame olla lahus, et veel kuidagi tervislikult sellest kooslusest välja tulla. Aga see on keeruline.

Need suured ilusad asjad nagu perekond, armastus, sõbrad on maailmas kõige tähtsamad. Ja on suur õnn, kui sinu sõbrad ja sinu hobi on sinu töö. Praktiliselt siis perekond. Ja mina kardan, et minu puhul on nüüd küll niimoodi, et see on see rütm, milles ma hingan. Mul võib olla probleeme, aga kui ma istun klaveri taha ja mängin Rahmaninovi „Sümfoonilisi tantse“ — sa tule ja kuula! Mingil hetkel sa tunned, et oled kodus. Vonnegut vist on öelnud, et kui jumal kusagil on, siis on ta muusikas.“

Kadri: „Siinkohal ma pean küll ütlema maise inimesena, et meie uksed on alati sõpradele lahti. Sest ega muusikat ei saa ka teha ilma inimesteta. Anu instrument on orkester, mis koosneb inimestest. Ja mina vajan inimesi nagu õhku. Ja ma arvan, et minu manageri-ameti valikul saigi saatuslikuks soov inimestega suhelda ja nende keskel olla.“

Anu: „Arvake ära, kelle joonistatud Stravinski pilt on minu partituuri esikaanel? Picasso! Siin ta on: Stravinski „Kevadpühitsus“ ja Pablo Picasso Stravinski portree aastast 1920. Picasso oli ka üks nendest, kes 1913.a. Pariisis Stravinski „Le Sacre du Printemps“ (eesti keeles siis „Kevadpühitsus“), mis kirjutatud Djagilevi kuulsa Ballets Russes’ sarja jaoks, esietendusel oli. Ettekanne tekitas 20. saj. kõige võimsama „succes de scandale’i“, mis lõppes hullunud publiku karjumise ja täieliku kaosega.

Kriitikud kirjutasid sellest hiljem: „... mitte keegi polnud midagi taolist varem kuulnud; see tundus vägivallana kogu senise muusika — ilu, harmoonia, kõla ja väljenduse — kontseptsiooni vastu.“ Nii et meil on nüüd Picassoga ühine teos esitada.“

Märkmed: