SI-227

Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) pöördus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo poole põhjalike ettepanekutega. Näiteks leiab EÜL, et nõue tudengite 100% õppekoormusega pühendumisest ei muuda õpingutele meie kõrgharidussüsteemi õiglasemaks ja kvaliteetsemaks. 100% õppe nõude eelduseks on sotsiaalsete garantiide süsteemi rajamine, ainult see muudaks kõrghariduse ka kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga peredest pärit tudengitele kättesaadavaks. Igal semestril koormuse arvestuse tegemine tähendaks aga tagasiminekut sovetiaegse kursuste süsteemi juurde, mis ei vasta praegusele kõrgharidusekorraldusele, mil üliõpilastel on suur võimalus ja vastutus oma õppekavade kokkupanemisel. kõrgkoolide rahastamisel toetab EÜL üleminekut pikaajalistele tulemuslepingutele. "Senine rahastusmudel on soodustanud kõrgkoolide vahel asjatut võistlust ega pole toonud esile kõrgkoolide ühisosa ja kvaliteedivõitu koostööst," tõdeb EÜL-i juhatuse esimees Eimar Veldre. Ettepanekud on tervikuna toodud allpool.

Tekst: Eesti Üliõpilaskondade Liit


Eesti Üliõpilaskondade Liit peab oluliseks, et Eesti riik täidab Bologna protsessi allkirjastamisega võetud kohustustest ja jätkab kõrgharidusreformide elluviimist. Sealjuures tuleb endisest rohkem pöörata tähelepanu kõrghariduse sotsiaalsele dimensioonile, mobiilsuse suurendamisele ja üleminekule õppurikesksele haridusele.

Tervitame haridus- ja teadusministri algatust asuda kompleksselt lahendama Eesti kõrgharidusega seotud probleeme ja väljakutseid. Rõhutame seejuures, et lahendused peavad olema terviklikud ning ei tohi tekitada uusi probleeme. Kvaliteet, efektiivsus ja kõrghariduse omandamise võimaluste võrdväärsus on kindlasti kolm peamist Eesti kõrgharidussüsteemi väljakutset. Hariduse kättesaadavuse seisukohalt on oluline, et ei keskendutaks pelgalt võrdse ligipääsule tagamisele, vaid tagataks ka võimaluste võrdväärsus õpingutes osalemiseks ning ka lõpetamiseks.

Õppemaksuta ja õppija võimalustega arvestav kõrgharidus

Kõrgharidus on avalik hüve, millest võidab kogu ühiskond ning seetõttu peab ka selle rahastamine olema avalik vastutus. Mida rohkem inimesi saab rakendada enda maksimaalset potentsiaali, seda kasulikum on see kogu ühiskonnale. Analüüsid on näidanud, et mida haritum on inimene, seda rohkem tarbib ta kultuuri, elab tervislikumalt ja on väiksem julgeolekurisk ehk kasutab potentsiaalselt vähem avalikku raha.

Haridus ei ole kaup, mida saab osta, müüa või vahetada - õppemaksude sisseviimine töötab aga antud seisukohale vastu ning muudab hariduse kaubaks. Seejuures ei ole õppemaksudest teenitav tulu mitte ühegi riigi näitel toonud kõrghariduse rahastamise küsimuses pikaajalist ja kestvat lahendust. Tüüpiline on olukord, kus õppemaksude osa kasvades väheneb riiklik rahastus, mis omakorda sunnib veelgi enam õppemakse tõstma. Üliõpilased aga ei suuda kunagi kõrgharidusega kaasnevaid kulusid lõpuni ise kanda. Õppemaksud tekitavad olukorra, kus haridusmaastiku saab käsitleda turuna, kus üliõpilasi nähakse kliendina, kes ostavad ja tarbivad teenust. See omakorda läheb vastuollu nii Euroopalike väärtustega, kahjustab demokraatiat ja töötab vastu ühiselt seatud eesmärkidega jõuda teadmistepõhisesse ühiskonda, kus igal inimesel on võrdsed õigused, võimalused ja reaalsed tingimused eneseteostuseks.

EÜL toetab ministri ettepanekut minna avalik-õiguslikes ja riigi rakenduskõrgkoolides üle ühtsele, õppemaksuvabale süsteemile, mis tagab üliõpilaste võrdse kohtlemise ning kaotab ära seni suhteliselt küsitavalt toimunud riigieelarvelisteks ja riigieelarvevälisteks üliõpilasteks lahterdamise. Kõrghariduse omandamine ei tohiks sõltuda rahakoti suurusest, vaid inimese isiklikust motivatsioonist ja võimekusest. Selle mõõtmiseks saab olla vaid üks latt, mitte kaks erinevat, mis kohati jätab mulje, et vajakajäämised sissesaamistingimuste täitmisel saab kompenseerida rahaga.

EÜL ei saa mitmel põhjusel nõustuda ülirange 100%-lise õppekoormuse täitmise nõudega ja seab kahtluse alla sellise nõude sisseviimise otstarbekuse ning laiemalt ka kooskõla peaeesmärgiga – õiglasema ja kvaliteetsema kõrgharidussüsteemi poole pürgimisega - ning see nõue tekitab meis mitmeid küsimusi:

● EÜLi hinnangul tähendaks igal semestril koormuse arvestuse tegemine tagasiminekut kursuste süsteemi juurde, mis ei vasta praeguse kõrghariduse korralduse tingimustele, mille eesmärgiks on pakkuda üliõpilastele suuremat võimalust ja vastutust oma õppekavade kokkupanemisel, sh välismaal õppimisel.

● Sellise nõudmise sisseviimine eeldab vältimatult ka tingimuste loomist nõuete täitmiseks. Praeguse õppetoetuste süsteemi juures seab sellise nõude sisseviimine taaskord raskemasse olukorda need tudengid, kelle sotsiaalmajanduslik taust on kehvem, mistõttu peavad nad jätkuvalt enda ära elatamiseks õpingute kõrvalt töötama ning ei saa seetõttu õpingutele pühenduda maksimaalselt, mis võib omakorda tekitada õppevõlgnevusi.

● Kui reformi eesmärk on kvaliteedi tõstmine, siis on küsitav õpingute kiirendamine ning paindlikkuse kaotamine õpingutes. Kõrgkooli roll ei ole üksnes väljastada diplomeid, vaid pakkuda üliõpilastele ka tingimusi ja võimalusi kasvada ühiskonna jaoks täisväärtuslikeks kodanikeks.

● Iga semestri järel üliõpilaste edasimineku hindamine ja selle alusel koolides õppemaksude kehtestamise või mittekehtestamise otsuste langetamine tõstab märgatavalt kõrgkoolide halduskoormust ja tekitab juurde bürokraatiat. Samuti võib sellise nõude sisseviimine suurendada kõrgkoolides (akadeemilist) korruptsiooni, kuna kõrgkoolidel on lihtsam üliõpilasi hoida täiskoormusel õppijatena, kui hakata tegelema õppekulude hüvitamise nõudmisega. Samuti on võimalik ka vastupidine käitumine.

● Sellise õppekava täitmise nõude juures seatakse ohtu inimeste võimalus rakendada end õppetöö- välistes tegevustes, mis samas on väga olulised nii Eesti kodanikuühiskonna kui ka kõrgkoolide enda seisukohast lähtuvalt. Näiteks seaks see tõsise löögi alla üliõpilasesindused ja teised tudengi- ning noorteorganisatsioonid, mille aktivistid peaksid valima kas pühenduda kogu oma aeg õpingutele või riskida potentsiaalse ohuga mitte täita õppekoormuse nõuet ja seeläbi maksta õppemaksu. Nende organisatsioonide edukas toimimine on oluline nii kõrgkooli kvaliteedi seisukohast kui ka üliõpilastele väärtusliku kogemuse pakkujana.

● Range täiskoormuse nõue kaotab ära võimaluse üliõpilastel Põhjamaisest tavast lähtuvalt iseseisvasse ellu siirdumiseks õpingutega paralleelselt töötada. Praxise poolt läbi viidud analüüs „Noored ja tööturg“ näitas selgelt, et üliõpilased töötavad küll peamiselt äraelamise tagamiseks, aga väga olulisel kohal töötamise kasuks otsustamisel on ka:

○ tööturu ootused (töökogemuseta, aga kõrgharidusega inimene pole tööturul nii konkurentsivõimeline kui pooliku kõrghariduse, ent töökogemusega noor);

○ traditsioonid - Eesti noored on väga iseseisvad ja eelistavad perekonnast sõltumatult hakkama saada väga varases eas. Tihti siirdutakse tööturule juba gümnaasiumi ajal, töötamist kõrgkooliõpingutega paralleelselt nähakse pigem loogilise sammuna;

○ üliõpilaste väikese koormusega õpingute kõrvalt töötamisel on ka mitmeid häid mõjusid ja selle soosimiseks on paljudes riikides sisse viidud toetavad mehhanismid kuna väikese koormusega õpingute kõrvalt töötav üliõpilane on motiveeritum, omandab laiapõhjalisema kogemuse ja on innovaatilisem.



Tasakaalustatud ja õppija vajadustest lähtuv sotsiaalsete garantiide süsteem

EÜL on seisukohal, et õpingutega paralleelselt töötamine ei tohi olla sundolukord, kus vastasel juhul poleks üldse võimalik õppida. Eesti üliõpilased pühenduvad Euroopas kõige vähem aega õppetööle ja kõige rohkem aega palgatööle. Üle 60% üliõpilastest töötab õpingutega paralleelselt ja väga suur hulk teeb mõlemat täiskoormusel. Selline olukord ei ole kõrghariduse kvaliteedi, efektiivsuse ega ka õigluse seisukohast lähtuvalt kindlasti aktsepteeritav ja seda tendentsi on tarvis muuta. Samas ei ole EÜL nõus, et olukorra parim lahendus oleks õpingute kõrvalt töötamise absoluutne keelamine selle võimatuks muutmise kaudu (eriti olukorras, kus õppetoetuste süsteem pole muudetud vajaduspõhiseks ega oma piisavalt ressursse tulemuslikuks toimimiseks), vaid pigem tuleks kaaluda süsteemi, kus saaks küll seada üliõpilastele kõrgemad nõudmised pühenduda õpingutele, ent samas võimaldaks ka paindlikkust võimaluse ja soovi korral ennast ka muudes valdkondades proovile panna.

Eelnevast tulenedes teeb EÜL ettepaneku reformida üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteemi tervikpaketina:

1. Paralleelselt tasuta õppele üleminekuga viia sisse vajaduspõhine õppetoetuste süsteem, mis tagaks kõikidele vaimselt võimekatele ja motiveeritud inimestele võimaluse kõrghariduse omandamiseks ja õpingutele reaalselt pühendumiseks.

2. Viia sisse mitmekesine stipendiumite süsteem, mis motiveeriks üliõpilasi olema oma õpingutes edukad, mitte jääda õpingute lõpetamisega põhjendamatult venitama, julgustaks neid olema nii kõrgkooli kui ka ühiskonna tasandil aktiivsed, panustades seeläbi jätkusuutlikuma demokraatia arengusse.

3. Analüüsida praegu kehtiva õppelaenu süsteemi efektiivsust ja otstarbekust. Õigluse tagamise seisukohalt taastada kõigile enne 1. juulit 2009. õppelaenu võtnutele selle hüvitamine vastavalt toona kehtinud korrale.

4. Rakendada riiklikul tasandil meetmeid, mis võimaldaksid tööandjatele paremaid võimalusi pakkuda üliõpilastele praktikavõimalusi ja osakoormusega töökohti, näiteks tööandja vabastamine ravikindlustusmaksest üliõpilase osalise koormusega tööle palkamise korral.



Õppija motivatsiooni ja võimetega arvestav kõrgkooli sisseastumine

Kõrgkool peab olema avatud kõigile võimekatele ja motiveeritud õppijatele, olenemata nende taustast ja vanusest. Praegune süsteem, mis arvestab kõrgkooli sisseastumissüsteemi osana peamiselt riigieksamite tulemusi, ei anna kõrgkoolile terviklikku ülevaadet sisseastuja motivatsioonist ning võimekusest. Riigieksamite kasutamine ühe põhilise komponendina ei taga sisseastujatele võrdseid võimalusi, kuna üldhariduskoolide võimekus riigieksamiteks ettevalmistumisel on erinev.

1. Kõrgkooli vastuvõtusüsteem tuleb mitmekesistada, et see mõõdaks kõige efektiivsemal ja edukamal moel nii kandidaadi võimekust, sobivust kui ka motivatsiooni õppida konkreetsel õppekaval.

2. Sarnaste õppekavade sisseastumissüsteemi põhijooned peaksid kõrgkoolide lõikes kattuma. Õppekavast lähtuvalt peab kasutama asjakohaseid meetodeid sobilike tudengite leidmiseks.

3. Kõrgkooli sisseastumisel ei peaks üliõpilaskandidaadid konkureerima omavahel, vaid sissesaamiseks kehtestatud minimaalse lävendiga. Tagamaks kõrgkoolidele võimaluse arvestada aastate lõikes muutuvate üliõpilaste arvudega õppekavade lõikes, peaksid kõrgkoolid vastuvõtuga alustama varem kui suve alguses.



Pikemaajalist pilku pakkuv ning sisendi ja väljunditega arvestav kõrghariduse rahastamine

Praegu on sisuliselt kaks kõrghariduse rahastamise süsteemi, millest kumbki ei taga kõrgkoolidele reaalseid võimalusi olla oma ülesannete kõrgusel. EÜLi hinnangul on riiklik rahastamine täna liigselt kaldu väljundi ehk riiklikult määratud valdkondades lõpetajate arvu poole, mis võimaldab ühekülgselt määrata kõrgkoolid kas tulemuslikeks või riigi raharaiskavaiks.

EÜL toetab kõrgkoolide rahastamisel pikemaajalistele tulemuslepingutele üleminekut. Samas oleme seisukohal, et eraldatav summa peaks sõltuma mitmest erinevast komponendist, nagu näiteks seaduse tasemel sätestatud institutsionaalne baasrahastus, mis lähtub kõrgkooli missioonist ja riiklikust rollist, sisendi- kui väljundipõhine õppe läbiviimise rahastus ning teadus- ja arendustegevuse riiklikud rahastusskeemid.

Rahastamisotsuste sidumisel kvaliteedi ja tulemuslikkusega on ülimalt oluline, et oodatust madalam tulemuslikkus ja kvaliteedihindamise otsused ei tähendaks automaatselt kõrgkooli terviku või mõne tema õppesuuna rahastamise vähendamist, mis võib raskustesse sattunud kõrgkoolid viia veelgi kehvemasse olukorda. Rahastamismudel peaks motiveerima kõrgkoolidel probleemidest üle saada.

1. Kõrgkoolide riiklik rahastamine tuleb muuta läbipaistvamaks ning siduda selgemini kõrgkoolide eesmärkidega ja rahastamissüsteem peab soodustama kõrgkoolide omavahelist koostööd.

2. Kõrgkoolide rahastamine riigieelarvest toimuks 3-aastase perspektiiviga tulemuslepingute alusel, kus määratakse kindlaks ülikooli tegevuse peamised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed tulemusnäitajad, samas jättes võimaluse seda iga-aastaselt lähtudes vastuvõtust korrigeerida.

3. Rahastamise määra seadmisel arvestatakse nii õppetöö kvaliteedi kui ka tulemuslikkusega ja kõrgkooli kavadega kvaliteeti tõsta.

4. Üle kokkulepitud perioodi õppimisel tuleks lähtuda kehtivast õppekulude hüvitamise regulatsioonist (ega toodaks avalik-õiguslikesse ja riiklikesse kõrgkoolidesse õppemaksu põhimõtet) ja õppevaldkondade koefitsientidest, mida hakkaks sotsiaalmajanduslikku seisu arvesse võttes piirama Vabariigi Valitsuse kehtestava õppekulude hüvitamise ülemmäär.

5. Erakõrgkoolide riiklik rahastamine ei peaks sõltuma kooli omandivormist vaid peaks olema piiritletud sellega, et vaid kasumit mittetaotleva organisatsiooni vormis (mittetulundusühingu või sihtasutuse) olevad erakõrgkoolidel on õigus taotleda riiklikku rahastust.



Kõrgharidusreformi kavandamine ja rakendamine

Pikaajalised ja suure mõjuga riiklikud otsused peavad põhinema analüüsidel ja uuringutel. Samuti tuleb kaasata erinevaid haridusvaldkonna huvirühmi poliitika kujundamisse, hinnata osalemise ja kaasamise kvaliteeti ning mõju otsuste elluviimisele.

Hetkel on reformiga seoses väga palju lahtiseid otsi, samuti pole jäetud piisavalt aega erinevatele huvigruppidele omavaheliseks aruteluks. Sestap peame oluliseks rõhutada, et pärast erinevate huvirühmade hinnangute ja ettepanekute laekumist tagataks täiendav ring arutelusid ja üksteise ettepanekuid kommenteerida võimaldav konsultatsioonivoor, mille aluseks oleksid sisulisemad ja konkreetsemad ettepanekuid koos arvutuste ja mõjude analüüsidega.

Eesti Üliõpilaskondade Liit kinnitab oma valmidust osaleda terviklike lahenduste väljatöötamises, et vastata Eesti kõrgharidusele esitatud väljakutsetele.

Allikas: Eesti Üliõpilaskondade Liit
Kontakt:

Märkmed: