Möödunud aasta kolmel viimasel kuul saatsime neli kaasmaalast manalasse. Kurb oli see, et ühelgi polnud veel aeg minna — kõik olid veel üsna noored inimesed.

Möödusid jõulud, saabus külm näärikuu. Istusime oma kodudes justkui karud koopas ja igatsesime soojemaid päevi, endil südames kurbus, et varsti pole meist enam kedagi järel.

Aga küünlakuu päevad olid juba pikemad ja isegi päike näitas oma palet. Ka me väikese kodumaa 87. sünnipäev oli tulemas, mis andis uut hoogu ja energiat.

Pühapäeval, 27. veebruaril kogunesime kohaliku restorani väikesesse saali seda sündmust pühitsema. Aktuse avas Eesti Seltsi esimees Ants Lübek. Ta tuletas meelde meie rahva kurba saatust, kuid rõõmustas Eesti praeguse vabaduse ja meie ilusa keele üle, lõpetades sõnadega: „Oleme eestlased ja eestlasteks ka jääme, sest eestlane olla on uhke ja hea!“

Järgmisena luges Ellen Ott luuletuse mälestustest nooruse mailt Eestis.

Aktusekõneleja oli Erich Männiste, kes peatus oma möödunudsuvise Eesti külastuse muljetel. Kuna see oli tal kuues kord Eestis käia, sai ta ka rääkida suurtest edusammudest sealses elus. Ühtlasi oli tal võimalus võrrelda oma esimesi muljeid 1992. aastast seekordsetega, millel oli tema sõnul väga suur vahe.
Ta kirjeldas klaasist ja marmorist kaubamaju, hotelle ja uhket lennuväljahoonet. Ka rääkis ta ülimoodsatest elumajadest, mis rääkisid omanike majaduslikust tõusust.

Isiklike muljete kõrval rääkis kõneleja ka Tallinna Okupatsioonide Muuseumist, kuhu oli kogutud materjali, mis tõestas me rahvale tehtud suurt ülekohut okupantide poolt.

Ta tõi ka esile hiljuti Värskasse rajatud Setumaa Muuseumi, mis näitas, milline rikas kultuur oli ära lõigatud Eesti territooriumist.

Kõige meeldejäävam oli Eesti üldlaulupidu, mis oli kõnelejale suur elamus. Kus mujal maailmas võiks näha korraga laululaval 21.325 lauljat kui ühest suust laulmas. Neeme Järvi nelja-aastase pojapoja ilmumine juhtima laulukoori täitis kõigi südamed suure rõõmuga. Nii kaua kui võrsub me rahva järelkasv, ei kao see rahvas iial.

Kõneleja rõhutas, et kuigi meie kaome, Kodu-Eesti elab ja kosub üle aegade — seal kasvab uus põlv, kes viib me aated ja kodumaa-armastuse edasi.

Järgmisena kandis Elmar Põldmaa ette naljaloo.
Udo Sillavere tuletas meelde lahinguid Peipsi ääres ja Sinimägedes, kus ta ka ise haavata sai ja kus nii paljud relvavennad langesid. Nende auks seisime vaikides püsti. Tänu neile sai rohkem eestlasi oma elu päästa põgenemise näol.

Lõppsõna ütles Herman Kirs, millele järgnes Eesti hümni laulmine.
Aktusele järgnes lõunasöök, mille jooksul tõsteti klaase meie kahe vanima kaasmaalase terviseks. Ellen Ott ja Erich Männiste otsustasid siia ilma saabuda samal aastal oma kodumaaga. Nii on ka nende saabuvate sünnipäevade number 87. Mõlemad on veel tublid ja kõigist meie üritustest osavõtjad.

Kalender näitab, et meie hulgas on veel kolm, kellel tuleb pidada 85. tähtpäeva. Isegi „noorema“ rahva hulgas on viis hinge, kes ähvardavad sel aastal üle 80 läve astuda.

Heliplaadilt tuli tuttavaid Eesti viise ja meil oli hea olla koos ja ajada juttu ilusas eesti keeles.

Märkmed: