Kai Kalamees
Kohanimeseadus: kahe aastaga peab iga kohanimi riigi ühtsesse registrisse jõudma – et sinna igavesti jääda, olla vaadeldav ja vaidlustatav, aga kaitstud. Tartust enam Jurjevit teha ei saa.

Sajad ojad, künkad, väikesaared ja külateed saavad endale ametliku nime ning jõuavad koos tuhandete teiste Eesti kohanimedega riigi kohanimede registrisse, mille internet õige pea huvilistele avalikuks teeb.

Eile riigikogus kinnitatud uus kohanimede seadus teenib regionaalminister Jaan Õunapuu sõnul kaarditootjate huve, kelle töö läheb lihtsamaks.

Kahe aastaga registrisse

“Kahjuks on praegu igal firmal oma andmebaasid, mis paraku iga kord ei ühti,” märkis Õunapuu.
Kohanimenõukogu aseesimehe ja seaduse ühe autori Peeter Pälli sõnul saavad kaardifirmad nüüd suurema kindluse loodusobjektide nimede kaartidele kandmiseks. Ei tohiks enam tulla Tooraboora-taolisi nimesid, lisas ta. Reeglina saavad ametlikuks ajalooliselt kinnistunud nimed. “Igaühele tekib õigus taotleda mõne kohanime avalikuks tegemist, milleks tuleb avaldus esitada. Sel juhul peab nimeobjekt olema selgelt maastikus olemas,” rääkis Päll, kes töötab sektorijuhatajana Eesti Keele Instituudis.


Nimepoliitika küsimustes saab kõige tähtsamaks ja otsustavamaks organiks kohanimenõukogu, kelle kinnitus annab Pälli väitel olemasolevatele nimedele ametliku staatuse. Massiline kohanimede registrisse kandmine toimub aastatel 2004-2005. Tuleva aasta eelarvest kulub selleks täiendavalt 800 000 krooni. Seaduse jõustumisel karmistub ka nimereeglite vastu eksinute karistamine.

Et ajalugu säiliks

Regio kartograafia osakonna juhataja Leida Lepiku sõnul on kartograafid äraootaval seisukohal. “Oleme rahul, kui see register saab olema ideaalne. Aga kui sinna satub näpu- ja kirjavigu, on meil võimatu vigu välistada,” lausus Lepik. Tema sõnul on seis lahtine ka järelevalvega. Sarnaselt tuleks tarbijakaitsel nõuda raamatutes trükivigade parandamist, märkis Lepik.

Riigi ja omavalitsuse dokumendis, geograafilisel kaardil, teabelevis, avalikul sildil või viidal või kuulutuses ning elukoha- või asukohaandmetes ametliku kohanime kasutamise nõuete rikkumise eest saab trahvida kuni 10 000 krooniga.

Isamaaliitlase Trivimi Velliste väitel on seadusest ka selget praktilist kasu. Üheselt mõistetavad nimed välistavad olukorra, kus kiirabi- ja tuletõrjeautod ei leia üles kohta, kus inimene abi vajab, märkis ta. “Ta on ülimalt hästi kooskõlas meie põhiseaduse mõtte ja vaimuga ning aitab säilitada eesti rahvast, eesti kultuuri, eesti keelt ja eesti mõtteviisi,” lausus Velliste. Sarnaselt senise korraga keelab ka uus seadus võõrapärased ja labase sisuga kohanimed, et säiliksid kultuuriliselt ja ajalooliselt väärtuslikud nimed. Lubatud on võõrkeelsed kohanimed seisuga 27. september 1939 ehk päevaga, mil Eesti sõlmis N Liiduga baaside lepingu. Põlised võõrnimed on käibel eestirootsi ja setu aladel.


Trivimi Velliste: Kutsun üles eelistama ka meil mitte Gaujat, vaid Koivat, mitte Daugavat, vaid Väinat, mitte Gotlandi, vaid Ojamaad. Samuti peaks meie teeviitadel olema kõikjal Riia, Pihkva, Moskva, Peterburi. Moskva muuseas tuleneb kahest vanast soome-ugri tüvest, mis eesti keelde tõlgituna on Mustvee. Ma ei taha sellega öelda, et peaksime Moskva ümber nimetama Mustveeks, aga selline on keeleteadlaste tehtud etümoloogiline järeldus.
Võib-olla kõige parem praktiline näide on Sankt-Peterburg. Ida-Virumaa suurtel teedel on teeviidad kahemeetrise sildiga Sankt-Peterburg ja selle all on lühike ühemeetrine silt Narva. Ma arvan, et kui me koristame ära selle kahemeetrise sildi ja asendame selle lühikesega – Peterburi, siis me hoiame kokku ka plekki, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.


KAAREL TARAND: Raiuvad raamatusse

Ega kohanimedega polnud enne uut seadustki midagi katki, aga parem on, kui nad on ühte kohta selgelt ja nähtavalt põlistatud. Kui igaveseks, pole praegu elavate inimeste asi mõelda. Kohanimeseadus, tema määratud järelevalveorgan ega trahvid, mida võidakse seadusrikkumise eest määrata, ei anna meile kindlust, et tuhande aasta pärast pole Tartust jälle Tarbatu või Tallinnast Lindanisa saanud.

Aga uus seadus peaks senisest paremini üles rivistama omavalitsuse, kes teeviitasid ja kohanimeteateid seni üsna juhusliku korra järgi üles pannud on. Trahv pole küll suur, aga ega ühe nimesildi pärast valda pankrotti ka ajada ei saa.

Kohanimeseaduse põhivõlu seisneb selles, et see vähendab nõrgemat sorti rahvustundega inimeste võimalusi kadakasakslikule või pajuvenelikule teele minemast. Eestis väärib iga koht ikka eesti nime.

Märkmed: