ÜLO VOOGLAID RAPLAMAAL, LOONE ÕPPETALUS 03.07.02 HARIDUSEKSPERTIDE NÕUPIDAMISEL =EESTI ÜLDHARIDUSE ARENGUEELDUSED JA PROBLEEMID= (MINEVIK, OLEVIK, TULEVIK) SISSEJUHATUSEKS MÕELDUD ETTKANDE PÕHJAL

Algus.

0. Põgus seletus sissejuhatuse asemel 2002.aasta mais, mil järjekordse “haridusstrateegia” arutamine oli paljude meeled kuumaks kütnud ja oli näha, et haridusvanker on endiselt kraavis kummuli, tekkis noorel, aga väga tundlikul ja tähelepanelikul haridusministril mõte, kutsuda esimesel võimalusel sobiv hulk Eesti haridustegelasi rahulikus toonis, emakeeles ja süvitsi aru pidama selle üle, miks ei ole õnnestunud, vaatamata üritustele, haridust tupikseisust välja saada. Värske pilguga ministrile olid selleks ajaks hakanud juba silma paistma mitmed subjektiivsed aga ka objektiivsed asjaolud, mis ei võimalda Eesti hariduselu ajaga kooskõlla viia. Eelmine minister lootis vanadest dogmadega harjunud võimukatest olijatest ja tegijatest vabaneda ministeeriumi ümberkolimisega. Sellest ei olnud abi. Ei maksa oodata, et inimesed, kes on loonud tänaseks oma aja ära elanud korra ja kes on seda palehigis kõik need aastad hoidnud, hakkavad nüüd pingutama selleks, et oma töö vilja millegagi asendada või vaatavad muutmist pealt, käed rüpes. Mitte sinnapoolegi! Midagi käega katsutavat on vaja teha igal ministril otsekohe, eile. Muidu vaadatakse ju kõõrdi ja algavad sahinad, et minister ei tee midagi. Õpilaste, eriti poiste väljalangevuse analüüs viis järeldusele, et on vaja rajada (taastada) õpilaskodud. Jah, õpilaskodud on vajalikud, ent tõenäoliselt kujuneb nende rajamine jälle riigiraha väljapressimise konkursiks ja actioniks, mille ümber oleks võimalik vahtu üles lüüa ja varjata siulisi probleeme. Kohalike omavalitsuste kohtlemise selline süsteem, mille järgi kogutakse raha Tallinna ja jagatakse siis vastavalt “ võimul olevate heade onude hoiakutele”, on toiminud nii, et elu ei saa Eestis käima minna. Inimesed ei ole riigi jaoks, vaid vastupidi: riik on (peaks olema) rahva jaoks. Tasapisi on saanud selgeks, et “sanitaarremondi” asemel on vaja võtta ette “kapitaalremont”. Nagu sel puhul ikka, on vaja alustada vundamendist. Ees on äge võitlus, kus vahendite valik ei pruugi kõigil õnnestuda. Paradigma muutmine on mõtterevolutsioon, mille abil kujunevad eeldused uuendusteks ja mille järgi hakkab tasapisi muutuma ka tegelikkus. Keerulised probleemid on kuhjunud mitte ainult haridusalal vaid ka teistes valdkondades. Näiteks, tuleb tunnistada, et ühetasandiline omavalitsus on nonsenss. Pole kahtlustki, et alles pärast seda, kui on loodud inimeste vajadustest lähtuv Eesti territoriaalse haldamise süsteem, (milles on fikseeritud maakonna, valla ja küla õigused, kohustused ja vastutus ning riigi, ametkondade ja ametite õigused, kohustused ja vastutus), võib hakata edenema ka haldus-territoriaalne reform ja kujunema senisest loogilisem kultuuri- ja õppeasutuste võrk.

Kõik teavad, et ühe päevaga ei ole nii keerukasse probleemistikku, nagu seda on haridus, ka parima tahtmise korral võimalik sel määral süveneda, et oleks võimalik jõuda prognoosideni, mis on rakenduslike järelduste ja ettepanekute tegemise eelduseks. Järelikult ei sobi meil ei pahandada ega kurvastada selle üle, et kõiki arutamist vajavaid küsimusi me ei jõudnud oma nõupidamisel isegi mitte nimetada. Meeldiv oli seegi, et eksperdid Eesti eri nurkadest üldse kogunesid haridusprobleemistikku “kaardistama” ja analüüsima. Meeldiv on, et mure mundriau riivamise vms pärast ei takistanud enamikku neist, keda minister arutlema kutsus, kohale veeremast. Loonel ei ole Tallinn ega Tartu. Maal saab istuda murul ja käia paljajalu, saab ajada eestlaste kombel tõsimeelset eestikeelset juttu Eesti arengu kõige tähtsamate eelduste üle. Ka varem on juhtunud, et põhjalikult sassi läinud suhted ja mõtted räägitakse selgeks just seal, kus on nii palju energiat ja vaimsust, et formaalseks jukerdamiseks ja sisistamiseks ei jää ei ruumi ega aega. Muinasajal peeti Raikkülas ülemaalisi kärajaid. Arupidamine Eesti oma aja ühe võimsama kantsi, Loone linnuse jalamil võib tekitada meile ka erilise kohustuse kokku hoida kasvõi ainult selleks, et meenutada, mis siis, aastat seitsesada tagasi juhtus, kui koostööks vajalikku vaimujõudu ei olnud. Küllap kõik, kes Loonele sõitsid, teadsid, et nurimõtteid ja auke, vigu ja tegematajätmisi on mitte ainult teistel, vaid ka neil endal. Küllap on paljud tähele pannud, et suured augud on mitte ainult haridusteoorias, vaid mujalgi, eeskätt ühiskonna- ja kultuuriteoorias, isiksuse- ja grupiteoorias, organisatsiooni- ja institutsiooniteoorias. Juhtimis- ja valitsemisteoorias on põhimõisted nii sassis ja kontseptuaalsed alused nii korrastamata, et akadeemiline õpe ei ole võimalik ja see, mis toimub, on pigem kahjulik kui kasulik. Eriti nõrk (segane, algeline ja puudulik) on ühiskonnas toimuvate protsesside ja ühiskonnas ilmnevate nähtuste käsitlemise metodoloogia. Enamasti ei ole võimalik tunda heameelt ka viimistletud metoodikate üle.

Minister jõudis koos oma nõunikega juba kevadel järeldusele, et lõppude lõpuks on vaja selgeks rääkida, miks ei ole õnnestunud saavutada hariduse alal sellist olukorda, mis tunduks olevat rahuldav? Miks püsib olukord, kus ekspertide meelest on Eesti arengupeetuse peamiseks põhjuseks elanikkonna vilets haridus. Kui HARIDUS, selle tegurid ja toimed on üle mõeldud, avaneb võimalus võtta käsile alusharidus, põhiharidus, keskharidus ja kõrgharidus. Seejärel saab asuda modelleerima eriliiki koole, kogu koolivõrku ja infrastruktuuri. Juuli on rahulik kuu. Üks nädal vahepeal veerenud ajast kulus ära Lohu küla lastlaagri tegemiseks. Ülejäänud aega oli võimalik kasutada selle teksti viimistlemiseks ja täiendamiseks, mis oli 03. juuli arutluse aluseks. Järgnev ei ole mingi programm, deklaratsioon ega proklamatsioon. See tekst on kiri haridusministrile. Muidugi ei ole selles mingeid saladusi ega kõlvatusi ja seda võivad lugeda kõik, kellel on selleks vajalikku aega, huvi ja ettevalmistust.







Lp Eesti Vabariigi haridusminister Mailiis Rand

Loodan, et oleme üht meelt, et 03. juulil Loone õppetalus toimunud arutlus läks põhiosas korda. Niisuguste arutluste tulemused ilmnevad harva otse, avalikult ja kohe. Praegu on vara rääkida ka meie tookordse arutluse tulemustest. Üheks tulemuseks on ehk seegi, et paljud jäid edasi mõtlema. Minagi mõtlesin ja kirjutasin MÕNED MÄRKUSED sellele lisaks, mis meil tookord kõne all oli. Saadan oma tulemuse Teile edasi mõtlemiseks ning täiendamiseks.

See tekst, mis järgneb, ei ole valmis ja ei saa mitte kunagi valmis. Ajad muutuvad ja vastavalt peaksid muutuma ka meie arusaamad. Nõukogude aega ei ole enam ja oleks vaja tunnistada, et nõukogudeaegsed arusaamad ei ole enam kasutamiskõlblikud. Pr minister, Teie äranägemist mööda oleks vaja see tekst tervikuna kas edasiste arutluste aluseks nö VASTU VÕTTA VÕI TAGASI LÜKATA. Hiljem saaks vaadata, kellele oleks vaja ja mõtet saata kogu tekst või selle mingid osad nende sisuliste ja protseduuriliste seisukohtade selgitamiseks. Seejärel oleks vaja korraldada rida kohtumisi Eesti kultuuri-, haridus-, ühiskonna- , majandus-, poliitika- jm tegelastega. Seejärel oleks vaja aidata kogu rahvast haridusprobleemiga kurssi minna. Kõne all on suur ja väga vastutusrikas, pühendumist eeldav töö.

Allpool on mõtted võibolla isegi tüütul määral nummerdatud. Kannatagem ära! Edaspidi on neile oleks lihtsam viidata ja kergem neid kohti üles leida, mille üle vaidlus käib.

Siin on üritatud mõelda ja sõnastada arusaam, HARIDUSE JA KOOLITUSE ERISTAMISE, EESTIS KUJUNENUD HARIDUSOLUDE, OLUKORRA JA SITUATSIOONI KÄSITLEMISE, HARITUD INIMESEKS JA ÜHISKONNAKS KUJUNEMISE EELDUSTE, ÜLDHARIDUSE OLEMUSLIKU JA NÄHTUMUSLIKU POOLE HINDAMISE, ERI REGULATSIOONITASANDITEL KUJUNENUD ARUSAAMADE HOIDMISE JA MUUTMISE VÕIMALUSTE, MÕNINGATE MÜRA- JA KONFLIKTIALLIKATE NING HARIDUSALASE KOOSÖÖ EELDUSTE PALJU MUU KOHTA.

Sellest, milliseks kujuneb Eestis haridussüsteem ja kas siin on võimalik kujuneda ja jääda haritud inimeseks, sõltub otseselt ja tingimusteta, mis saab riigist ja rahvast. Uue paradigma kavandamine on paariks aastaks paras ülesanne instituudile, kus on mitukümmend kogenud asjatundjat. Lohu külas üksi arvuti taga, ilma ühegi kaastöötajata ja ühe kuuga ei ole tervikliku ja väga viimistletud teksti koostamine võimalik. Arvan, et meil ei ole seda praegu vajagi. Vaja oleks, et need noored ja vanad inimesed, kellel ei ole sugugi ükskõik, mis Eestist saab, süveneksid haridusprobleemi ja käsitleksid end mitte lugejatena vaid loojatena. Autorlus ei ole autorile üldse probleemiks. Kaasa on kutsutud tulema kõik, kes suudavad. Mingi tekst lihtsalt peab lähtekohaks olema ja siin see on. Selle arutamiseks on kõik uksed valla, selle muutmine aga peaks toimuma kollegiaalse otsuse põhjal, mille tegemisest ma palun luba osa võtta. Täiendus- ja parandusettepanekud ei pruugi olla anonüümsed, nagu Riigikogus, vaid peaksid olema seotud nende autoriga. Iga täiendus- ja parandusettepanek peaks olema esitatud kirjalikult koos põhjendusega. Võimalik, et selle arutluse juhtimiseks ja arutlusega kaasnevaks analüütiliseks tööks oleks vaja asutada vastav toimkond ja LIST. Uue paradigmaga loomise, katsetamise ja evitamisega kaasneb päris palju riske, pingeid ja rutiinset tööd. Ametnikud, kelle hulgas on tavaliselt päris palju enam-vähem varjatult töötegemist mängivaid, riskimist kartvaid ja uuendusi põlastavaid isikuid, peaksid ehk saama oma ülesannete täpsustamiseks vajalikku koolitust ja võimaluse lihtsustatud korras riigitöölt lahkumiseks.



1. Üldharidus on nii Eestis kui Hiinas, Soomes või Saksamaal... enam-vähem ühesuguse otstarbega. Selles kiiresti muutuvas maailmas, kus me elame, on vaja kõikjal saavutada, et inimesed saaksid oma elu mõtestada ja tunda end väärikalt, et ei katkeks põlvkondade järjepidevus, et püsiks ja tugevneks identiteetide süsteem ning toimuks rahvuse ja riigi taastootmine. Väärikana teiste rahvaste hulgas püsimiseks on vaja igas riigis omamoodi vaeva näha; tuleb hoida ja luua üksteisest ja maailmas toimuvast aru saamise eeldusi. Vanemale põlvkonnale näib pea kõikjal, et noorsugu on hukka läinud. Mõnikord selgub, et noored on tõepoolest kaotanud iseseisvalt orienteerumiseks vajaliku pinna jalge alt (loe: peast!), asuvad mingite ideede lummuses purustama eelmiste põlvkondade poolt loodut, hävitama teisiti mõtlevaid ja tundvaid inimesi, lagastavad kultuuri, loodust, teadust, kunsti ja muud, mida on seni hoitud ja loodud. Kõikjal toimub enam-vähem avalik võitlus kasvava põlvkonna eest. Praktikas tähendab see võitlust võimaluse eest hoida riiklikke ja rahvuslikke müüte ja tabusid, luua ja kinnistada uusi väärtusi ning norme, tugevdada kaanoneid, mida vajatakse inimeste, riigi, iseseisvuse, vabaduse ja teiste ideaalide kaitseks, loominguks, tööks, mängimiseks ja muuks produktiivseks ja reproduktiivseks tegutsemiseks, sh õppimiseks ja õpetamiseks.

2. Ehkki kõikjal saadakse enam-vähem kindlalt aru, et riigi ja iga inimese arengu eelduseks on kirjutamisoskus, lugemisoskus, arvutamisoskus, rääkimis- ja kuulamisoskus, mõtlemis- ja ütlemisoskus, tõdeme ometi, et kirjaoskamatute % maailmas kasvab. Siinkohal ei maksa pidada silmas vaid Aafrikas ja Aasias elavaid suure sündivusega rahvaid, kes visklevad majandusraskustes. Kirjaoskus on probleemiks ka teistele, nö arenenud (sic! minevikuvorm) rahvastele. Ka Eestis on väga palju lapsi, kes on põhikooli keskel (V-VI klassis) paljudele üllatuseks risti-püsti hädas, sest ühtäkki selgub siis, et nad tegelikult ei oska lugeda. Nad nokivad tähed sõnadeks kokku küll ja sõnad ka lauseteks, aga ei saa sellest, mis kirjas, mõhkugi aru. Paljudele, eriti just poistele osutub koolis edasi käimine seetõttu liiga raskeks. Saamatuse põhjuseid on vaja tavaliselt varjata ja siis algab üksteise ületrumpamine korrarikkumise alal. Siis järgnevad karistused, põhjuseta puudumised, suitsetamine, purjutamine ja koolikorra muu rikkumine, mis lõpeb lapse ja perekonna seisukohalt tavaliselt väga halvasti. Pedagoogilise personali poolt kostab nendel puhkudel, mil õnnestub mõnest tokerdajast lõplikult lahti saada, ka kergendusohkeid, mis siis, et lapse üldharidus jäi kesiseks ja edasiõppimine on tal alatiseks üsnagi lootusetu. Seetõttu ei ole imestada midagi, et ka Eesti täiskasvanud elanikkonnast loeb suur osa väga vigaselt ja aeglaselt. Lugemine on mõtlemine. Paraku on just mõtlemisega suuri raskusi mitte ainult lastel ja koolist omal ajal välja langenud isikutel. Ka õpetajatel, kes orienteeruvad, nagu ette nähtud, reproduktiivsele tegevusele, on mõtlemisega suuri raskusi; muudest asjameestest rääkimata. Kõvasti tundub olevat viimasel ajal alla käinud peastarvutamise oskus. Kõiki ei saa kiita silmapaistvalt hea analüüsimise ja sünteesimise oskuse, isegi mitte kuulamise ja kõnelemise oskuse eest. Uuringuid ei ole ja rohkem midagi praegu öelda ei saa.

3. Üldhariduse esmaseks otstarbeks on peetud kirjaoskust. ABC-kirjaoskuse kõrval on tänapäeva maailmas vähemalt samavõrra oluline ka funktsionaalne kirjaoskus, tänu millele saab inimene aru end ümbritsevast elust-olust, seadustest-määrustest ja muudest normatiivsetest dokumentidest, tunneks ühiselu reegleid, tavasid-kombeid ja traditsioone, oskaks asju ajada nii poes kui pangas, maksuametis ja politseis, osaleda ühiskonna- ja kultuurielus, täita oma kohustusi ning seista nii oma kui ka teiste õiguste eest omavalitsuses, tööhõiveametis, sotsiaalhooldeks mõeldud asutustes jm. Üldharidus on (peaks olema) mitte ainult edasiõppimise vaid ka edasielamise eelduste kujundamise süsteem. Paraku on ressursid alati piiratud. Seetõttu tuleb teha valikuid. Niisuguste valikute tegemiseks, mis kujundavad ühiskonda ja muudavad maailma, peab olema üpris haritud, informeeritud ja kogenud.

4. Hariduse käsitlemisel lähtutakse Eestis ikka veel nii, nagu “õndsal” (Sic! kes teab, miks alailma nii räägitakse?) nõukogude ajal, riigist ja ühiskonnast, mitte inimesest, tema vajadusest, elust ja õnnest. Muudatused, mis on toimusid ühiskonnas uue riigikorra kehtestamisega, tõid kaasa põhimõtteliselt teistsuguse elukeskkonna igale inimesele. Haljale oksale on nüüdseks jõudnud mitte nooremad ja agaramad, vaid targemad, nahhaalsemad, töökamad ja visamad. Kõik ei suutnud uutes kiiresti muutunud oludes kohanduda ja selleks ajaks, kui nad suurest ehmatusest või kukkumisest toibusid, olid “rongid juba jaamadest lahkunud”. Koolitust oli võimalik saada vaid firma rajamiseks või mingi keele alal, aga mitte selleks, et uutmoodi oludes elu korraldada ja hakkama saada.

5. Võrreldes totalitaarse ühiskonnaga on demokraatlikuks õigusriigiks pürgiv ühiskond võrratult keerukam: mitmekesisem ja avatum, aga ka konkreetsem, nõudlikum ja julmem. Isereguleeruvas ühiskonnas on elu ja elukeskkond labiilsem sellest, millega oldi harjunud nn plaanimajanduse tingimustes. “Lihtsal inimesel”, kes mitte midagi erilist ei soovinud, oli N-Liidus üsna hea elada. Keegi pidi iga inimese eest igal juhul hoolitsema. Palk oli väike, kuid üür, toit, viin, rõivad, raamatud, piletid … olid sümboolse hinnaga. Rahapuudusel ei jäänud restoranid kunagi külastamata. Seda ei olnud, et midagi ei olnud, väljaarvatud info, liikumine, kinnisvara ja tootmisvahendid. Nõukogude ajal oli kooli kohustus kasvatada igakülgselt areneneud kommunismiehitajaid, kes õpivad aina edasi selleks, et kujuneda kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistiks. Seda juttu räägitakse Eestis tänaseni, ehkki olud ja olukord on ammu muutunud. Kõik, kes põhikooli kuidagi ära lõpetavad, tahavad, maksku, mis maksab, gümnaasiumi ja sealt edasi ülikooli, olenemata sellest, mida seal õpetatakse ja mida oleks võimalik selle ”hariduse” varal lõpuks tegema hakata. Valdav osa Eesti kõrgkoolidest ei ole üldse mingisugusedki kõrgkoolid ja valdav osa ülikoolide lõpetajatest sobib kuidagi ehk laborandiks oma profileeriva õppetooli juurde.

6. Totalitaarses ühiskonnas (perekonnas, kogukonnas, organisatsioonis) on enam-vähem kõik normeeritud, planeeritud ja nö kontrolli all . Totalitaarse ühiskonnas tohivad inimesed ja organisatsioonid teha vaid seda, mis on neile lubatud. Kõik muu on tõenäoliselt keelatud, ehkki keegi midagi täpselt ei tea. Totalitaarne ühiskond toetub autoritaarsele algele – usaldusväärsele isikule (partei, looži või klani liikmele, ülemusele või õpetajale), kes lubab, käsib, keelab, edutab ja tagandab, alustab ja lõpetab, hindab mida tahab, kuidas tahab, kus tahab ja millal tahab. Ülemusele on kõik lubatud. Ülemuselt ei tohi midagi nõuda. Ülemus ei hiline ega eksi iialgi. Ülemuse vastu ei või öelda mitte kunagi mitte kuskil mitte midagi. Ülemust tuleb austada ja armastada, teenida ja toetada… Eestis on palju koole, kus enamik õpetajatest käituvad just nii, nagu ülemused totalitaarses ühiskonnas. Imesid esineb ja kui mõni neist saab aru, milles asi, ning võtab end käsile, tuleks ehk rõõmustada koos temaga. Sellistel inimestel, kes on kommunismiideede kandjad ja käituvad totalitaarse ühiskonna reeglite järgi, ei tohiks koolis ega teistes lasteasutustes kohta olla. Vaja paluda neid asuda mõnele teisele tööle, olenemata sellest, kui suurepärased nad on mingi õppeaine tundjatena. Autokraatsed isikud kasvatavad tahes-tahtmata omasuguseid – argu, hoolimatuid, alatuid lipitsejaid.

7. Demokraatlikus ühiskonnas (perekonnas…) on igaühe õigused ja kohustused võimalikult selgelt ja täpselt teada. Korra aluseks on seadus. Seadustiku loomise aluseks on Põhiseadus, mille järgi on kõik inimesed võrdsete õigustega. Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigis kõrgema võimu kandjaks RAHVAS. Kahjuks on praktikas välja kukkunud nii, et kodanikud, välismaalastest rääkimata, ei saa tegelikult oma põhiseaduslikke õigusi kasutada. Eesti elanikkond ei ole selleks küllalt haritud ega informeeritud, et osaleda otsustamises ja vastutada põhimõtteliste otsustega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest.

8. Pisut utreerides võib öelda, et Eesti Vabariigi Haridusministeerium käsitleb oma kohustusena korraldada koolieelikute lasteaias käimist, kooliealiste laste kooliskäimist ja noorte kõrgkoolides ning ülikoolides käimist. Seejuures on võetud lähtekohaks (Sic!) õppekava. Õudne! Eesti maakondade ja linnade haridusosakondade juhatajad deklareerivad silmagi pilgutamata, et nende ülesandeks on teostada riiklikku järelevalvet riikliku õppekava täitmise üle ja kõik. Rangelt võttes on tegemist kas kuriteo või ametialase lohakusega ja need isikud, kelle juhtimisel niisugune olukord on tekkinud, oleks vaja kui just mitte kohtusse anda ja vastutusele võtta, siis vähemalt välja selgitada ja avalikustada. Olenemata sellest, kas niisugune olukord on tekkinud eesmärgipäraselt tegutsemise tulemusel või kogemata, ei saa olla mitte mingisuguseid õigustusi vanaviisi jätkamiseks. Haridussüsteem peab olema Põhiseadusega kooskõlas.

9. Hariduse kohta on rohkesti sõna võetud ja piike murtud, kuid mingit edu ei ole esialgu veel märgata. Leebe naeratusega naised on senistest ministritest, nagu nalja, jagu saanud. Tundub, et haridusega ei ole rahul mitte keegi, peale mõningate haridusametnike. Paistab, et rahvas tabab intuitsiooni varal tegelikku olukorda paremini, kui vastava koolituse ja kogemusega haridusametnikud. Meie analüüs võimaldab öelda, et haridussüsteem saab hakata Eestis kaasaegseks kujunema alles siis ja sedavõrd, kui suudetakse tunnistada, et totalitaarse ühiskonna tarbeks rajatud “haridussüsteem” (mida ka “Õpi-Eesti” autorid tahtsid tugevdada ja jäädvustada) on demokraatlikuks õigusriigiks saada soovival maal tervikuna kõlbmatu. Seejärel osutub põhimõtteliselt tähtsaks, kas

10. haridustegelastel koos haridusteadlastega õnnestub tuvastada, sõnastada, fikseerida ja avalikustada haridus kui probleem (tegeliku ja vajaliku olukorra, olude ja situatsiooni võrdlemisel ilmnev vastuolu koos vajalike ja tegelike tendentside võrdlusega, tuvastatud vastuolude võimalike põhjuste ja tagajärgede ning nende vastuolude vähendamise eeldustega);

11. hardusprobleemiga hakkab tegelema kogu haritlaskond ja ei loodeta enam, et haridusprobleemi suudavad ühiskonnas lahendada pedagoogid või poliitikud mingites jututubades ja ümarlaudades, veel vähem mingid nõunikud, kes Eesti olusid ei tunne, eestlaste huve ei esinda ja mitte millegi eest ei vastuta;

12. õnnestub rajada haridusteooria koos metateooriate ja subteooriatega, korrastada haridusproblemaatika käsitlemise metodoloogilised alused ja metoodika usaldatavate andmate kogumiseks ning analüüsiks;

13. avaliku arvamuse survel astuvad enam ja vähem tähtsatelt juhtivatelt ametikohtadelt Haridusministeeriumis, haridusametites ja õppeasutustes tagasi need inimesed, kelle mõtlemisviis kujunes totalitaarses autokraatlikus ühiskonnas, kes ei ole suutnud ümber orienteeruda ja kes seniajani kiivalt kaitsvad (võimalik, et alateadlikult, endalegi aru andmata) formalismist läbi imbunud õppekorraldust, nimetades koole haridussüsteemiks ja koolides toimuvat tegevust hariduse andmiseks;

14. Eesti üldsus aktsepteerib, et ühiskonna arengu ja edu eelduseks on hea haridusega, aktiivsed ja kõlbeliselt korrektse eluhoiakuga inimesed, kelle edu eelduseks on ka arukus, tasakaalukus, viisakus, südamlikkus, headus, visadus, järjekindlus, töökus, tagasihoidlikkus jt isiksuslikud omadused (millest saab rääkida ükshaaval ja eraldi, kuid mis toimivad sündroomina);

15. võetakse tõsiselt seda, et valdaval osal Eesti kõrgkoolidest ei ole kõrgkooli ega ülikooli tunnuseid. Ülikoolikeskse õppesüsteemi tõttu jääb iga aastal tuhandeid põhikooli ja gümnaasiumi lõpetanud noori inimesi viletsa haridusega ja töötuks ning valdav osa ülikoolide lõpetajatest sobib pärast pingelist punktijahti heal juhul kuidagi ehk laborandiks oma profileeriva õppetooli juurde;

16. hakatakse täitma avaliku teenistuse seadust ja igalt riigi- ja munitsipaalametnikult hakatakse tingimusteta nõudma mitte tunnistust mingi taseme õppeasutuse lõpetamise kohta, vaid sellel ametikohal vajaliku erialase, kutsealase, ametialase, tunnetusalase, loomealase ja kaitsealase ettevalmistuse tegelikku taset ning edasise järjekestva enesetäiendamise eeldusi, kogemust olla efektiivne nii otsustajana kui ka täitjana, nii töös kui koostöös, nii rutiinses tegevuses kui ka loomingut, sünergiat ja originaalsust eeldavas tegevuses;

17. tõdetakse vajadust investeerida haritud ühiskonnaks kujunemise eeldustesse võimalikult palju, mitte aga ei pingutataks pead peamiselt selleks, et leida võimalusi “hariduskulude” kokku hoidmiseks (loe: õppekulude kärpimiseks ning ühiskonna intellektuaalse potentsiaali halvamiseks);

18. pannakse tähele, et ülikoolid muutuvad (on osaliselt juba muutunud) ilma teaduseta sh ühiskonnateaduseta üldse mõttetuteks, sest, nagu teada, kujunevad õppejõud vaid teaduslike uuringute kaudu, mitte siin-seal stažeerimise või vananenud raamatute lugemise kaudu. Kui ei ole õppejõude, siis ei saa ülikoole olla. Kui ei ole ülikoole, siis ei saa kujuneda haritlaskonda. Kui ei ole haritlaskonda, siis ei saa rahvusriik püsida. Oluline on arvestada ka seda, et teiste maade teadlastega saavad suhelda vaid teadlased ja ka keeleuuenduses saavad osaleda ning peavad osalema asjatundjad, kes valdavad kõnealuseid teooriaid.

19. hakatakse arvestama Põhiseaduse preambulas fikseeritud printsiipi, et kõrgema võimu kandjaks on Eesti vabariigis RAHVAS. Siis peaks hakkama paistma, et selle õigusega langeb rahvale ka kohustus vastutada riigis toimuva eest. Siis ei tohiks olla liiga raske aru saada, et rahval on õigus ja kohustus olla küllalt haritud ja informeeritud selleks, et osaleda kõigi põhimõttelise iseloomuga otsuste tegemisel;

20. soostutakse, et jutud sellest, nagu saaks rahvas osaled riigis toimuva üle otsustamisel (juhtimises, haldamises, valdamises, valitsemises, sidustamises jm) oma saadikute kaudu, on kanadele naeruks mõeldud demagoogia* (tõe teadliku väänamise tehnika). Igasuguste õigustega peavad demokraatlikuks ühiskonnaks pürgival maal, kus jälgitakse inimarengu indeksit, kaasnema ka nende õiguste tegelikuks kasutamiseks vajalikud ressursid ja tingimused – haridus ja informeeritus;

21. saadakse kõrvalise abita aru, et (inim)õiguste kasutamine peab olema reaalne (tõene, ehe, mitte mänguline). Otsustamises osalemiseks on vaja õigust osaleda arutlustes ja nõuda enne otsustamist argumente, alternatiive ja prognoose mis tuginevad vastavate mudelite abil tehtud arvutustel ning programme või projekte otsuse täitmiseks;

22. mõeldaks järele, mida tähendab tõdemus, et demokraatia on hariduse ja kultuuri funktsioon, et haridus on ühiskonna ja kultuuri funktsioon, et haridusprobleemistiku sisulisel käsitlemisel on mõtet vaid koos teadus- ja kultuuriproblemaatikaga ja formaalsel käsitlemisel vaid süsteemis, mille koosseisus on ühiskonna kõik teised institutsioonid;

23. võetakse arvesse, et otsustamisest osa võtmise õigus ja kohustus tähendab ühtlasi õigust nõuda aruandeid otsuste tegeliku täitmise, tulemuste ja tagajärgede kohta. Järelikult peab rahval olema kasutada selge ja arusaadav, lihtsalt loetav ja usaldatav, küllalt süsteemne statistiline andmestik ja mudelid nende andmate kasutamiseks;

24. ilma vastava õppeta, ilma kogemusteta, ilma infota ja edasi- ning tagasisidestuseta ei saa rahvas oma põhiseaduslikke kohustusi täita, sest ei ole ei ühist keelt üksteisest aru saamiseks ega meelt, julgust ja tahet millegi saavutamiseks kokku leppida. Kui ei ole ideaale ega norme, eesmärke ega sihte, printsiipe ega kriteeriume tegijate, tegevuse, tulemuste ning tagajärgede hindamiseks, siis on vaja tõele näkku vaadata ja tunnistada, et meil ei ole veel õnnestunud luua demokraatliku ühiskonna elementaarseid, kuid kõige peamisi eeldusi;

25. adutakse, et Eestist ei saa iialgi demokraatlikku õigusriiki, kui ei muudeta kardinaalselt nii hariduskontseptsiooni kui ka selle raames olevat koolikontseptsiooni. Haridus sh üldharidus, on vajalik kogu elanikkonnale, mitte ainult koolikohustuslikus eas olevatele lastele, vaid igas eas inimestele, olenemata nende elualast, tegutsemistasandist, rahvusest, kunagi läbitud koolidest, toolidest ja torudest,

26. saadakse ükskord ometi aru, et koolis on kõige tähtsam õpetaja, kelleks sobivad ainult kõige targemad, südamlikumad ausamad ja elusamad inimesed, kes väärivad kõrget palka ja erisoodustusi. Sama tähtis on ükskord ometi hakata arvestama, et rumalad, õelad, hoolimatud, vaimuhaiged ja kibestunud inimesed ei sobi üldse õpetajaks, eriti mitte õppealajuhatajateks, direktoriteks või inspektoriteks. Eesti seadustik peaks kohustama kohalikke omavalitsusi jälgima koolide ja teiste lasteasutuste juhtkonna sobivust ja koolide direktoreid kandma hoolt selle eest, et koolis ei oleks ametis isikuid, kelle intellektuaalsed, emotsionaalsed, füüsilised, vaimsed või kõlbelised omadused ei ole kooskõlas normatiiviga, kultuuritraditsioonide ja heade tavadega. Eesti seadustik ei tohiks takistada kõlbmatu koolijuhi või õpetaja üleviimist sellisele töökohale, kus tal ei ole võimalik õpilasi kahjustada. Vastasel juhul ei saa kellelgi olla õigust kohustada kedagi nn koolikohustust täitma;

27. nõustutakse, et ka Haridusministeeriumis, maakondade ja linnade haridusametites, koolides ja teistes lasteasutustes ei sobi ei juhatajaks ega selle asetäitjaks, ei nõunikuks ega osakonnajuhatajaks kõiki juhtima, valitsema ja hindama niisugused isikud, kes ei ole saanud hakkama oma lapsega ega oma perekonnaga;

28. ei lükata maailmavaate ja maailmapildi kujunemisega seonduvat probleemistikku salamahti kõrvaliste küsimuste hulka. Alles siis, kui maailmavaade on fikseeritud ühetähendusliku selgusega, saab Eesti koolis ja kodus kujuneda niisugune olukord, et õpetajatel aga ka isal ja emal, vanaisal ja vanaemal on võimalik olla Õpetaja ja lastel tekib küllalt vabadust kasvada vastutusvõimelisteks subjektideks.

29. Põhiseadusest tulenevate kohustuste täitmise eeldused ei kujune üleöö ja iseenesest. Otsustamist on vaja hakata harjutama 2-3-aasaselt. Teadmiste, oskuste ja kogemuste kasvades laienevad ning täpsustuvad ka igaühe ning õigused, kohustused ja vastutus. Kodanik peaks olema suuteline avastama ja sõnastama probleeme igal regulatsioonitasandil ja igas eluvaldkonnas;

30. ei loodeta kauem, et uut ühiskonda saab rajada ilma teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise aluseta, mis tähendab tegelikult, et nende samade arusaamade järgi, mille järgi pidi funktsioneerima, muutuma ja arenema totalitaarne, partei võimu- ja infomonopoliga nõukogude ühiskond, mis vegeteeris inimeste tervise, loodusvarade ja kultuuri arvel ning oli seejuures enesekiitusest puhevil;

31. avastatakse kedagi kodanikest võibolla hämmastav ja paljusid asjamehi häbistav seos igaliiki välismaiste nõustajate hulga, rahvusvahelistest korporatsioonidest kostva kiidulaulu ja Eesti iseseisvuse hääbumise vahel;

32. jõutakse järeldusele, et Eesti ühiskond kas ei taha tegeleda iseendaga või ei ole selleks suuteline. Haridus on üks selline valdkond, kus tegevus toimub põhimõtteliselt endiselt nõukogudeaegse paradigma raamides. Sama võib näha ka korrakaitses, tervisekaitses, töökaitses, keskkonnakaitses… Võitlus pool sajandit kestnud okupatsiooni tagajärgedega ei ole lihtne ja kerge. Omasoodu kulgemise ja käegalöömise korral võib okupatsioonihaavade lakkumine kesta mitu põlvkonda, ent korralikult läbi mõeldud programmi alusel peaks olema võimalik kinnistada stabiliseerumiseks vajalikud nihked kümnekonna aastaga. Selleks peaks riigis olema selgeks räägitud ja sõnastatud, milliste tunnustega peaks olema see ühiskond, mida me rajame ja milles me tahaksime elada. Seejärel oleks võimalik asuda programmi koostama ja inimesi ette valmistama;

33. mõeldakse välja, mida teha nende venelaste ja teistest rahvustest inimeste heaks, kes elavad Eestis ja usuvad, et see on nende kodumaa. Neist, kes 90-ndate algul bravuurikalt uksi paugutades ära läksid, on paljud siiralt oma toonast tegu kahetsenud ja palunud end tagasi lubada. Need, kes said ja suutsid Läände minna, on läinud. Need, kes siin on, ei soovi Venemaale mingil juhul minna ja tõtt öelda, sinna nad ka ei sobi. Läände nad ehk julgeks minna, kuid viletsavõitu dokumentide ja kaasmaalaste kehvavõitu kuulsuse tõttu ei võtaks ükski maa neid vastu. Saatuse iroonia on selline, et “murdumatu liidu“ loonud hõimu esindajad peavad püüdma saada teistega samale pulgale. Bravuuritsemise asemel on vaja õppida ja töötada teistest usinamalt. Küllap on Eestis palju inimesi, kes saavad aru, et absurdisituatsioon, kuhu olema oma tublide rahvastikuministrite juhtimisel sattunud, ei saa kesta igavikuni. Paraku on rahvuspoliitika, mille ümber veereb rohkesti raha, kokkuvõttes kõike muud kui professionaalne ja järjekindel. Võimalusi on mitu: adapteerumine, sotsialiseerumine, assimileerumine, integreerumine… Kõigi nende võimaluste üheks eelduseks on sisuline, hästi läbi mõeldud ja korraldatud, küllalt lihtne, aga kindel süsteemne üldhariduslik õpe, mis hõlmaks kogu võõrkeelset elanikkonda.

34. Arukas, kultuuriseostes kasvanud inimene ei pürgi kõrgele ametikohale otsuseid tegema sellises valdkonnas, mida ta ei tunne ja milles toimuvast ta mitte midagi aru ei saa. Asjatundlikud isikud koguvad enda ümber üldsuse poolt tunnustatud asjatundjaid. Kultuuri- ja vastutustundeta isikud seevastu koguvad oma “alluvateks” omasuguseid. Diletandil ei ole võimalik ette näha oma tegevuse või tegevusetuse võimalikke tagajärgi ja ta kujuneb tahes-tahtmata manipuleerimise objektiks kellegi käes. Variserid, kes on teistest jutukamad ja alatumad, tahavad omakorda manipuleerida endast nõrgematega… Kui ühiskonnas on kõik kohad täis selliseid inimesi, kes on ametikoha endale ostnud, usurpeerinud või sahkerdanud mingi vale või väljapressimise kaudu, siis võib juhtuda, et rahvas hakkab kahtlema, kas sellel maal ikka tegelikult rajatakse demokraatlikku õigusriiki. Siis võib tekkida kahtlus, kas sellel maal on arenguruumi ja –aega. Siis võib juhtuda, et inimeste usk, lootus ja armastus hakkavad hajuma. Siis võib juhtuda, et inimesed muutuvad araks, tigedaks ja meeletuks – hakkab suurenema vägivald, sagenema avariid, enesetapud ja konfliktid, süvenema joomine, narkootikumide tarvitamine ja muud pahed, mis kõik segiläbi peegeldub abielusuhetes, laste sündivuses, suremises, tervises ja õppimises. Meeletul maal võib juhtuda, et just õppimine ning töö – kaks tahet ja kestvat pingutamist eeldavat tegevust tunduvad olevat mõttetult rasked; igas eas inimeste hulgas võib leiduda keigareid, kelle arvates on kergem ringi tõmmata, aelata ja magada, kus juhtub, kellega juhtub, kuidas juhtub. Siis võib juhtuda, et hariduse asemel muutub väärtuseks haridust (loe: mingi õppekavaga ette nähtud õppe läbimist) tõendav dokument. Siis võib juhtuda, et õppe asemel algab kooliski hinde- ja punktijaht.

35. Haridusel ei ole (ei saa olla) eesmärke; eesmärgid on inimestel. Inimesed, nagu teada, on eri rollides ja eri staatusega, eri huvide ja võimetega. Milline on ja peaks olema haritud inimene (poiss ja tüdruk kui eesmärk ja/või siht) eri eas? Vaja oleks lähiajal korraldada vastavate mudelite näitus. Seal peaks olema väljas HM –I kõigi osakondade ja teiste allüksuste, kõigi pedagooge ette valmistavate teadus- ja õppeasutuste ning nn kolmanda sektorina tegutsevate (vähemalt kõigi koolituslitsentsi omavate) asutuste ja organisatsioonide mudelid, mis iseloomustaksid nende inimeste arusaamist eesmärgist ja sihist hariduspõllul.

36. Eesmärkide ja sihtide käsitlemine osutub mõttekaks vaid koos ideaalide ja vahenditega, mis osutuvad vajalikuks eesmärkide saavutamisel ning tegutsemise printsiipide ja hindamise kriteeriumitega (vastavate taksonoomiatega). Kui õnnestub koostada ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste kui invariantsete süsteemide maatriks, siis ei ole kuigi raske leida ka optimaalse tegutsemise strateegiat.

37. Õppeprogrammide koostamine ei seisne otsustamises selle üle, mida võtta, mida jätta, vaid selle üle, milliste ideaalide ja maailmapildiga saaks sirguda uus generatsioon, milline peaks olema kasvava põlvkonna valmisolek pürgida subjektidena vastutama oma ja teiste tegevuse eest ja ettevalmistus selleks, et toime tulla selles üha karmistuvas võitluses iseolemise õiguse ja vabaduse eest, et oleks võimalik edasi jõuda rahvusvahelises tööjaotuses osalemiseks vajaliku asjatundlikkuse saavutamisel, et kujutada ette, milliseks kujuneb ühiskond lähemas ja kaugemas tulevikus ning millist osa etendab kultuur igal regulatsioonitasandil.

38. Õpe on odav ja õpet on võimalik muuta veel odavamaks, kui eesmärgiks on seatud õppe korraldamine. Viletsa haridusega inimeste meelest on õpe alati kallis, aga lausa talumatuks muutub nende meelest olukord siis, kui eesmärgiks seatakse haritud inimene ja haritud ühiskond. Siit käib “veelahe”. Kooli- ja kursuste korraldajad hoolitsevad selle eest, et tunnid toimuksid kuskil kunagi ette kirjutatud teemal, ajal, kohas ja mahus… Nad võivad vaielda päevi, kuid ja aastaid selle üle, mitu tundi või punkti oleks vaja selles või teises aines, tundmata vähimatki huvi, milliseks kujuneb inimene kui isiksus ja kui subjekt. Koolikorraldust ja kursusi eesmärgiks pidajatele on nii õpetajad kui ka õpilased vahendid, kes peaksid tegema õppetööd kehtiva korra kohaselt. Selleks “täiustatakse” õppekavasid ja õpikuid, kontrollimist, hindamist ja aruandlust samas kvaliteedis, mis oli kellegi poolt kunagi kuskil ette nähtud. Nad ei ole suutelised aru saama sellest, et subjekti areng on loomingu funktsioon.

39. Kõlbmatuks vananenud paradigma raames tegutsevate koolide juhtkonda ei tohiks panna koostama mingeid selliseid enese laiendamise ja süvendamise plaane, mida on ette nähtud kutsuda arengukavaks. Areng on eituse eitus, vastandite ühtsuse ja võitluse kaudu kujunev üleminek kvalitatiivselt uude olekusse. Stagneerunud koolides ei ole arengust juttugi. Areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Kõik koolid selliste süsteemide hulka veel ei kuulu. Areng on objektiivne. Arendada ei saa keegi mitte kuskil mitte midagi ega mitte kedagi. Võimalik on luua eeldusi arenguks ja kanda hoolt, et inimesel oleks küllalt raske…, sest just raskuste ületamine sunnib end kokku võtma ja pingutama nii, et oleks, mille üle rõõmu tunda. Kogu järelevalve teenistus toimib praegu pigem arengut pärssivalt kui seda soodustavalt.

40. Õpe sisaldab palju eri tegevusi ja sõltub paljudest asjaoludest, millest saab rääkida ükshaaval ja eraldi, aga mis omandavad tähenduse ja toimivad üksnes süsteemina. Õppe korraldamiseks on vaja teha nii palju ettevalmistavaid toiminguid, et vähese haridusega juhtkond lööb käega ja hakkab oma saamatuse õigustamiseks kedagi süüdistama ja igasuguseid rumalusi rääkima. On tulnud ette, et “juhid” hakkavad propageerima nn liberaalset hariduspoliitikat ja seletama, et õpe on vaid igaühe enda asi; kes tahab, see õppigu, kes ei taha, ärgu õppigu… Vähe sellest, et niisugused seisukohad on vastuolus Põhiseadusega! Igasugused “teooriad”, mis kahandavad kas otse või kaudselt Eesti intellektuaalset potentsiaali, oleks vaja kuulutada riigi ja rahva vastu suunatud tegevuseks (diversiooniks).

41. Vaidlus on võetud üles tasulise ja tasuta õppe mahtude kohta. Märgakem, et tasuta õpet ei ole olemas. Kellelgi tuleb õppekulud kanda. Eestis kannab üldhariduskoolide halduskulud omanik. Riikliku õppekavaga ette nähtud õppe kulud kantakse pearaha põhimõttel riigieelarvest. Paraku on nn pearaha süsteem toonud kaasa nii palju võltsimist ja võitlust, et häbi mõelda. Raha hankimiseks ja juhtkonna ning õpetajate palkade suurendamiseks on topitud isegi suurtes linnakoolides klassiruumidesse nii palju õpilasi, kui vähegi mahub ja rohkemgi. Suurte klasside eelistamine laste õppele ja arengule räägib selget keelt pearaha äraspidise toime kohta. Maakoolid, mis on sageli kogu piirkonna elu ülalhoidjad, lähevad pearaha loogikast johtuva majandamise tõttu sulgemisele. Milliseks kujuneb sellise sammu tõttu piirkonna ja seal elavate inimeste saatus, ei ole tühine asi, nagu “laast”, mis metsa langetamisel lendab võssa. Ülikoolides on “tasuliste” ja “tasuta” õppekohtade tõttu tekkinud lõpmata palju arusaamatusi, pahandusi, korruptiivset ebaõiglust, pettust, alatust. Samas ei ole neil, kelle õppekulud kaetakse riigieelarvest, mitte mingisuguseid kohustusi riigi ees. Keegi pidi selle “süsteemi” tekitama ja niiviisi käima lükkama. Huvitav oleks teada nende inimeste nime, kes seda tegid. Nii võivad toimida kas rumalad, kes ei saa sellest aru, mida nad teevad, hoolimatud, kellel on ükskõik, või kahjurid, kes seavad meelega riigi häbiväärselt piinlikku, naeruväärsesse olukorda.

42. Primitiivsetes argiarutlustes ja riiklikes dokumentides samastatakse Eestis ikka veel “haridus” kuskil koolis käimise või mingi kooli lõpetamisega. Mõnevõrra peenematel puhkudel arvatakse haridus olevat teadmiste, oskuste ja vilumuste kogum, mida koolis antakse. Nii on kirjas ka Ülemnõukogu ajal vastu võetud ja praegu ikka veel kehtivas haridusseaduses. Seega võime tõdeda, et olukord on üpris sant: tosina aasta jooksul ei ole iseseisvas ja vabas riigis leidunud isikuid kellel oleks piisanud mõtte- ja teojõudu ja julgust ja järjekindlust selleks, et tuua nihet arusaamadesse haridusest, kui intellektuaalsest potentsiaalist, mis on Eesti arengu peamine eeldus, kui iga inimese arengu, edu ja õnne eeldusest, riigi töö- ja kaitsevõime eeldusest, töö ja tootmise otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse eeldustest… Hariduse otstarve ja eeldused on Eestis tänaseni avamata.

43. Igas Eesti koolis, kohalikus omavalitsuses ja koduski ei ole veel sugugi päris selge, et lapse arengu põhiteguriks ja keskkonnaks on tema perekond ja kodu. Lapsele sobiva kooli ning muude arengutegurite üle on õigus otsustada ainult lapse vanematel (või neid seaduse järgi esindavatel isikutel). Vaid erandjuhtudel, mil vanemad ei suuda või ei oska kujundada kodu lapse arengule soodsaks. Järelikult on õpetaja põhiülesandeks aidata vanemaid ja vanavanemaid, selleks, et kodu oleks lapse arengule igati soodne, et vanemad omalt poolt saaksid teha kõik vajaliku lapse sünnipäraste eelduste hoidmiseks ning vastavate võimete kujunemiseks, tervise hoidmiseks, enese- ja grupitunnetuse, kultuuri- ja ühiskonnatunnetuse ning vastava teadvuse kujunemiseks. Järelikult oleks õpetajal vaja ennekõike andragoogilist ja alles seejärel pedagoogilist ettevalmistust.

44. Selleks, et inimesed käituksid kooskõlas ühiskonnas ja kultuuris kehtivate normide ja tabudega, tahaksid olla terved, iseseisvad ja vabad ning oleksid suutelised tegelikult elama nii, et püsida terve, iseseisev ja vaba, ning tunnustaksid teiste inimeste samasugust õigust, peavad nad olema küllalt haritud ja informeeritud. Igal maal, kus on võimul valitsused, kes teenivad oma maad ja rahvast, mitte raha ja/või oma sõpruskonda, tehakse võimalikult palju selleks, et eri põlvkondadesse kuuluvad inimesed sooviksid, suudaksid ja jõuaksid kohanduda tööks ja koostööks, tunneksid end hästi ja oleksid õnnelikud. Selle kõige üheks eelduseks on haridus. Hariduse keskseks komponendiks ning süstemaatilise õppe ja elukestva enesetäiendamise eelduseks on üldharidus.

45. Eesti haridustegelaste ülesanne on olnud (oleks vist pidanud olema) ja on (peaks vist olema) praegugi a)HOIDA ja b) TÄIUSTADA seda süsteemi, milles on (peaks olema nüüd ja edaspidi!) võimalik kujuneda haritud inimeseks ja püsida haritud inimesena. Need ülesanded on vastuolulised. Eestis on päris palju inimesi, kes jutustavad üksteisele ja üldsusele, et kui Eestis on üldse midagi väga head, siis see on haridus, et kergekäeliselt ei tohi haridussüsteemis mitte midagi muuta. “Kergekäelise muutmise” eest hoiatamisest on ette nähtud aru saada nii, et haridussfääris ei tohi muuta mitte midagi, sest seal kõik on isegi hästi. Eneseimetlemiseks ja praeguse õppekorralduse kiitmiseks on argumente saadud peamiselt kahest allikast: esiteks, nendest juhtumitest, mil Eesti mõni kolmemees satub Ameerika või mingi teise riigi kooli ja osutub seal vunderkindiks ja teiseks, ka rahvusvahelistelt konkurssidelt, kus osalejatelt eeldatakse faktimälu ja erialaseid oskusi mingi õppeaine raames.

46. Teisalt tõdetakse, et mahajäämus hiilib Eestisse sisse ustest ja akendest, et oskustöölisi napib pea igas eluvaldkonnas ja töötute osakaal aina kasvab. Kolmandad vangutavad pead, et saadikud ja ametnikud ei orienteeru ei ühiskonnas ega kultuuris, et enamasti nad ei suuda mitte midagi selgeks arutada ja otsustada, ei oska juhtida ega hallata, valitseda ega sidustada ja tegelikult ei kujuta nad isegi ette, mida oleks vaja ja võimalik teha. Päevakorras on c) MUUTA haridussüsteemi. Seda ei saa teha kildhaaval ja susserdades sada aastat; seda ei tohi teha nii, et väärtuslik läheks kaduma, et “laps ei lendaks koos pesuveega aknast välja”.

47. Olukorras, kus igal regulatsioonitasandil tehtavad otsused on tavaliselt mittesüsteemsed, häbiväärselt madala komplekssuse astmega ehk lühemalt ja täpsemalt öeldes primitiivsed, tuleb tunnistada, et Eesti arenguhälvete ja -hädade peamiseks põhjuseks on elanikkonna sh juhtkonna vilets haridus.

48. Eesti haridusseadus ja arusaamad haridussüsteemist on ajast ja arust maha jäänud. Jäik, kohmakas ja ebaühtlane koolivõrk ning koolikorraldus, mis on täis formalismi ja omakasupüüdlikku jukerdamist, ei vasta ei praegustele ega tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele. Enamik inimesi, kes sellest aru saavad, ei soovi sellest rääkida, sest nad kujutavad hästi ette, mida Eestis mõne ametniku mundriau riivamise pärast ette võetakse. Juhtub, et algatatakse avalik või salajane laimukampaania, juhtub, et isikut, kes avaliku saladuse sõnastas ja välja ütles või kirja pani, hakatakse lihtsalt ignoreerima...

49. Maailm muutub üha kiiremini ja need rahvad, kes ei suuda või ei taha ajaga kaasa minna (loe: ajast ees olles edasi tõtata), jäävad ajale jalgu tokerdama, kaeblema igaveseks kaotatud võimaluste üle ja alternatiivide puudumise tõttu teistelt rahvastelt almust paluma. Kaotatud aega on väga raske tagasi võita. Alice avastas Imedemaal põhjapaneva tõe: selleks, et teiste suhtes paigal püsida, tuleb joosta kõigest jõust, aga selleks, et teistest ette saada, tuleb joosta veel kiiremini, kui kõigest jõust. Ühiskonna efektiivsus on süsteemse mõtlemise ja süsteemse elukorralduse funktsioon. Viletsa haridusega inimesed ei saa sellest aru. Nad korraldavad “üritusi”* ja ei oska süsteeme oluliseks pidada. (*üritus – ebaõnnestunud katse). Järelikult ei õnnestu neil aru saada ka efektiivsusest ja efektiivsuse eeldustest.

50. Need haridustegelased, kes tahaksid rahva ees oma kohustusi täita, peaksid soostuma, et haridusprobleemide käsitlemiseks on meil vaja kaasaegset haridusteooriat ja metodoloogiat. Enne mingite strateegiate või programmide ja projektide rajamist on vaja keelt, millele tänu oleks võimalik saada üksteisest aru. Ka enne seadustiku loomist või muutmist on vaja saavutada terminoloogiline ja kontseptuaalne selgus. Vaja on keelt, mille abil osutub võimalikuks aru saada haridusest ja inimesest, elust ja inimlikust hoolest, inimese elukeskkonnast kui tervikust ja detailide osast selles tervikus, näha ja arvestada nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, nii üldist, erilist kui ka üksikut, nii seda, mis on ideaali ja optimumi foonil hästi ja mida oleks vaja hoida, tugevdada ja kindlustada kui ka seda, mis on halvasti või koguni kriitilisel teel ja mida tuleks muuta kas tasa ja targu või otsekohe, päevagi raiskamata.

51. Haridustegelased ja -teadlased peaksid teadma, mis on HARIDUS ja kooskõlastama oma arusaamad vähemalt selleks, et oleks võimalik aru saada, mida mõeldakse, kui on kõne all vaatepunktid haridusproblemaatika nägemiseks, hariduse definitsioon ja operatsionaalne määratlus, hariduse kui nähtuse ja kui protsessi karakteristikud, hariduse koosseis, hariduse struktuur, haridussüsteem, hariduse tegurid (kõik, millest sõltub võimalus kujuneda haritud inimeseks ja ühiskonnaks), haritud inimeseks ja ühiskonnaks kujunemist raskendavad tegurid, hariduse funktsioonid.



52. Haridustegelased ja haridusteadlased peaksid tundma ja arvestama (järelikult ka uurima) mitte niivõrd haridust, kuivõrd ühiskonda ja kultuuri, milles inimesed, on elanud, sünnivad, sirguvad, elavad, töötavad, armastavad ja… surevad. Inimesed on igal eluhetkel ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad (NB! mitte vastupidi ja tingimata mõlemad) ka kõike seda, millest sõltub haridus ja mis omakorda sõltub haridusest. Keegi ehk tahaks siinkohal ebalevalt öelda, et meil on selles punktis palju reserve. Võib aimata, et meil (loe siin ja edaspidi: Eesti haritlaskonnal, eeskätt ühiskonnateadlastel ja ühiskonnategelastel) oleks vaja kuidagimoodi ükskord ometi võtta meetmed, et oleks võimalik: fikseerida vaatepunkt(-id) ehk metateooriad hariduse, sh üldhariduse analüüsimiseks, sh üldhariduse koosseisu ja struktuuri kirjeldamiseks, kvaliteedi hindamiseks ning tegelike funktsioonide leidmiseks.

53. Vaja oleks analüüsida arusaamu haridussüsteemi käsitlemiseks ja hinnangu andmiseks haridussüsteemi praegusele seisundile ja selle täiustamise võimalustele kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel; võtta seisukoht Eestis õppe objektiks oleva üldharidusteooria (sh õppe- ja kasvatusteooria) ja selle käsitlemise ja edendamise senise praktika kohta; anda hinnang Eesti eri eas laste (poiste ja tüdrukute) ja täiskasvanute (meeste ja naiste) üldhariduslikule, erialasele, kutsealasele ja ametialasele ettevalmistusele; võtta seisukoht lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, kutsekoolis, igaliiki erikoolides, nn rakenduslikus kõrgkoolis ja ülikoolis toimuva õppe kohta; asuda seisukohale igasuguses õppeasutuses oleva põhiprotsessi käsitlemise suhtes ja seda soodustavate ning raskendavate asjaolude suhtes; anda hinnang üldhariduskoolis kulgevale õppe- ja kasvatusprotsessile, selle eesmärgistusele ja vahendivalikule, tegutsemise printsiipidele ja hindamise kriteeriumitele, seal kulgevatele protsessidele ja tegevusele, nende tulemustele ja tagajärgedele; täpsustada hariduse mõistet; anda hinnang eri eas inimeste valmisolekule elada ühiskonnas ja kultuuris, tegutseda produktiivselt nii tööl, kodus kui puhkehetkel, tunda rõõmu nii enda kui teiste õnnestumiste ja toimetuleku üle ning anda hinnang nii inimeste koolitusele kui ka nende haridusele, mille kujunemises on mingi osa (milline?, küllap oma 8 –12 %) ka põhikoolis ja gümnaasiumis praegu kehtiva õppekava kohaselt toimuval õppel; anda hinnang üldhariduskoolides lõputunnistuse vääriliseks peetud isikute sobivuse kohta iseseisvalt elama nii praegu kui ka lähemas ja kaugemas tulevikus, toime tulema ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana, kaitsma ennast ja teisi, hoidma kodu ja kodumaad, loodust, au ja väärikust, töötama, looma, uurima ja mängima, edasi õppima, mediteerima ja igast eluhetkest tarkust koguma, tallele panema ja kasutama …; anda hinnang olemasolevate võimaluste kasutamisele ja lobisemisele ning virisemisele viletsate olude, ebakindla olukorra ja absurdihõngulise situatsiooni jms üle; võtta vaatluse alla haritud inimeseks kujunemise intellektuaalsed, emotsionaalsed, sotsiaalsed, majanduslikud, õiguslikud, poliitilised, ideoloogilised, kõlbelised, organisatsioonilised, administratiivsed ja muud instrumentaalsed eeldused, alates ideaalidest, sihtidest ja eesmärkidest ning lõpetades reaalselt olemasolevate vaimsete ressursside ja nende kasutamise tingimustega. (Uuringute puudumise tõttu saame toetuda nii siin kui mujal peamiselt eksperthinnangutele, sest ka olemas olevate statistiliste andmete usaldatavuses ei ole võimalik olla kindel.); avastada nii teoorias kui ka praktikas ilmneva hälbimise peamised põhjused (kõik ohtlikult toimivad asjaolud).

54. Vaja oleks pöörata senisega võrreldes tunduvalt rohkem tähelepanu sellele, et kohusetunne ning kohustuste täitmine ja vastutustunne ning otsustamises osalemisega kaasnev reaalne vastutus on eri “asjad”. Autoritaarne õpetaja saab Eestis praegu kiita klassis valitseva korra ja vaikuse eest. Laste huvide sügavus ja ulatus, loovus, ausus, visadus jm isiksuslik eripära, unikaalsus eneseteostuses ja suhtlemises ei vääri tähelepanu. Enamikus õppeasutustes seda, mis näitab poiste ja tütarlaste arengutaset, ei küsi, ei hinda ega fikseeri mitte keegi. Seda ei arvestata ka õpetajate valikul ega ametisse määramisel, ei “tunniandmisel” ega õppeprotsessis laiemalt toimetuleku hindamisel. Küllap tasub meeles pidada, et enda ja maailma iseseisva uurimise ja avastamisega kaasnev rõõm iseseisvusest ja vabadusest (tänu millele on uurimine ja loomine võimalikud) on koolis ehe ja suur vaid siis, kui õpilaste ja õpetajate süda põksub ühtmoodi, kui ilmneb, et vastastikku rikastatakse üksteist, iialgi mõtlemata sellele, kes on kelle jaoks tähtis.

55. Inimene, kellel ei ole huvi, kes ei saa aru seostest ja sõltuvustest, kes ei kujuta ette, mis on põhjus ja mis on tagajärg, rääkimata sellest, mis on haridus, kes ei viitsi midagi selgeks õppida, kes ei suuda midagi luua ja lõpuni teha, ei jõua eesmärke seada ega tulemuste saavutamiseks ennast ületada, kes ei taha püsivalt pingutada ja ei saa aru, et õpe on enda edendamiseks, et õpe kestab kogu elu ja targemaks saamise teid on palju, osutub äpuks ning jääb töötuks. Ühiskond (rahvas), kes ei ole suuteline saavutama, et eri põlvkondadesse kuuluvad inimesed teeksid omale selgeks, millised on nende eeldused ja võimed, õigused ja kohustused ning mille eest igaüks otseselt ja kaudselt vastutab, läheb omadega põhja.

56. Ehkki see on ebameeldiv, tuleb tunnistada, et pool sajandit elamist totalitaarse režiimiga riigis jättis inimestesse ränga jälje. Vale oleks öelda, et okupatsioonijõud tegid kõik endast oleneva selleks, teiseks ja kolmandaks. Nn kommunistliku ideoloogia kohaselt oli ette nähtud, et inimesed lakkaksid end subjektina tundmast. Demokraatlikus ühiskonnas elamiseks tuleb nüüd õppida elementaarseid asju: eristama vajalikku ja kahjulikku. Tuleb õppida vahet tegema õige ja vale, sobiva ja sobimatu vahel, nagu ka õiguse ja õigluse vahel ning saavutada tase, mis võimaldab arvestada iseseisvalt elamise kõiki eeldusi vastastikustes seostes, koos ja korraga. Kui ilmneb, et ühiskonnas ja kultuuris orienteerumine käib üle jõu isegi haritlaskonnale ja Haridusministeerium ei ole nõus rahvaharidusega tegelema, siis tuleks pankrott välja kuulutada ja teatada, et rahvas ei ole võimeline rahvusvahelises konkurentsis püsima.

57. Haridus ei ole õppekavaga ette nähtud õppeainete hulk isegi mitte sel juhul, kui lastel õnnestub lausa pähe õppida kõik, mida oma ala korüfeed on suutnud õppekavadesse kokku koguda. Väärtuseks kujunevad üksnes süsteemsed teadmised, mis on omandatud süstemaatilises vormis Praktika näitab, et viletsa teaduse ning käkitud kultuuri ja keelega maades, kus maailmavaateta ja maailmapildita õpetajad “annavad tunde” ja “õpetavad ainet”, taandub mõiste “haridus” reproduktiivseks mängulise dominandiga koolikorralduslikuks tegevuseks, mida needsamad ametnikud ise usinalt kontrollivad. Viletsa haridusega rahvas muutub tahes-tahtmata teiste teenindajaks, vedajaks, kütjaks, valvuriks, koristajaks või jäätmete hoidjaks. Võidavad need rahvad, kelle haritlaskond on oma rahvale autoriteetseks teejuhiks, usaldatavaks partneriks ja pühendunud kaaslaseks. Võidavad need rahvad, kelle poliitikud tahaksid teenida oma rahvast, mitte raha või kannuseid. Võidavad need rahvad, kelle ärimehed-tööandjad ei kaota silmist töövõtjat ega kultuuri, haridust ja teadust. Kestma jäävad need rahvad, kes on targemad, visamad, järjekindlamad, kes suudavad ennast ületada ja kokku hoida, vältida kergema vastupanu teed, võõrvõimude teenistuses olevaid “nõunikke”, alandavaid almuseid, vääritud kompromisse ja muid peibutusi. Selleks on vaja haridust.

58. Inimeste asjaajamises on jõu allikaks reaalsed alternatiivid, mille allikaks on teadus ja usk. See jõud, mis alternatiividest välja kasvab, saab realiseeruda tänu kultuurile ja haridusele. Efektiivseks saavad osutuda vaid süsteemid. Süsteeme saavad luua ja hoida vaid haritud inimesed. Pürgimine keelegi poolt kunagi kuidagi kavandatud ühtsuskooli ja ühtsete programmide, ühtsete õpikute, ühtsete kriteeriumite jmt poole ei ole millegagi õigustatud. Elagu mitmekesisus! Elagu reaalne konkurents! Riiklike ülikoolide juhtkond on pahameelest lõhkemas seetõttu, et eraõiguslikes õppeasutustes tungleb palju noori inimesi. Seal on õpe sageli paindlikum, vajadustega paremas kooskõlas, süsteemsem ja komplekssem

59. Mõisted omandavad tähenduse kontekstis. Seetõttu ei ole võimalik ühtki teooriat, sh haridusteooriat täiustada kildhaaval ja filosoofilise aluseta; haridusteooria korrastamist tuleb kas vältida või seda tuleb teha süsteemselt, koos ja korraga. Teooriad kui terviklikud mõttemudelid muutuvad hinnaliseks väärtuseks vaid nendele, kes tahaksid olla professionaalid ning mõtestada enese ja teiste tegevust. Viletsa haridusega inimesed ei oska teooriatest lugu pidada. Suhtumine teooriatesse on nagu lakmuspaber inimeste, organisatsioonide ja ühiskonna harituse mõõtmiseks.

60. Tuleb tõdeda, et tegeledes “HARIDUSEGA” (SH ÜLDHARIDUSEGA) ei ole mingeid väljavaateid saavutada edu ei hariduse ega selle komponentide, sh üldhariduse, edendamisel. Ehkki sellest paradoksist ei ole lihtne aru saada, oleks seda vaja arvestada. Muidu muutub haridusuuenduslik tegevus selliseks näimisele orienteeritud askeldamiseks, millest on tulu ja rõõmu vaid tegijatele endale. Paraku on just sellise tegevuse kohta Eestis näiteid küllaga. Võib isegi öelda, et pärast seda, kui Enn Koemets ja Heino Liimets tõttasid toonela teele, jäi haigutama auk, mida ei ole õnnestunud täita ja Eesti hariduselus ei ole mõtestatud järjepidevat tegevust kuigi palju toimunud.

61. Eesti haridusteaduses on oma jälje jätnud mitukümmend silmapaistva vaimujõuga inimest, ent nende mõttepärand on tänapäevaste arusaamade kontekstis avamata ja juba seetõttu valdavalt kasutamiskõlbmatu. Nõukogude ajal oli mingite õppe- ja kasvatusprobleemide käsitlemine mõeldav vaid ideoloogilises kontekstis ja mingil määral pidi iga tekst sisaldama ajastule vastavat vahtu. Selle eemaldamine võib tunduda liiga keeruline ainult neile, kes ei valda tänapäevast haridusteooriat ja metodoloogiat inimese, perekonna, ühiskonn

Märkmed: