Eesti Vabariigi 85. aastapäev Torontos (1)
Eestlased Kanadas | 25 Feb 2003 | EWR
Vaba Eesti vaba rahva pidu
Kui armas ja tähtis peab küll siinsetele eestlastele olema Eesti Vabariik! Selle aasta vägevaimat lumetormi, vinget tuult ja tuisku trotsides kogunes pühapäeva, 23. veebruari pärastlõunal Vana-Andrese kirikusse oma riigi 85. aastapäeva aktusele tähelepanuväärne hulk rahvuskaaslasi — vanemaid, nooremaid ja päris pisikesi. Tekkis mõte, et just see erakordselt karm talveilm kasvatas proportsionaalselt hingesoojust isamaa sünnipäeva vastu. Üritus toimus Toronto Eesti Seltsi korraldusel.
Tõhusat osa etendas aktusel Skaut-gaid puhkpilliorkester Enn Kiilaspea juhatusel. Orkestrit oli tõsi küll täiendatud mõnede kogenud mängijatega, mis muidugi esinemisele aiva kasuks tuli. Puhkpillimuusika saatel tõid skaudid ja gaidid saali Kanada ja Eesti lipud. Traditsiooniliselt kõlas kohe Kanada hümn, millele järgnes avasõna EV Aupeakonsulaadi esindajalt Marta Kivikult. Ta rõhutas, et 85 aasta jooksul oleme Eestit oma südames kandnud ja nüüd maitseme vabaduse vilja, sest „ükski võim ei saa sulgeda suud”. Ta peatus ka lühidalt käimasolevatel Eesti Riigikogu valimistel ning õnnitles kõiki vabariigi aastapäeva puhul. Palvuse pidas Tartumaa praost Joel Luhamets, kes sel aastal teenib Toronto kogudusi. Ta luges 2. Moos.4:2-4, öeldes, et sedasama Pühakirja teksti loeti ka sini-must-valge lipu pühitsemisel. Õp. Luhamets rääkis, kuidas sõjajärgsetel aastatel sattus keerulisi teid pidi õp. E. Salumaa kätte õp. Rudolf Kallase jutlustekogu, kus oli ka jutlus, mida viimane oli pidanud sini-must-valge sisseõnnistamisel. Seal on muuhulgas mõjuv ja mõtlemapanev fraas: „Kes seda lippu käes hoiab, sellele olgu see toeks; kes selle maha viskab, sellele muutugu see maoks!” Järgnevalt palvetas õp. Luhamets meie riigi, rahva ja juhtide eest, paludes Eestile õnnistust eelolevateks aegadeks.
Langenute mälestamise tseremoonia viis läbi Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees kolonelleitnant Ülo Tamre. Vaimusilma ette tõusevad need, kes tõid isamaa altarile ome elu. Näeme Vabadussõja sangareid, Lembitut, Jüriöö kangelasi ja neid, kes võitlesid Eesti vabaduse eest II maailmasõja lahingutes Sinimägedes ja mujal. Need read marsivad, nende näod on karmid, kuid silmad säravad. Katsume olla nende sangarite väärilised, kõneles hr. Tamre. Järgnes vaikne leinaseisak ning erakordse emotsionaalsusega esitatud laul „Langenud kangelastele” (J. Aavik) segakooride „Estonia” ja „Ööbik” esituses Rosemarie Lindau juhatusel. Piano rääkis selle laulu puhul küll palju kõnekamat keelt kui forte seda iial suutnuks teha. Margit Viia-Maiste juhatusel kõlasid koorilt veel „Kaugel” (H. Känd) ja „Tõsta lipp!”.
Aktusekõnelejat Lauri Vahtret tutvustas Riina Kindlam. L. Vahtre on sündinud 1960.a., ta on Eesti nimeka ajaloolase Sulev Vahtre poeg ja astunud eriala valikul isa jälgedes. Oma rahvuslike vaadete pärast tuli tal vahepeal katkestada ülikooliõpingud, kuid 1988.a. kaitses ta väitekirja, misjärel töötas Ajaloo Instituudis. 1980-ndate lõpul ilmus tema sulest mitmeid artikleid. Osutus valituks Eesti Kongressi ning on olnud taasiseseisva Eesti Riigikogu kõigi koosseisude liige. On olnud ka mitmete komiteede liige ja paljude kirjutiste autor. Kandideerib Riigikogusse käesolevatel valimistel. Kuulub Isamaaliitu ja Eesti Üliõpilaste Seltsi, on abielus ja kahe poja isa. L. Vahtre on tuntud julge ja sirgeseljalise poliitikuna. Enda kohta ütleb ta lihtsalt: „Olen rahvuslane.”
Lauri Vahtre kõne kokkuvõte ilmub meie järgmises lehes, siinkohal sellest vaid mõned pidepunktid. Oli aeg, kus nendel eestlastel, kel oli isamaa, polnud vabadust, ja neil, kel oli vabadus, polnud isamaad. See oli kommunismi töö. Väidetakse, et vene karu käppade vahel elades polnud valikut: tuli olla näiteks kas küüditaja või küüditatav; äraandja või ohver. Oli aga ka neid, kes elasid oma elu ja jäid alati ausaks. Mis on õige, mis vale — see on veel praegugi küsimus. Kuidas jagada Eestit: kas ENSV-ks ja Eesti Vabariigiks või esimeseks ja teiseks Eestiks? Teame, et pole päris musta ja päris valget. Kõneleja rõhutas, et täna vajame üle kõige üksmeelset, kokkuhoidvat Eestit. Kõneleja nimetas Kanada eestlasi vapraks Eesti kantsiks, kelle vastupanu okupatsioonivõimule kandis vilja. „Kanada eestlased pole pagulased või Eesti välisgarnison, nad on osa eestlaskonnast,” ütles hr. Vahtre. Edasi peatus ta Eesti ühel valusamal, iibe probleemil. Mure on igati põhjendatud, sest äsjasest uudisest selgub, et mullu suri Eestis 5000 inimest rohkem kui sündis. Lõpuks ütles kõneleja, et rahva meele ja keele säilitamine peab olema rõõm.
Otsekui jätkuna sellele tõdemusele läks esinemisjärg TESi algkooli koori kätte, kes Eveli Kõrre juhatusel esitasid mõnusa ja nauditava kaasaelamisega V. Tormise „Sõit, sõit linna” ja eesti rahvaviisi „Kivikasukas”. Nendel väikestel esinejatel paistis olevat piisavalt rõõmu, laul kõlas ka selges eesti keeles, ja puudu ei paistnud olevat ka eesti meelest, mida tõendasid Eesti lipud nende käes. Väikestega ühinesid seejärel keskkooli ja gümnaasiumi koor, koos lauldi Reet Lindau-Voksepa juhatusel P. Kopvillemi „Eesti, mu isamaa”, mida ka autor ise kitarril saatis. Keskkooli ja gümnaasiumi koolid jäid lavale, et esitada koos „Estonia” ja „Ööbiku” lauljatega Rosemarie Lindau juhatusel M. Siimeri „Rõõmus läbi vaeva” ja Reet Lindau-Voksepa juhatusel „Hoia, Jumal, Eestit”. Kuuldavasti oli selle toreda põlvkondi ühendava kontsertosa idee autoriks Eesti koolide juhataja Edgar Marten. Laste ja noorte lülitamine kavva oli fantastiline mõte, tõi aktusele laste vanemad ja soojendas iga kuulaja vaataja südant.
Lõppsõnas kasutas Toronto Eesti Seltsi esimees Toomas Merilo kolme märksõnaga: tänu, õnnitlus ja meeldetuletus. Tänusõnu öeldes märkis hr. Merilo, et nii inspireerivat aastapäeva pole varem Torontos olnud, mille eest pälvivad tänu kõik aktuse esinejad ja korraldajad; hr. Marten kui õpilaste kaasamise idee autor, aga ka eesti ohvitserid, kes aitasid isegi ruumi aktuseks valmis seada. Õnnitluse osas pööras T. Merilo tähelepanu nendele Kanada eestlastele, kes pälvisid sel aastal teenetemärgid EV presidendilt Arnold Rüütlilt: Riigivapi IV klass — Mihkel Hansen; Riigivapi V klass — Lembit Kolk; Valgetähe V klass — Markus Hess ja Reet Marten Sehr; Valgetähe medal — Tanni Kents; Eesti Punase Risti IV klass — Helju Salumets ja Kotkaristi kuldrist — Margus Aruja. Meeldetuletuse osas saime kuulda, et neljale aurahasid pälvinuist antakse need üle aktusele järgnenud veteranide austamisel Toronto Eesti Majas, kuhu kõiki ka lahkelt kutsuti. Lõpuks tänas T. Merilo veel eraldi Lauri Vahtret, kes kiirel valimiseelsel ajal võttis vaevaks tulla Torontosse.
Ühiselt lauldi veel Eesti hümni ning jälgiti lippude väljaviimist „Kodumaa marsi” (Berat) orkestrihelide saatel Enn Kiilaspea juhatusel.
Kogu aastapäeva üritusest jäi ilus ja terviklik mulje, aga ükski meepott pole teadupärast ilma tõrvatilgata. Seekord häiris osalenuid tõrkuv või isegi mittetöötav võimendussüsteem. Õnneks oli aga kõigil esinejatel hea diktsioon ja kõlav hääl, mistõttu enamus esitatust jõudis ilmselt ka kuulajateni.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Gaidid / skaudid olid ka lipuvalves.
Eestlased Kanadas
TRENDING
