EESTI: Ühistukonverents Bürokraatia diktatuur ning korruptsioon riigis.
30 Nov 2019 EWR Online
EESTI: Ühistukonverents Bürokraatia diktatuur ning korruptsioon riigis.
Ühistukonverents toimus sellel korral Tallinnas Kaja kultuurikeskuses. Tervitussõnad lausus Märt Riiner, kes andis ülevaate päevakorrast ja esinejatest ning rõhutas, et esinejatega vesteldes on selgeks saanud, et oleme jõudnud bürokraatia diktatuuriga riiki ja selle vastu tuleb meil ühiselt võidelda, et Eestis saaks normaalne elukorraldus taastuda.
Samuti käsitles Raigo Sõlg korruptsiooni teemat juriidika vaatepunktist.
Raigo Sõlg tõi enda ettkandes välja et bürokraatia diktatuuriga oleme me kõik kokku puutunud. Kasutusel on ka sõna ametnike riik mille tunnuseks on, et ei ole tähtis enam kodanike ega üksikisikute huvi ega ka riigi üldised huvid, vaid on hakanud domineerima ametnike omavoli. Raigo Sõlg tõi välja mõned tsitaadid meie riigiametnikest, mis ametnike riigi tekke olemust selgelt iseloomustavad ja kinnitavad. Eelnevat kinnitab Janar Holmi sõnavõtt riigikogus. Riigikontrolör Janar Holm on Riigikogus öelnud: "Paraku tuleb tõdeda, et paljud jaburad bürokraatlikud piirangud ja nõuded, mille all kannatame, kannavad firmamärki „Made in Estonia“.
Eestis peame hakkama bürokraatia vähendamiseks selgitama kõigepealt õigusaktide nõudeid ja tegelema nende muutmisega. Soomlased on aga tõestanud, et õnnestumiseks ei ole vaja muuta mitte õigusakte, vaid suhtumist. Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja peadirektor Mait Palts on kirjutanud, et kasvav bürokraatia tekitab heitumust ja tervisekahjustusi. Palju positiivset tähelepanu saanud nullbürokraatia algatus sai möödunud aastal läbi. Täna on algatatud ilmselt uus programm, nimega plussbürokraatia. Ainult, et sellest on jäetud avalikkust ja ettevõtjaid teavitamata. Ülle Madise on aga bürokraatia kohta öelnud, et ametnik peab inimese mure lahendama, mitte seda uksest välja menetlema.
Bürokraatia ülesandeks on kehtiva riigikorra funktsioneerimise tagamine ja inimese huvides toimima panemine, mitte selgitamine kuidas seda teha ei saa. Bürokraatia diktatuuri tunnuseks on ülereguleeritus, mis väljendub just selles, et ka ametnikud ise ei tunne seadusi, mis aga omakorda viib ametnike omavolini, mis on sageli karistamatu. Kodanik seatakse antud kontekstis ametnikku koolitaja rolli, kuid peaks olema ju vastupidi. Bürokraatia diktatuuri tunneme ära ka ütluse järgi, et kui teile otsused ei meeldi, siis minge kohtusse. Tulemuseks on see, et riigist kujuneb hoopis rahva repressiivorgan. See, et me oleme demokraatlik riik, ei tähenda seda, et meil ei oleks enda repressiivaparaati. Riigi ülesandeks ei ole kindlasti otsida inimeste tegevuses vigu, mille eest ilmtingimata karistada saaks. Haldusmenetluse seadus aga ütleb, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Meie praktikas on aga igapäevane, kus kodanike kirjadele jäetakse vastamata isegi siis, kui on toimunud mitmed meeldetuletused, rääkimata vastamise aegade ületamisest. Vastuseks saame reeglina, et ei jõua, kuid vastuseta jääb küsimus kuidas kodanik peab kõike jõudma? Kui ametnikud, kellel on vastav ettevalmistus ja kes saavad selle eest üsna kõrget palka, ei suuda täita nende valdkonnas kehtivat õigust, siis kuidas mina kodanikuna peaksin täitma kogu Eesti Vabariigis kehtivat õigust?– ma tõesti ei jõua. Inimesele võib appi tulla ka avaliku teenistuse eetikakoodeks, kus tuuakse ka välja, et ametnik on kodanik rahva teenistuses. Avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus. Meie praktikas tuleb aga kahetsusega välja see, et ametnikud pole nende seadustega kursis ja meie riik ei kuulugi enda kodanikele ja toimib sootuks kui repressiivorgan. Raigo Sõlg tõi konverentsi raames välja konkreetsed näited nii PRIA kui finantsinspektsiooni kohta. Kui finantsinspektsiooni reklaamitakse kui organisatsiooni, mis annab hea stardi karjääriks profiliigas, siis on pildil midagi valesti. Finantsinspektsioon kui järelevalvet pakkuv asutus, peaks ikka olema hoopis see koht, kuhu sa jõuda tahad ja juba kogenud profina omal alal suudad järelevalvet kvaliteetselt ja seadustest lähtuvalt ka laitmatult teostada.
Igor Gräzini sõnavõtt algas mõttega, et kui meil räägitakse üldisemalt korruptsioonist, siis mõistetakse seda reeglina kui altkäemaksu andmist. Tegelikkuses see nii aga ei ole. Korruptsiooni mõiste on oluliselt laiem. Rahvusvahelise õiguse järgi loetakse korruptsiooniks ka seda, kui riigi ametnik hakkab vastu töötama, kas enda isiklikule, firma sisesele või riigis kehtivale moraalile. Korruptsioon ei ole alati seotud isikliku moraalse või materiaalse kasuga. Huvitav on see, et kõik Eesti presidendid on hakanud tegelema kinnisvaraga. Seega peame arvestama seda, et kust tuleb siis ikkagi korruptsioon ja mis on tema allikas. 1990-il aastail oli võimalik altkäemaksu kulusid maha kirjutada. Ameerika seaduste alusel on aga altkäemaksu andmine ja saamine ka välismaal karistatav. Korruptsiooni tunnuseks on see, et asjad ei liigu ja selleks on vaja midagi täiendavat teha, et asjad liikuma hakkaksid. Korruptsioon võib olla ka selline, mis asjad liikuma paneb. Korruptsioon võib olla ka ülevalt alluva suunas liikuv. Näitena kogu Eesti Energia tegevus on enda olemuselt korruptiivne, sest arvetel, mille te Eesti Energia käest saate, on peal taastuvenergia tasu, mida ei ole kellelgi vaja peale riigi ja veel lisaks võrgutasu, mis ei ole kuidagi seotud võrkudega ja nende korrashoiuga. Need afäärid on kaasa toonud USA Utah ja Jordaania projektid. See on musternäide korruptiivsest käitumisest, sest mitte mingit vajadust või põhjendust Utah osariiki investeerimiseks reaalsuses ei ole, aga see raha võetakse teie elektriarvetega ometi sisse, et see investeering teha. See tegevus on amoraalne ehk korruptiivne. Teine korruptiivne tasand on kohtutes. Näidetena Savisaare uurimine, maadevahetuse skandaal, lennuki allakukkumine Kärdlas, MaryKrossi juhtumid jne mille juurdlused pole kuhugi viinud. Korruptsiooni motivatsiooniks võib olla ka riigiasutuse huvi saada endale parem renomee ja olla positiivselt kajastatud ajakirjanduses.
Tiit Merenäkk alustas enda loengut korruptsioonist aga sellega, kuidas Tartumaale Emajõe äärde kavandatud tselluloositehasest kujunes hoopis Reformierakonna mainekujunduse projekt. Kõik satub hoopis teise valgusse kui teame, et Eesti ekspordib puitu reeglina odavamalt kui sihtriigid seda sisse ostavad. Puittoodete väljavedu moodustab Eesti ekspordist üle 10%. Kui aga teada, et tselluloosi tootmine on üks kõige paremaid puidu lisandväärindamise viise, siis tselluloosi tehase peatamine oli sulaselge emotsionaalsel manipuleerimisel põhinev näitemäng, mis oli esile kutsutud tegelikult nende firmade poolt, kes poolmuidu ekspordivad Eesti ümarpuitu, et sellest saaks teha tselluloosi väljaspool Eestit. Lisada võiks siia juurde ka asjaolu, et teada on ka selle show varjus saavutatud pikaajaline ja ulatuslik raieõigus. Edasi märkis Gräzin, et teadlased keeldusid meelsuse tõttu uuringutest, et uurida tselluloositehase ohutu rajamise võimalusi. Tiit Merenäkk tõi välja veel ühe korruptsiooni erivormi, milleks on poliitiline korruptsioon. Tänase päevani ei räägita näiteks Reformierakonna sõpruse lepingust Hiina Rahvavabariigiga.
Pilt artiklist - Eesti riigijuhid tähistasid kommunistliku Hiina sünnipäeva ... postimees.
See omab suurt mõjuvõimu ja tagamaid. Vaimne korruptsioon – see algab sellest, et meie lähiajaloo sündmused on analüüsimata ja meie ajaloolased ei julge seda teha, isegi juhul, kui uurimismaterjalid neile ametlikult esitada. Samuti ei julge ega söanda hinnanguid anda õiguskantsler.
Andres Raid tegi enda ettekande keele mõistetest korruptsiooni osana. Kui selges ja arusaadavas keeles ennast väljendada ei osata, siis ei saa ka arenguperspektiivi tekkida. Tähtis on keele ja meele ühtsus kui väärtuste süsteemi kogum. Meil räägitakse palju väärtuste kasvatamisest, aga kui küsida, et palun näidake millises ämbris neid väärtuste süsteeme kasvatatakse, siis ei osata sellele vastata. Kui aga küsida millised need väärtused on, siis hakatakse sulle rääkima midagi demokraatiast. Kui selle kohta midagi küsida, siis saad täpselt nii palju erinevaid vastuseid, kui on inimesi, kelle käest sa küsinud oled. Demokraatiast on kujunenud hämamise koht, millest igaüks erinevalt aru saab ja see ongi meie niinimetatud vabadus. Teaduslik väärtusõpetus ehk aksioloogia oli sellele seltskonnale aga sootuks tundmatu. Klassikalises mõistes on väärtusskaala kõrgeimas tipus tõde. Ametnik on aga paraku ajastu produkt. Mida segasem tema jutt on, seda parem on tema vastuseid hiljem ümber formuleerida stiilis – just seda ma mõtlesingi, just seda oligi mõeldud. Kui tees ja antitees maailma veel tuntakse, siis sünteesi sellest ametnike kirjadest enam ei sünni. Küsimusele miks nii tehtud on, me vastuseid ei saa. Kui rääkida plaan B-dest, siis ainukesena tunduvad lahendused on reeglina valed. Sõna riik on meie ametnikel väga laialt kasutatav mõiste. Aga väga sageli jääb segaseks, keda või mida me selle riigi all siis mõtleme. Kas ametnikku, ametkonda või veel midagi? Väga harva mõistame me riiki administratiivse üksuse tähenduses. Kui Sulle aga öeldakse, et see ebapopulaarne otsus on riigi huvides, siis riigi vastu sa ju ei lähe ja ei hakka jälgi ajama. Kui on tegemist saavutustega, siis tähendab riik konkreetset isikut või isikute ringi – ministeeriumit või ametkonda. Kui on aga tegemist läbikukkumisega, siis tähendab riiki hoopis kõiki kodanikke, et lahustada vastutust. Meie ametkonnale on omaseks saanud esitada vastuseid, millest ei ole võimalik aru saada. Pöördudes keeleinspektsiooni poole selliste paberitega saime teada, et sanktsioone saame rakendada siis, kui on kirjutatud vene või mõnes muus võõrkeeles. Alles siis saaks sanktsioone rakendada, aga antud juhul ei saa, sest sõnad on kõik eestikeelsed. Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi vastus olukorra lahendamiseks oli selline, et Eesti keele kõrgtasandil valdamisest ei peagi piisama seadustest ja määrustest arusaamiseks. Rakendada tuleb loovat fantaasiat. Ametnike suhtlemine on võtnud anekdootliku mõõtme, sest kui küsida, mis kell on, võetakse taskust kraadiklaas ja öeldakse, et teisipäev. Kui protestida, siis öeldakse, et teile on ju vastatud. Jah, on vastatud küll, aga vastatud ei ole sellele, mida ma küsisin. Vastatakse veel, et kui ei meeldi, siis minge kohtusse. Meil on tekkinud rakenduskõrgharidus - siis tekib küsimus, et kas on olemas ka õpe, mida ei ole võimalik rakendada. Huviharidus – haridus millel huvi taga ei olegi. Meil esitatakse erinevaid nägemusi – teadmata, et nägemused on juba nagu psühhiaatria valdkonda kuuluv temaatika... See mis toimub, peab väljenduma ka keeles. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) juhatuse esimees Roomet Sõrmus kirjutab Keskkonnaameti peadirektorile saadetud kirjas, et lindude pesitsusajal raierahu kehtestamine on vastutustundetu - igasugune rahu on vastutustundetu, eriti pesitsusalal. Meie jaoks on kõige olulisem head liitlassuhted Ameerika Ühendriikidega, NATO tugevus ja kindlus – ükskõik kuidas meie inimene ennast tunneb, mida ta arvab, kuidas toime tuleb, kuidas meie peredega lood on – see pole üldse oluline kui teil on olemas kõvad liitlassuhted, siis sellest täiesti piisab, see on kõige olulisem! Elmar Vaher on öelnud: "Meie eesmärk on kurjategijad vaeseks uurida."- politsei eesmärgiks ei ole mitte turvatunde tagamine või kuritegevuse ennetamine…, nii kaua ma sind sunnikut uurin, kui sul enam perekonda ei ole, sest naine on lahkunud , pangakonto on sul täituri poolt kinni pandud... Siis oled sa nõus üksta puha millise kokkuleppe menetlusega, et see õudus lõppeks. Kersti Kaljulaid- "See ministri koht ei ole selles valitsuses veel tööle hakanud"- tööle hakkavad mitte inimesed, vaid salapärased kohad. Kersti Kaljulaid vastas aga Reporteri kliimamuutuse küsimusele järgnevalt: "Me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised või mitte, sellel ei ole üldse mingit tähtsust. Meile piisab sellest, et me teame, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik!"
Konverentsi võttis kokku Andro Roos. Juba iseseisvusaja algaastatel jõudsime enda rahasüsteemini. Sellele järgnes rahvamajanduse lagundamine ja laiali tassimise periood, ärastamine ja erastamine. Kõige selle tulemusena töökohad kadusid ja inimesed kannatasid. Müüdi metsi, et saada tagasi algkapitali ettevõtete loomiseks ja enda elatamiseks. Riigivõim aga soodustas võõraste kätega tehtu meile vahendamist ja innustas inimesi veelgi enam laenu võtma, enda vara pantima ja odavalt võõrastele maha müüma. Maarahvas koondus linnadesse ja linnarahvas lahkus kerjakott õlal laia maailma. Nüüd ei ole õue peal enam kaske, ei ole õue ennast ega ka majagi. Ja kui see maja ka oleks, siis poleks vaba hingega maja peremeest või perenaist. Kadunud on oma raha. Jäänud on järjest enam kärisev kaubandusbilanss ja suurenev riigivõlg ning segadust külvav võõrideoloogia. See on kurb, kuid reaalne pilt meie tänasest ühiskonnast. Väga raske on saavutada meile endale sobivat tulemust, kui me teeme seda valede vahenditega ja teeme seda valesti. Seda olukorda võib nimetada ka stagnatsiooniks. Stagnatsioonile pole suutnud vastu seista ka suurriigid, aga meie ei ole ju suurriik, kes laguneb kildudeks. Meie lahustume selles lolluses ja bürokraatia diktatuuris. See meie oleme riik, rahvas ja kogu ühiskond. Meie heleroosaks värvitud riigis elab täna 318 000 inimest vaesusriskis ja absoluutses vaesuses elab veel 44 000 inimest. Need arvud kasvavad aga iga aastaga. Need inimesed on välja heidetud meie heleroosast paradiisist. See on rohkem kui veerand meie elanikkonnast. Meil on 150 000 täitemenetluse võlgnikku. Mida me õieti kaitseme – kas kasvavat riigivõlga, kasvavaid hindasid poodides, kasvavaid makse? Moskvast, Brüsselist, Washingtonist ja Toompealt alla sadavaid keelde ja käske ehk bürokraatia diktatuuri ja selle poolt sünnitatud korruptsiooni? Pealkirjad ERRis – “Enamik inimesi ei säästa sissetulekutest mitte midagi” või “Eesti rikastel suured võlad” – räägivad enda eest. Miks me kaitseme süsteemi, kust kolmandik ühiskonnast on välja heidetud? Vastuseta on küsimus, et millist riiki me peaksime siis ülesse üldse ehitama? Me peame hakkame ehitama riiki, mis toimiks meie endi huvides. Tartu Hoiu- ja Laenuühistul on rida praktilisi projekte, et edendada Eesti majandust, kuid ka seda tehakse pideva riiginöögi tingimustest. Bürokraatia diktatuurile on aga omane, et ta tapab kõik head algatused, sest korruptsioon vajab toitu. Selle kaudu lämmatatakse kogu areneda püüdev ja loov osa rahvast. Maha on parseldatud palju, aga ühist hüve rahvale on saadud vähe, sest keegi on selle kasu oma rahvalt üle löönud. Teada ja tuntud on seaduseparandused, millega teatav grupp inimesi rikastus ja mille tagajärjel suur osa inimesi vaesemaks on jäänud. Selle kinnituseks loeme ajakirjandusest näiteks pealkirju, et lõviosa PRIA toetustest said nelja endise põllumajandusministri ettevõtted. See, kellel on, sellele antakse ja kellel ei ole, sellelt võetakse viimanegi ära. Meie riigis tuleb taastada õigus ja õiglus, et ametnikud ja poliitkarjuristid ei rapiks meie rahva poolt loodud riiki enda isiklike huvidest lähtudes. Riik on rahvas, kes on ise võimeline reguleerima enda elu. Suurt osa meie seadusi võib pidada sanktsioonideks meie enda rahva vastu, aga meil peab olema Eesti rahvas ja tema riik. Meil on vaja realiikmeid, toetajaid ja võitlejaid, kes hakkaksid ühiselt taastama seda riiki, mille üle kodanikud saaksid uhkust ja rahulolu tunda. Meil on aeg hakata looma tuumikuid ja leidma neile koolitajaid, kes oleksid vaimseteks eeskujudeks ja eestvedajateks. Ühiskondliku survegrupi loomine on siinkohal tähtis. Meil ei ole vaja lõhestatud ühiskonda, mida parasiteerivad erakonnad ja rahvalt ära kooritud rahaga püsti hoitavad mittetulundusühingud, kus valitseb suvaõigus ja sellele rajanev omakohus. Me peame tegema Eesti riigist Eesti rahva tööriista meie rahvuse ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Robootilisest ja tõrjuvast ametnikust tuleb teha uuesti inimene, meie ühiskonna kasulik liige või kõrvaldada ta enda ametikohalt regressiõiguse läbi ja suunata nõuded tema kui kahju otsese tekitaja vastu. Seega on aeg hakata ehitama tõelist Eestit!
