Alles ta tuli New Yorki ja juba ta läks! ÜRO suursaadik Jaak Jõerüüt, ma mõtlen.
Kohalik eestlaskond oli õhinas ja õnnelik kuulsa kirjanikepaari Jaak Jõerüüdi ja Viivi Luige saabumise üle ja lootis nendega Kultuurfondi korraldatud õhtul lähemalt tuttavaks saada. Paraku aga kõigi, ka peategelaste, suureks üllatuseks sai tutvumisõhtust hoopis lahkumisõhtu, sest vaevalt 48 tundi varem oli suursaadik Jõerüüt andnud nõusoleku hakata Eesti Vabariigi uueks kaitseministriks. Eelmine kaitseminister Margus Hanson astus tagasi ning peale mõningast tulutut ülevaatust varumängijate pingil tehti ettepanek Jaak Jõerüüdile, kelle kandidatuuriga olid kohe nõus nii koalitsioon, opositsioon kui ka president Rüütel.
Samas tekitas selline ootamatu asjade käik avalikkuses suurt hämmeldust ja nii siit- kui sealtpoolt ookeani pommitati Jaak Jõerüüti küsimustega, miks? Miks oli ta nõus turvalise diplomaadikarjääri vahetama riskantse ministriportfelli vastu Eesti mitte just kõige populaarsemas valitsuses? Miks ta sellise pakkumise vastu võttis, seda küsisid temalt Eesti Maja suures saalis eelmisel laupäeval ka kirjandusõhtule kogunenud New Yorgi eestlased.
Suursaadik Jaak Jõerüüt vastas sellele umbes nii: „Oleme kõik lihast ja verest inimesed ja igal päeval jõuame oma eluga mingisse punkti. Mõned punktid on olulisemad kui teised, mõned panevad meid järele mõtlema ja otsuseid tegema. Olin 80–90-ndatel aastatel nende inimeste hulgas, kes taastasid Eesti Vabariiki. See on mulle südamelähedane, olen ja jään sellega seotuks. Ja kui pakutakse, et saaksin veel midagi rohkemat teha selle riigi heaks, kui ma seni olen teinud, siis ma teen seda.“
Hiljem lahkas Jaak Jõerüüt pikemalt oma valiku tagamaid ning arutles teemal, kas diplomaatiast poliitikasse minekul on ikka tegemist nii meeletu hüppega eri mängumaale nagu asjatundmatule võib tunduda ehk siis millega tegelikult diplomaadid tegelevad?
„Diplomaadid peavad suhtlema asukohamaa poliitilise ladvikuga, analüüsima aastate jooksul antud riigi poliitikat ehk teisisõnu päevast päeva sööma seda poliitikatoitu, mida selles maas keedetakse. Lisaks müüma Eesti poliitikat ja vahendama seda maailmale,“ seletas Jaak Jõerüüt. Ja kuigi juriidiliselt on tegemist apoliitilise ametnikuga, siis töö on otsast otsani poliitikat täis. Tänapäeval on nii majandus-, sotsiaal- kui keskkonnnaküsimused suures osas seotud välispoliitikaga. Rääkimata sellest, et välispoliitika ning julgeoleku- ehk kaitsepoliitika on juba ammu ühes paadis. Kas Eesti astumine NATOsse on välis-või kaitsepoliitika saavutus?
„ÜROs me tegelemegi põhiliselt julgeolekupoliitikaga ehk maailma turvalisusprobleemidega, milles sisaldub kõik muu. Näiteks ÜRO peasekretäri palvel on koos istunud High Level Panel, grupp tarku inimesi, kes kirjutab raportit võimalustest, kuidas muuta ÜROd — need on need institutsionaalsed reformid, millest on palju räägitud. See raport tuleb välja 2. detsembril. Ja seal ei arutleta ainult, kuidas julgeolukunõukogu reformida või kuidas peaassamblee tööd ümber korraldada. Raporti alguses on suur osa pühendatud praeguse maailma turvalisuse küsimusele, ka terrorismile ning lahatakse, millest sõltub maailma turvalisus — seal sees on sotsiaal- ja majandusasjad.
Ja kuidas see meid puudutab? Kui oleme juba NATO riik, siis sisuliselt on küsimus selles, kuhu me oma poisse saadame või ei saada ja mis põhjendusel. Ja kas see on siis välispoliitika või kaitsepoliitika?“
1990. a. oli Jaak Jõerüüt üks Liberaaldemokraatliku Erakonna asutajaliikmeid. See väikepartei võitis valimisliidu Isamaa koosseisus 1992. a. Riigikogu valimised ning 1994. a. kasvas sellest välja Reformierakond. Kui Jaak Jõerüüt jaanuaris 1993 Soome saadikuks läks, katkestas ta hea tava kohaselt oma parteilise kuuluvuse. Nüüd tuleb tal ministriportfelli nimel taas parteisse astuda.
„Ametnik ei ole parteis, minister peab olema parteis, see on asja väline vorm, see ei olnud minu praeguse valiku juures üldse oluline,“ kinnitab Jaak Jõerüüt. „Noor inimene saab teha valiku, kas hakkan kokaks või astun poliitikasse, minul on see valik juba ammu tehtud. 1986.a. sügisel tegin oma valiku ära.“
Jõerüüti tundvad inimesed hindavad tema asjatundlikkust välispoliitika ja diplomaatia alal, süstemaatilisust ja rahulikku meelt. Ka oma tulevase ameti suhtes on Jõerüüt kindlal positsioonil. „Tõsi on see, et välispoliitika ja kaitsepoliitika ja vastavad ministeeriumid on õnnestunud Eestis siiski hoida erakonnavälisena ning nende tegevus on olnud järjepidev.
Kurss on maha pandud, seda tuleb hoida, lubadused on antud, neid tuleb täita — nii lihtne see ongi.“ Kunagise hipimaine üle Jõerüüt muigab ja teatab, et polnud ta mingi sõjavastane, lihtsalt noor inimene. „Tõsi, relvade fänn pole ma kunagi olnud ja vene kroonu eest jooksin ka ära, päris tõsiselt pingutasin… Tipis (Tallinna Polütehnilises Instituudis — toim.) läksin ka majandusteaduskonnas eriala õppima, kus ei oleks sõjalist õpetust. Siit võiks ju nüüd müüti luua, et juba varasest noorusest.…“ Naerab. Tõsinedes: „Minu enda jaoks ei ole minu järjepidevuses konflikti. Kuigi elame relvadega maailmas, tegelevad diplomaadid ju sellega, et relvi poleks vaja. Ka kaitseministeerium pole mingi püssipaugutamise koht, vaid ikkagi tsiviilkontrolli organ.“
Ja mulle tuleb meelde, kuidas Jaak Jõerüüt mulle meie eelmisel intervjuul ütles, et kui virisetakse rahvusvaheliste organisatsioonide kulukuse üle, siis tuleks meeles pidada, et igasugused läbirääkimised on tunduvalt odavamad kui sõda.
Sarnase hüppetrikiga on varem hakkama saanud Toomas Hendrik Ilves, kes ka maandus Washingtoni pehmelt diplomaaditoolilt juba logisevasse Vähi valitsusvankrisse, mis paari kuu pärast laiali lagunes. Ka praegune valitsus on pehmelt öeldes liimist lahti, mis siis saab, kui ta kukub? Siis on ju üks tee püsti ees?
„Eks siis vaatan, mis saab. Lähen valitsusest ära, lähen koju, hakkan kirjutama,“ naerab Jõerüüt. „Aga tõsiselt öeldes, see pole ju mingi eriline risk. Elus on palju hullemaid riske olnud. Eesti Vabariigi taastamise ajal oli periood, kus riskid olid kardinaalselt hullemad.“
Nüüd loodab Jaak Jõerüüt rakendada oma 12 aasta jooksul kogutud rahvusvahelise suhtlemise kogemusi eesti valitsuse heaks, kuhu tema sõnul kulukski ära rohkem tolerantsi ja rohkem rahulikku meelt. Ehk siis teisisõnu rohkem diplomaatiat?
Soovime kaitseminister Jaak Jõerüüdile südamest edu ja võhma tema töös ning ootame huviga, kuhu tema tee teda järgmisena viib.
Eesti uus diplomaadist kaitseminister
Arvamus
TRENDING
