ÜLO VOOGLAID RAPLAMAAL, LOONE ÕPPETALUS 03.07.02 HARIDUSEKSPERTIDE NÕUPIDAMISEL =EESTI ÜLDHARIDUSE ARENGUEELDUSED JA PROBLEEMID= (MINEVIK, OLEVIK, TULEVIK) SISSEJUHATUSEKS MÕELDUD ETTKANDE PÕHJAL
Jätk 3 Lõpp.
198. Keelehoid ja keeleloome on vőimalik oma ala heade tundjate s.o. teadlaste osavőtul. Kui uuringuid ei ole, siis ei kujune teadlasi, kes suudaksid eesti keelt järjekestvalt täiendada ja hoida kultuurkeelte hulgas.
1. Teiste rahvaste tarkust saavad eesti rahvale vahendada vaid asjatundjad, kes on suutelised eristama üldist, erilist ja üksikut, funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegureid, keskkonda ja selle toimet kiiresti muutuvas ajas ja ruumis. Teadlastega saavad suhelda vaid teadlased. Teadus edeneb vaid isiklike suhete tasandil. Raamatutest on vőimalik tutvuda teaduse ajalooga.
200. Eesti arengu esmaseks eelduseks, nagu on juba rõhutatud, on haritud ja hästi informeeritud inimesed kes suudavad aru saada, et rahvusvahelises tööjaotuses ja konkurentsis püsimiseks on vaja KULTUURI, MILLEST JOHTUB ISEREGULATSIOON ja SÜSTEEME, mis kindlustaks vajaduse olla asjatundlik, tasakaalukas, tähelepanelik, terve, aktiivne, järjekindel, nőudlik…
201. Hüpoteesina olgu mainitud, et Eesti kui riigi funktsioneerimine, muutumine ja areng on nii vaevaline peamiselt seetőttu, et: 202. ametnikel ei ole ametialast ettevalmistust ja otsuste kvaliteet on madal; 203. riik ja selle alasüsteemid on eesmärgistamata, sidustamata ja tagasisidestamata; 204. rahvaharidus on korraldamata; 205. kommunikatsioonisüsteem ei toimi; 206. vastutusmehhanism ei toimi; 207. sotsiaalne problemaatika ei ole üldse kőne all (sőna “sotsiaalne” on pandud tähendama midagi muud!); 208. eelarved on eesmärgistamata ja lühiajalised; 209. infrastruktuur on korrastamata ja kõik tegevused on ebaefektiivsed; 210. Eestis ei ole vőimalik ausa tööga ära elada, oma laste ja vanemate eest hoolt kanda, őppida, puhata, end inimväärselt tunda. Seetõttu tekkiv (süvenev) apaatia raskendab õppeprotsessi korraldamist ja väärtustamist. 211. Elanikkonna osalemine ühiskonna- ja kultuurielu, hariduselu, majanduselu jm korraldamises on mängulise iseloomuga.
212. VAJA OLEKS AVASTADA, MIKS ON NII LÄINUD. MIKS ON EESTI JŐUDNUD SINNA, KUHU VALDAV OSA RAHVAST EI OLE SOOVINUD MINNA?
213. KAS VŐIB ÖELDA, ET PEAMINE TEELT EKSIMISE PŐHJUS ON ELANIKKONDADE JA JUHTKONNA KEHV HARIDUS (mitte vähene koolis käimine!)?
214. Olgu muuseas lisatud, et 215. Riiklik Akrediteerimisnõukogu tegutseb üpris uskumatul viisil, et 216. Suurel osal õpetajaist on tősised psüühikahäired (neuroos, psühhoos, paranoia, apaatia). 217. Vaja oleks avastada ja kőrvaldada “haridussüsteemist” eriti suure sahkerdamise ja valetamise pőhjused. Üks selline pőhjus on näiteks “riiklik tellimus”. Vőib- olla tuleks tellida mitte őpet, vaid lőpetajaid, kes peaksid isiksustena vastama teatud nőuetele, olema ühiskonna- ja kultuuritunnetuse ja -teadvusega subjektid, kes on suutelised tulemuslikult tegutsema ja vastutama oma tegevuse tulemuste ja vőimalike tagajärgede eest. Selle muutusega kaasneks muutus ülikoolide ja üldhariduskoolide suhetes. 218. Kui őppeasutusele maksta nii nagu igas teises eluvaldkonnas, mitte ette, olenemata sellest, milleks tellimuse täitmine kujuneb, vaid nö produkti eest, hakkaks ka õppe kvaliteet paranema. 219. Eesti nendes koolides, kus őpetajaid ette valmistatakse, on teaduslikud uuringud üpris raskes olukorras. Selle järelduse tegin vaatluse, eksperimendi ja kahe küsitluse pőhjal. Selgus, et üliőpilased 220. ei osanud määratleda uurimise objekti (nimetasid uurimise objektiks teema vői valdkonna); 221. ei tunne teooriaid, nende koosseisu ja struktuuri, tähendust ja rakendusala; 222. ei kujuta ette, mis on metodoloogia; 223. ei tea, kuidas tagada algandemete usaldatavaus ja ei käsitle faktide usaldatavuse küsimust.
224. Haridusekspertide kohtumine võib kujuneda sündmuseks, aga võib osutuda ka tühjaks ajaraiskamiseks. Kõik sõltub kogunenud inimestest, kes nagu teada, ei ole varem kunagi ühes toas ühe laua taga istunud. See, et niisugune kokkusaamine toimub maal ja veel muistse maalinna lähedal, on loodetavasti märk, mille tähendust ei ole raske ära arvata igas Eesti kodus ja koolis, aga ka valituses ja omavalitsustes. 225. Meie nõupidamine on kutse konstruktiivsele otsingule. Siin on täna inimesi igast põlvkonnast ja valdkonnast, igalt positsioonilt ja muuski mõttes erineva hariduse, informeerituse, kogemusi ja huvidega.
226. Ometi on meil palju sellist, mis SEOB ja LIIDAB, HOIAB ja TUGEVDAB: see on ennekõike eesti kultuur ja selle ematala - EESTI KEEL. Meid seovad ühised ideaalid seista vankumatus usus ... usk tulevikku ...
227. VAJA OLEKS TEHA OTSUS LÄHIAJAL TÄPSUSTADA HARIDUSE KUI PROBLEEMI KÄSITLEMISE EELDUSED ja 228. VÕTTA TEADMISEKS, et käsitlemist vajavaid küsimusi on palju rohkem, kui neid ühe päeva jooksul nimetadagi suudetakse. Seetõttu oleks vaja keskenduda peamisele ja leppida kokku, kes, kus, kuidas, millal jätkab ning milliseks tähtajaks oleks vaja (kus, kellele) mida ettepanekuna esitada.
229. Peaksime üritama kokku leppida, et: 230. haridusproblemaatika ja kooliproblemaatika ei lange kokku; 231. haridus on subjekti karakteristik, mille tähendus ilmneb seoses vajadusega käituda kooskõlas nende väärtuste ja normide, müütide ja tabudega, mis kehtivad antud ühiskonnas antud ajal, on kooskõlas nii maailmakultuuri kui omakultuuriga; 232. hariduse tähendusest arusaamiseks on vaja haridust käsitleda nii staatikas (nähtusena) kui ka dünaamikas (protsessina),
233. teadmised omandavad mõtte ja on väärtuseks vaid koos OSKUSTEGA teadmisi kasutada, 234. tegevuse raamistus ja vääristus kujuneb kõlbelise ja sotsiaalse süsteemi ühtsuses. 235. INIMENE ja INIMKOOSLUSED ON PÕHIMÕTTELISELT teistsugused süsteemid, kui need, millega tegelevad keemikud- füüsikud, bioloogid ja geoloogid, agronoomid, insenerid, veterinaarid ... 236. INIMENE ja INIMESTE MITMESUGUSED ÜHENDUSED on: 237. iseregulatiivsed, 238. stohhastilised, 239. adaptiivsed, 240. kompensatoorsed.
241. Kas võib öelda, et Eesti üldhariduskool “toodab” töötuid ja õnnetuid?
242. Protsessina on haridus elukestev protsess valmisolekute kujunemiseks. Küsimus: “Milleks on vaja olla valmis eestlastel ja teistest rahvustest poistel ja tüdrukutel, meestel ja naistel eri eas, maal ja linnas, nüüd ja lähemas ning kaugemas tulevikus?"
243. Haridusametnikud, pedagoogid ja isegi osa pedagoogikateadlasi alustab haridusproblemaatika käsitlemist 7. eluaastast, mil laps tuuakse (võetakse, pressitakse, sokutatakse) I klassi.
244. Õpetajaks sobib inimene, kes on: 245. terve (nii füüsilises, vaimses kui ka sotsiaalses mõttes), 246. heatahtlik, 247. asjatundlik, 248. õiglane, 249. sõbralik, 250. tähelepanelik, 251. kannatlik, 252. nõudlik, 253. kaanoneid tundev ja loovust hindav, 254. tunnetust hindav, 255. vabadust austav ja korda nõudev jne.
256. Haritud inimeseks kujunemine on ime, ent ka säilimine harituna on igal juhul ja alati omamoodi ime. Vanem põlvkond võib hellitada lootust hoida, säilitada, kindlustada, tugevdada ja täiustada kõike seda, mida eelnevad põlvkonnad on suutnud, ainult siis, kui kasvava põlvkond tahab saada targaks, arukaks, töökaks ja viisakaks, ausaks ja õiglaseks, kui kasvava põlvkond austab ennast ja teisi inimesi, elu ja elamist, kodu ja kodumaad...
257. Haridus kujuneb ÕPETUSE ja KASVATUSE ühtsuses. Igasugused jutud õppeasutustest kui teenindusasutustest, kus osutatakse õpetamisteenuseid kõlavad nagu tellimustööd Eesti ja haridussüsteemi kahjustamiseks.
258. Haridusolude, olukorra ja situatsiooni kirjeldamisest ei piisa. Meil oleks vaja käsitleda haridust ja hariduse eeldusi kui probleemi, millest sõltub peaaegu kõik. Selleks oleks vaja saavutada teadusasutusi, õppeasutusi, ametiasutusi, järelevalve- ja kontrolli (eksami-)keskusi, ajakirjandust jt hõlmav püsiv koostöö.
259. Nõukogude ajal oli formalismi ja näimisele orienteeritud jukerdamise tipuks totaalne sotsialistlik võistlus. Nüüd surub Tallinna Haridusamet koolidele ja lasteaedadele peale samasugust peaaegu uskumatult tobedat tegevust, mida nimetatakse “KVALITEEDIJUHTIMISEKS”.
260. Varsti peaks ehk selguma, kelle kohustuste hulka kuulub haridusteooria ja praktika jälgimine ja hulluste ära hoidmine. Seni need inimesed, kes oleks pidanud reageerima, võibolla ei teadnud, mida Eesti suurimas omavalitsuses tehakse. Võibolla nad ei uskunud, et sisulise tegevuse asemel harrastatakse Eesti mõnes haridusametis oma aja ammu ära elanud eklektilisi mänge formalismi taastamiseks ja sedagi niisuguses sõnastuses, millest Eestis sündinud-kasvanud inimestel ei ole võimalik aru saada. Seni, kuni Eestis võib karistamatult koolikohustuse täitmise varjus laste arvel lolli mängida, ei ole vaja ei eksperte ega uuringuid, sest need isikud, kes on võimul, ei soovi sisulistesse arutlustesse langeda… Väga harva on juhtunud, et sügavalt korrumpeerunud võimuaparaat muutub ühtäkki adekvaatseks, hakkab ennast heast peast ise korrastama ja annab oma senisele tegevusele selliseid hinnanguid, mis on kooskõlas tegeliku olukorraga. Tundub nii, et Eesti haridussüsteemi ei ole võimalik rahuldavaks kujundada, kui maakondade ja suurte linnade need asutused, mille uksel ilutseb silt HARIDUSAMET, peavad oma ainsaks kohuseks “teostada riiklikku järelevalvet riikliku õppekava täitmise ja eelarveliste ressursside sihipärase kasutamise üle”. Kui see peab mingi poliitilise otsuse kohaselt siiski nii olema ja jääma, siis oleks vaja rahvale avalikult teatada, et haridusameteid maakondades ja linnades ei ole ja vähemalt sildid välja vahetada. Kui haridusametite ülesandeks on ka edaspidi lasteaedade ja üldhariduskoolide inspekteerimine ja ettekirjutuste tegemine, siis oleks vaja need asutused nimetada ÕPPEASUTUSTE INSPEKTUURIKS. Sel juhul tuleks avalikult välja öelda, et Eesti Vabariigi riigiasutustes ja omavalitsustes ei ole vaja isikuid, kes peaksid kandma hoolt ja vastutama nii kasvava põlvkonna kui ka täiskasvanud elanikkonna haridusega seonduvate probleemide kaasaegse lahendumise eelduste eest. Ühtlasi oleks vaja üle mõelda, kes, kus ja kuidas hakkab ükskord ometi tegelema kooli- ja koolitusproblemaatika kõrval ka haridusproblemaatikaga. Kas keegi söandab vaielda selle üle, et Eesti jääb kultuurrahvaste hulka püsima ainult siis, kui lapsed kujunevad haritud inimeseks ja kui täiskasvanud elanikkonna suhtes kehtib kõiki ja kõike hõlmav kompetentsusenõue, mille tõttu ollakse sunnitud olema kogu elu kestvas õppes? Küllap on paljud jõudnud aru saama, et õppes käimist (mingites koolides või kursustel istumist ja pabereid selle kohta) ei ole mõtet kelleltki nõuda, sest need ei ole käsitletavad haridust tõendavate dokumentidena. Lõputunnistused ja diplomid tõendavad vaid mingite õppekavade läbimist mingites õppeasutustes. Igale ametikohale pääsemise (edutamise jms) eelduseks peaks olema avalik eksam akrediteeritud isikutest koosneva komisjoni ja kõigi teiste huvitatud isikute ees. See, kus keegi on õppimas, mõtlemas, uurimas või töötamas käinud, puhkamas, kuulamas või vaatamas olnud, on igaühe oma asi. Räbalates õppeasutustes välja antavad libadiplomid ja -tunnistused on Eesti ametnike ja muidugi ka saadikute räbala taseme üks põhjus. Diplomeeritud isikud kalduvad arvama, et nad on ka vastavalt haritud ja et igasuguse diplomiga kaasneb õigus pretendeerida igasugustele ametikohtadele.
261. Nagu iga innovatsiooni puhul, võtaks sellegi mõttega harjumine aega ja selle teoks tegemine (vastava süsteemi loomine) omajagu energiat, oleks kallis ja raske, ent pole kahtlust, et ilma kompetentsusnõude kehtestamiseta kaasneb häving. Seetõttu oleks tõrkumine kohatu igal tasandil, eriti valitsuse tasandil.
262. Haridusministeeriumi ja maakondade-linnade haridusametite kohustused, õigused ja vastutus oleks vaja uuesti üle vaadata. Seejärel oleks vaja korrastada Haridusministeeriumi juhendamisel kaasaegseks kõigi ametkondade ja ametite, maakondade ja omavalitsuslike asutuste ametnike väljaõppe, täiendõppe ja ümberõppe korraldus ja –sisu. Eesti ole esimene riik endise idabloki riikide hulgas, kus parlament võttis vastu Täiskasvanute haridusseaduse. Esimesena sätiti ka paika % palgafondist, mille ulatuses riigieelarvest riigi- ja omavalitsusametnike täiendõppeks raha nõuda. Ettevõtluses aga loetakse töötajate õppesse saatmist erisoodustuseks (??) ja selle eest on vaja maksta peaaegu kahekordselt. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ehkki Eestis on aeg-ajalt üritatud midagi teha täiskasvanute õppesüsteemi loomiseks ja täiustamiseks, sellist süsteemi, mis funktsioneeriks, muutuks ja areneks, veel ei ole ja olemasolevad abinõud tegelikult ikka veel vajadustega kooskõlas ei toimi. Haridusministeerium on üritanud leida mingeid võimalusi lükata endalt täiskasvanud elanikkonna haridusproblemaatika ära kellegi teise peale, aga see mõte on juba eos põhimõtteliselt vildak ning seetõttu ei maksa imestada, et küllalt asjatundlikku ning teo- ja vastutusvõimelist partnerit ei ole õnnestunud tänaseni leida ega tekitada. Haridus on selline fenomen, mille eest keegi teine, peale subjekti enda, vastutada ei saa. Vastutada saab ja keegi ka peab vastutama õppeks vajalike eelduste aga ka haritud inimeseks kujunemise eelduste eest.
263. Eestis ei ole praegu mingeid välisest survest tingitud tõkkeid ega käske, mis kisuksid meid oma kultuuriseostest lahti, mis keelaksid üldinimlike kultuuriväärtuste austamist ja omakultuuri arvestamist. Sellist aega (mis ei kesta kaua) oleks vaja maksimaalse jõuga ära kasutada iseolemise eelduste tugevdamiseks, emakeelse asjaajamise kindlustamiseks, teatmeteoste välja andmiseks, ajaloo, kultuuri, teaduse, religiooni, kirjanduse, kunsti, filosoofia, pedagoogika ja andragoogika edendamiseks.
264. Küsimusele “MIDA PEAKS ETTE VÕTMA SELLEKS, ET SAAVUTADA LÄHIAJAL REAALSET EDU EESTI ÜHISKONNA PEAMISE ALUSTOE – HARIDUSE, EESKÄTT ÜLDHARIDUSE KORRASTAMISEKS?” ei ole kerge vastata. Käesoleva loo autor seda ei ürita. Siin on nimetatud vaid mõned sammud, mille astumine tundub olevat hädavajalik.
265. Midagi oleks võimalik kohe ette võtta: 266. haridusproblemaatika ja kooliproblemaatika eristamiseks ning vastavate teooriate loomiseks ja kasutamiseks; (Paluda kõrvaldada õppetekstidena kasutatavate tekstide hulgast need, milles on kooli- ja haridusproblemaatika segi aetud.) 267. nõuda maakondade ja linnade haridusosakondadelt tegelemist kogu elanikkonda hõlmava haridusproblemaatikaga; 268. haridusproblemaatika käsitlemiseks ühiskonna- ja kultuuriseostes, nii ajalises kui ka igavikulises kontekstis, nii isiksuslikus, perekondlikus kui ka kogukondlikus tähenduses; 269. sellise analüütilise töö alustamiseks (taastamiseks) ja järjepidevaks tegemiseks, mis võimaldaks eristada ametnike, poliitikute ja iga-liiki “nõunike” meelevaldset bluffi empiirilistest faktidest, ekspertide hinnanguid juhuslike isikute arvamustest; 270. tuvastada, sõnastada ja avalikustada regulaarselt (usaldusväärseid, süsteemseid ja kompleksseid, ajas ja ruumis võrdlemist võimaldavaid) ülevaateid 271. Eesti oludest, tegelikust olukorrast, situatsioonist ja tendentsidest (koos seoste ja sõltuvuste, sh põhjuste ja tagajärgedega), millest oleks võimalik tuletada järeldusi haridusolude, õppekavade vastavuse, õppe kvaliteedi jms kohta; 272. Eesti õppesüsteemidest, 273. õppe-eesmärkidest ja -sihtidest, 274. õppevormidest, 275. õppekorraldusest, 276. õppesisust, 277. õppetekstidest, 278. õppesüsteemi funktsioneerimise printsiipidest ja 279. nii õppe kui ka õppetulemuste hindamise kriteeriumitest, 280. õppejõududest ja 281. teistest õppe-eeldustest: võimalustest ja piirangutest, mida oleks vaja selleks, et kujuneda haritud inimeseks.
282. Õppeasutusi ja muid haritud inimeseks kujunemise (haritud inimesena säilimise) eeldusi saab hinnata vaid koos ülevaatega majandus-, teadus-, haridus- ja kultuurielust (soovitavalt koos võrdlusega teistes maades kujunenud oludest, olukorrast ja situatsioonist) ning koos aktuaalseks kujunenud probleemidega;
283. võtta kõige kiiremas korras meetmeid selleks, et kardinaalselt muuta pedagoogide ettevalmistamist kõikides pedagooge ja andragooge ette valmistavates õppeasutustes. Soostuda, et pedagoogidelt eeldatakse ennekõike 284. isiksuslikku sobivust ja 285. kutsumust selleks erilist vastutust eeldavaks tegevuseks, seejärel 286. empaatiavõimet ja 287. asjatundlikkust inimeste ja nende koosluste tundmisel, 288. käitumise, suhete, suhtlemise-kohtlemise alal ja kõigi tegevuste korraldamisel, 289. õppeprotsessis osalemiseks vajaliku motivatsiooni loomisel, 290. õige orientatsiooni hoidmisel, 291. õpilaste individuaalsete iseärasuste hoidmisel ning ühise tegevuse väärtustamisel ja muu kutsealase tarkuse kõrvale loomulikult ka 292. erialast ning 293. ametialast, 294. kaitsealast, 295. loomealast ja 296. tunnetusalast ettevalmistust ning 297. soovi ja valmisolekut vastutada iga lapse arengu ja eripära säilimise eest, mis on kooskõlas lapse enda ning tema isa ja ema ootuste ja lootustega;
298. kooliproblemaatika käsitlemiseks mitte ainult haridussüsteemi, kultuurisüsteemi ja teadussüsteemi kontekstis, vaid kontekstis ka majanduse, õiguse, poliitika, ideoloogia, tehnika, energeetika, tehnoloogia, ökoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, jm eluliselt olulisega; 299. õppesüsteemi käsitlemiseks koolis jt õppe-, kultuuri- ja teadusasutustes toimuvate tegevuste süsteemis, mille osaks, elemendiks või alasüsteemiks on ka õppimine, nagu ka uurimine, loomine, mängimine jt kavakohased ühistegevused ja/või iseseisvad tegevused omal initsiatiivil; 300. soostuda, et 301. üldharidus kui probleem on igale inimesele, perekonnale ja ühiskonnale aktuaalne igas eas, kõikides hariduskontsentrites, hällist hauani, 302. kõik koolid kokku etendavad haridussüsteemis küll süsteemikujundavat osa, aga nende toime osakaal hariduses ulatub mõnikord ehk 1/10, 303. kõik lapsed on erinevad ja neil on õigus olla eriline; 304. igal lapsel(sõltumata sünnipärastest jm eeldustest) on teistega võrdsed õigused, 305. õpilaste, nende vanemate ja vanavanemate, õpetajate-kasvatajate-treenerite-ohvitseride jt, õigustest on mõtet mõelda, rääkida ja kirjutada vaid koos kohustuste ja vastutusega; 306. põhiprotsessiks, millele peaksid olema koolis “allutatud” kõik teised protsessid, on õpilaste areng (mitte õppe-kasvatustöö vms), 307. õpilaste arengu esmaseks eelduseks on tark, südamlik, aus, õiglane, elav Õpetaja, kes armastab oma maad ja rahvast, ennast ja lapsi, kellelt saaksid nii lapsed kui ka lapsevanemad energiat elamiseks ja olemiseks, usku endasse ja teistesse, impulsse süüvimiseks olevikku, minevikku, tulevikku ja igavikku, jõudu püsivaks pingutamiseks ja eneseületamiseks; 308. koolijuhtide esmaseks ülesandeks on luua õpetajatele kõik vajalikud eeldused rõõmsaks südamlikuks rahulikuks süvenemiseks, otsinguks, leidmiseks, imestamiseks, mõtlemiseks, äratundmiseks, seostamiseks…, et lapsed saaksid süveneda, otsida, leida…, olla teistega küllalt sarnased, et neil oleks võimalik suhelda ja küllalt erilised, et nendega oleks mõtet suhelda. 309. JÄTKAKEM AKTUAALSETE ÜLESANNETE LOENDI KOOSTAMIST! KÜLLAP JÕUAME NEID HILJEM LIIGITADA JA TÄHTSUSE JÄRGI RINGI TÕSTA.
310. Nii võib juhtuda, et 311. jõuame üpris kindlate ja karmide nõuete kehtestamiseni nende tekstide suhtes, mida nimetatakse õpikuteks või käsiraamatuteks, 312. aktiivselt pedagoogiliselt töölt suunatakse puhkama need isikud, kes on oma parimad loomeaastad veetnud mõeldes kommunistliku kasvatuse ja ideoloogilise töö tõhususe tugevdamise üle, 313. palutakse lõpetada oma destruktiivne susimine õpikutekstide lihtsustajatel, õppetöö täiustajatel, õppekava arendajatel, koolide juhtidel, õpetajate motiveerijatel, hindamishaigetel jt.
314. Muretsemiseks on põhjust kuhjaga. Päris õpetlikuks on osutunud Riigikogus kaks päeva kestnud arutlus hariduspoliitika üle. Tookord hariduse ja hariduse tegurite käsitlemiseni ei jõutudki, ehkki selleks oli esitanud oma teksti nii akadeemik Jaak Aaviksoo kui ka akadeemik Olav Aarna juhitud meeskonnad ja Pedagoogikaülikooli meeskond professor Lembit Türnpuu juhtimisel. 315. Ummikusse jooksis president Lennart Meri ümarlaud ja Haridusfoorumis mitu aastat edasi-tagasi veeretatud “Õpi-Eesti”, millest loodeti saada strateegiline alus haridussüsteemi edasiseks täiustamiseks.
316. Praegu peaks olema juba kõigil enam-vähem selge, et ilma teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise aluseta ei ole võimalik haridussüsteemi täiustada ega rahuldavalt korraldada õpetajate ning koolijuhtide ettevalmistust, riiklikku järelevalvet õppeasutuste tegevuse üle ega üldse mitte midagi sellist, mis seondub kuidagi haridusega.
Seetõttu pean soovitavaks teha põgus sissevaade sellistesse valdkondadesse, nagu POLIITIKA, ÕIGUS, MAJANDUS, IDEOLOOGIA, ÜHISKOND, KULTUUR, INIMENE, GRUPP, ORGANISATSIOON jne. Vaja on iga "võtmesõna" kohta teada ühtemoodi, mis see on, millest mõeldakse ja räägitakse; millest see koosneb; milline on selle struktuur; kuidas see tekkib (tekkis) - genees; kuidas (kas) see funktsioneerib, muutub ja areneb - dünaamika; millised on (objektiivsed) toimed - funktsioonid; milliste karakteristikutega on võimalik kirjeldada; millistele subjektidele see on oluline ühtemoodi, kelle suhtes on kompromisside varal lahendatavad erimeelsused ja kelle suhtes tekivad konfliktsed vastuolud; milliste kriteeriumite alusel oleks võimalik hinnata (sh otsustada) kvaliteedi üle; milline on praegune seisund (olek); milline seisund oli lähemas ja kaugemas minevikus; milline seisund on ja oli teistel rahvastel, kellega võrdlus tundub olevat arusaadav ja põhjendatud; mil määral on muutused kooskõlas elanike eri kategooriate ootuste ja lootustega, mil määral objektiivsete nõuetega; millist olekut peavad elanikkonna eri kategooriad soovitavaks ideaaliks või optimaalseks kompromissiks; kuivõrd ja milles langeb vajalik olek kokku tegeliku olukorraga; - millisena tunnetatakse vastuolusid ja kas söandatakse siduda vastuolusid tahtega ning esitada neid probleemidena; kes on ühiskonnas kujunenud nende probleemide käsitlemise subjektiks (kelle ühiskonna- ja kultuuritunnetus annab alust rajada lootusi nende poliitilise aktiivsuse ärkamiseks ja püsimiseks); milliste printsiipide kohaselt on keegi kunagi kuskil tegutsenud ja tegutseb edasi ning milliseid printsiipe oleme otsustanud järgida meie; milline olek võiks olla käsitletav meie lähema ja kaugema eesmärgina; millised protsessid oleks vaja säilitada ja tugevdada teel seisundist, mis on tänaseks välja kujunenud, selle seisundi kujunemiseks, mis võiks olla eesmärgiks (enam - vähem talutav) ja millised protsessid oleks vaja olulisel määral muuta uue suuna, tempo jpm loomiseks; kes peaks juhtima seda, mida oleks vaja juhtida; kes peaks kindlustama iseregulatiivsuse (saavutama, et keegi ei ihkaks juhtima seda, mis peab demokraatlikus õigusriigis kulgema iseregulatiivselt); Vaja oleks selgeid seisukohti KÕIGI eluvaldkondade osas, mille eest ja mille vastu, kelle eest ja kelle vastu ollakse.
Eesmärgistada oleks vaja mitte tegevus vaid seisundid (olekud), mis kaasnevad kestva, mõtestatud, järjekindla tegevusega. Vaja oleks saavutada tase, mis võimaldab kavandada protsesse ja suunata protsesside kulgemist.
Selget sõnumit oodatakse korra ja korraaustuse kohta.
Selgeid seisukohti oodatakse veel mitme teise põhimõttelise tähtsusega küsimuse kohta. Seda oleks vaja arutada.
Vaja on MUDELEID JA lihtsaid seletusi nende mudelite juurde. Seejärel oleks vaja ülevaade nende (mudeliks mõeldud nähtuste, asjade ja protsesside) seostest linnas ja maal, tööstuses ja transpordis... Vaja on üsna palju mõttetööd, selleks et kujuneks erakonna teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus, millele saab rajada selges keeles koostatud programmilisi tekste, korraldada õpet, jagada infot, püstitada eesmärke, valida vahendeid, teha kokkuvõtteid ja vajaduse korral muuta kurssi. Vaja oleks vaadata läbi, millised paradigmad sobivad edasisse kasutusse ja millised oleks vaja asendada. Keegi ei tohiks näpuga näidata, et oleme sama rumalad, kui on olnud seni kõik teised, kes üritavad saavutada kõlbmatuks vananenud paradigma raames võimalikult häid tulemusi st täiustada rumalust.
Teie Ülo Vooglaid
EESTI ÜLDHARIDUSE ARENGUEELDUSED JA PROBLEEMID. Ülo Vooglaid
Arvamus
TRENDING
