Maailma Tervishoiuorganisatsioon, andes rahva tervise definitsiooni, on rõhutanud, et tervise üheks olulisemaks osiseks on inimeste väärikuse austamine. Inimene, kes elab teadmisega, et suudab oma elu elada väärikalt, on tervem ja õnnelikum. Samas saame aru, et väärikus on midagi sellist, mida turult ega supermarketist raha eest osta ei saa.


Irvhambad meie absurdses maailmas on ammu väitnud, et inimese õnn ei ole rahas, vaid pigem raha hulgas, mida üks või teine inimene omab... Aga kui olla tõsine, siis meenub teinegi tarkade meeste väide, et paraku surilinal pole taskuid, s.t. igal normaalsel inimesel peaks mingil hetkel meenuma, et maiseid varandusi ei saa hauda kaasa võtta ja elus on olemas suuremaid väärtusi, mis pole käegakatsutavad.

Astudes aastasse 2012, tahaks meenutada mõningaid inimesi, kes oma eluga suutnud seda väärikaks olemist meeldejäävamalt sõnastada.

Esimene pilt

Esimesena meenub mulle selles reas Pärnus kooliteed käinud Paul Keres (1916-1975), kes maailma jaoks tuntud muidugi silmapaistva maletajana ja rahvusvahelise suurmeistrina (1937), aga kes mõjutas malemaailma kui kõrge spordieetikaga inimene. Kui Keres, olles teel koju 5. juunil 1975, Helsingis suri, pani see temale mõtlema paljud maailma malekuulsused. Kerese lahkumise puhul tunnistas üks maailmameistritest, et olulisim, mida talle kolleeg õpetas, oli lause: „ teistele anda on palju parem tunne, kui oodata, et Sinule antakse.“ Paul Kerese arvates kuulus inimliku väärikuse juurde kindlasti soov anda teistele seda, mida ise omasid.

Teine pilt

Nagu juba meie eeposes seisab, et kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada, siis rahva suurimaks tarkuseks on märgata annet, mida kannavad meie lähedal asuvad inimesed. Tänapäevases materiaalses ja tugevalt enesekeskses maailmas on kadunud võõra ande tajumise anne. Aga ajaloost tasub meenutada neid imepäraseid lugusid. Meenub Pärnu linna aukodaniku, meie kuulsaima rahvusvahelise õiguse professori Friedrich Fromhold Martensi (1845-1909) lugu. Tema tegemised on tuntuks kirjutanud Jaan Kross, aga tasub meenutada, et kui 8. juulil 1996 tegi Haagi Kohus oma tuumakatsetuste keelustamise otsuse („Legality of the threat or use of nuclear weapons“), siis toetusid kohtunikud ikka eesti meeste Martensi ja Tammelo ideedele. Samuti tasub meenutada, et Haagi Kohus asub tänaseni lossis, mille ehitamiseks andis Martensi palvel raha USA terasemiljardär Andrew Carnegie. Siinjuures tahaks meenutada noore Martensi ande toetajaid. Varases lapseeas vanemad kaotanuna sõltus ta saatus suuresti headest inimestest, kelle hulgas ilmselt olid ka tema ristiisad Friedrich von Kluver ja notar Fromhold Drewnick. Kindlasti oleks tema saatus olnud teistsugune ilma Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna dekaani Ignatijus Ivanovski (Ивановский Игнатий Иакинфович, Ignatius de Kogala Iwanowski) (1807-1886) helde toetuseta, kes suunas ta just rahvusvahelise õiguse uurimisele.

Kolmas pilt

Omamoodi mälestusmärgiks headele inimestele on Eesti maalikunstnik Andrei Jegorovi (1878–1954) saatus. Andrei Jegorov sündis Arukülas. Õppis Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis Repini ja Kardovski juures. Ta on loonud maastikumaale, linnavaateid, portreesid. Kunstnik, kes oli kaotanud kuulmise juba varases lapsepõlves, teravdas pidevalt oma pilku ja jättis järeltulevatele põlvedele hulgaliselt hetki tulvil imelisi elamusi. See ongi Andrei Jegorovi pärand.

Eesti talupoja perest pärit Andrei Afanassi p Jegorov saatis Peterburi keiserliku Kunstide Akadeemia nõukogule palvekirja, milles kirjutas: „Palun alandlikult … lubada mind maalikunsti osakonna sisseastumiseksamile …” Alates 1901. a saigi algaja kunstniku vaimseks koduks Peterburi Kunstide Akadeemia Repini ateljee, mida juhatas D. Kardovski.

Maalimine nõudis kogu noormehe vaba aja. Üheksa aastaga omandas Jegorov õlimaali- ja akvarellitehnika. Noormees joonistas kõike, mida enda ümber nägi. Jegorovi andekust märgates saatis kooli direktor noormehe Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli, hiljem sooritas noormees hiilgavalt sisseastumiseksamid Kunstiakadeemiasse. Jegorovi maalide temaatika ja teostusmaneeri määrasid paljus vene realistliku maalikooli traditsioonid. Siiski tasub meeles pidada, et enne imelist Peterburi aega pidi leiduma Jegorovi jaoks kohalik vaimulik Kirill Jansen, kes võttis südameasjaks paigutada Aruküla vallast pärit kurttumma õigeuskliku poisi Peterburi kurttummade kooli, kus tulevane kunstnik sai hariduse ja omandas tisleri elukutse. Omades tisleri ametit, mis noort meest juba toitis, leidis ta teisi häid ja suuremeelseid inimesi, kes teda suure kunsti poole edasi aitasid.

Neljas pilt

Eakate päevakeskuse maja Tallinnas Poska tänaval on kui hele valguslaik Kadrioru puumajade vahel. Suursugune keskus avas ametlikult uksed 19. aprillil 1996. Hakkajad prouad on arhitektuurimälestisena märgitud majas tasapisi toimetanud juba sellest päevast peale, kui linnavalitsus lubas hoone 30 aastaks heategevusfondile rendile. Tasub meenutada, et eakate päevakeskuse Tallinnasse rajamise mõtte pakkus välja Berliini Eakate Eneseabikeskuse asutaja ja juhataja Käte Tresenreuter. Ühe hea inimese pakkumisest haaras kinni Eesti Heategevusfond. Kui sobiv maja Kadriorus oli leitud, pakkusid sakslased rahaabi maja remondiks ja sisustamiseks.

Edasi on toiminud vana reegel, kui õiged inimesed teevad õigeid asju, siis saab sellest asja.
Tragid pensionärid on andnud parima, et üheskoos hubastes ruumides vanaduspäevi nautida. Vanaduspäevade nautimine tähendabeluga hakkamasaamist, ka Eneseabikeskuse korras hoidmist ja selle juures asuva väikese hotelli „Poska villa“ majandamist. Seoses nende inimestega meenub seik, kui sihtasutus Jaan Poska Mälestusfond alles alustas tegevust. Siis olid just need prouad kõige esimesed, kes fondile kooskäimiseks ruume pakkusid. Samuti olid prouad esimesed fondile annetajad, sest uskusid, et Jaan Poska maja Tallinnas Poska tänaval ei tohi hävida. Kui jalutan Kadriorus ja vaatan väga heas seisus Poska maja, siis meenuvad need esimesed annetatud kroonid, mida oma tähtsuselt võiks sõna otseses mõttes kuldkroonideks nimetada. Kuldseks teeb need kroonid see annetajate südamesoojus, millega need inimesed, kel endal raha kindlasti iialgi liialt palju pole, olid need headusest annetanud. Seetõttu on sümboolne ühe ajakirjaniku varasem tähelepanek, kes kirjeldas seoses selle majaga väga sümboolset seika: eakate majast lahkudes jäi silma lauanurgal lebav urbadega pajuvits, mis vaasi ootas - „Ärge te oksakesele liiga tehke, see on väga kallis,“ manitseb hallipäine proua möödujat. Ühe pajuoksa hinna uurimine toob päevavalgele tõe - asi ei ole rahas. Oksa olevat kinkinud majale üks lihtne, südamlik ja hea inimene. Nagu näete, nii lihtne see headuse asi vahel ongi.

Viies pilt

Eestlaste jaoks on ajaloos haritus tähendanud väga palju. Pole imestada, et eriti oskasid oma õpetajaid austada need, kes pidid rasketel aegadel kodumaalt lahkuma ja võõral maal hakkama saama. Eestlaste püüd hariduse poole Teise maailmasõja järel vajaks lausa omaette uurimist. Üheks mälestusmärgiks sellele hariduspüüdele on kindlasti Rotalia Foundation, asukohaga Seattle'is, USAs, mis on andnud toetusi Eesti üliõpilastele alates 1988. a. Alates 1995. a volitas fondi juhatus stipendiumidega seonduvat tegevust koordineerima Rotalia Foundation'i stipendiumide komiteed Eestis. Sellest ajast peale olen ka ise osalenud stipendiaatide väljavalimisel. Eesti hariduspoliitika on olnud kodus vahel küüniline ja kohmakas, kus poliitikud tegutsevad hariduse vallas kui elevandid portselanipoes. Samas on Rotalia Foundation aastate jooksul ikka ja jälle andnud käe abi vajavatele eesti tudengitele, et neile võimaldada seda materiaalset tuge, mis nende ande väljaarendamiseks võiks vaja minna. Kui meenutada kas või aastat 2011, kui taolise toe said 50 eesti tudengit (stipendiumideks jagati 50 000 USA dollarit). Kui tänase stipendiumifondi alg- ja põhikapitaliks on olnud Tartu Ülikooli ja korp! Rotalia vilistlase Gerhard Treubergi pärandus, millele on lisandunud fondi juurde mitmeid annetajaid, kes on rahastanud nimelisi stipendiume, sh. Ene Silla (prof, dr Anne Jennings Smith), Bruno ja Helge Laane, Enn Raidna, Herbert Rebassoo, Mart Kase, Thomas Tulingu, Boris ja Asta Auksmanni, Helle Kiissi ja Lembit Kosenkraniuse nim stipendiumid, siis tahaks väga loota, et nii mõnigi tänane stipendiumi saaja looks tulevikus Rotalia Foundationi juurde oma alafondi.

Kuues pilt

Hollandlasest Eesti Toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn on kindlasti mees, kes on oma tegevusega Eestit juba muutnud. Aastal 2010 Eestis aasta kodanikuks valitud hollandlane, kes Eestis elanud juba üle 17 aasta, vaadates meie elu kõrvalt, otsustas tulla appi sotsiaalsüsteemile, mis meil ikka veel halvasti välja arendatud. Lääne-Euroopa heaoluriigi kodanikuna märkas P. Boerefijn Eestiski absurdi, kus ühelt poolt jääb iga päev palju toitu üle ja samas on palju inimesi, kes seda toitu väga vajaksid. Nii rajaski ta Eestis Hollandi eeskujul toidupanga, mis vahendab toitu vajajatele. Tema arvates vajab Toidupanga tegevus kiiret laiendamist, sest Eestis elab ligi 100 000 inimest, kes ei saa lubada iga päev piisavalt toitu, samal ajal, kui toimub toidu raiskamine. See on meie väikeses riigis väga suur inimeste hulk. Meie poliitikud ehk vaidlevad sellele arvule vastu, aga selge on see, et Eesti peab olema hoolivam riik, et märgata inimest ja anda igale inimlapsele võimalus end arendada.

Märkmed: