Imeilusal 24. veebruari hommikul kogunesime linnavalitsuse ette Eesti kaunist sini-must-valget lippu heiskama seal juba lehvivate Kanada ja Ontario lippude kõrvale.

Esimesena oli kohal Eestiga samal aastal sündinud meie vanim mees Erich Männiste. Temale järgnesid teised. Kokku oli meid 12, kes võtsid sellest sündmusest osa ning imetlesid lumehärmas puid ja põõsaid, mis näisid pitsidesse mähituna.

Täpselt kell 10 oli ka linnapea John Rowswell kohal. Ta luges meile proklamatsiooni ette ja tänas eesti kogukonda panuse eest, mida nad on andnud oma visa töö ja kultuuri edendamise näol linna ühiseks heaoluks.
Udo Sillavere heiskas lipu, misjärel laulsime Eesti hümni viimase salmi ja tänasime linnapead vastutulelikkuse eest.

Kell 2 p.l. kogunesime Reuniti restorani aktust pidama ja lõunat sööma. Sinna saabus 14 inimest. Kuna meie Eesti Seltsi kauaaegne esimees Ants Lübek on ikka veel haiglas, võttis ta soomlannast abikaasa Elly vabatahtlikult terve pidustuse korraldamise enda peale, mille eest oleme talle väga tänulikud.

Aktuse avas seltsi abiesimees Lilli Timusk. Helgi Männiste esitas Marie Underi luuletuse „Kojutulek“, mis oli mõeldud kõigi Eesti vabaduse eest võidelnute mälestuseks.

Udo Sillavere pidas aktusekõne, millesse ta põimis katkendeid eesti lehtedest. Samas muretses ta uue põlvkonna üle nii Eestis kui võõrsil, kes ei suuda iial mõista eelmise põlvkonna kodueestlaste ega pagulaste kannatuste suurust. Mälestasime leinaseisakuga langenuid ja laulsime ka Eesti hümni.

Erich Männiste luges söögipalve ja väljendas lootust, et Eestis kestab see ilus traditsioon edasi.

Kui alustasime koduteed, säras päike ja sulas lumi… Süda täitus rõõmuga – kevad on lähedal ja meie Eesti on vaba!

Märkmed: