Pühapäeval, 22. veebruaril kogunesid Toronto eestlased Vana-Andrese kirikusse, et pidulikult tähistada Eesti Vabariigi sünnipäeva. Ürituse üldkorraldajaks oli Toronto Eesti Selts. Teadustajana tegutses Veiko Parming. Helimeistriks oli Allan Eistrat ning lipuvalve eest hoolitsesid Eesti Skautide ja Gaidide Malevad.

Skautide ja gaidide orkester Tiina Paluoja kindlakäelisel juhtimisel lõi lahti hoogsa avamarsi, mille saatel toodi sisse Kanada ja Eesti lipud. Orkestrilt kõlasid „O Canada“ helid, mis sulasid ühte võimsa ühislauluga.

Avasõna ütles EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat ja palvuse pidas pastor Jüri Puusaag. Viimane tegi aupakliku kummarduse sõjajärgseile põgenikele kui eestluse maaletoojatele, ühtlasi palus mitte üle ega mööda vaadata muukeelseist eestlasist, keda on kenake hulk.

Langenute mälestuse viis läbi Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees kol-ltn Ülo Tamre, kes lihtsate, kuid mõjuvate sõnadega meenutas vabadusvõitlejaid muinasajast kuni Teise maailmasõjani, samuti meie põlisvaenlase poolt mõrvatuid ja küüditatuid: püha olgu mälestus kõigist, kes on ohverdanud oma elu isamaa eest. Leinaseisaku ajal laulis Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel Enn Võrgu „Uinuge, langenud kotkad“.

Prof dr Jüri Kivimäe oma haaravas ja sisutihedas aktusekõnes rääkis Eesti iseseisvuse sünnist. Et kõne kohandatud tekst on avaldatud tänases lehes lk. 5 arvamusartiklina, lubatagu mul sellest siinkohal pikemalt peatumata üle minna. Kuulajaskond avaldas kõnelejale oma poolehoidu kestvate kiiduavaldustega.

Tervituseks võtsid sõna EV ajutine asjur Ottawas Rasmus Lumi ja E.E.L.K. Vana-Andrese Koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Kirjalikud tervitused Kitcheneri ja Hamiltoni Eesti Seltsilt luges ette teadustaja Veiko Parming. Suuliselt olid palunud tervitada Kanada peaminister Stephen Harper ja Ontario peaminister Dalton McGuinty.

Muusikalises osas esitas kaks flöödipala Kaili Maimets Charles Kipperi klaverisaatel. Sellele järgnes Toronto Eesti Meeskoor viie lauluga, neist viimane koos orkestriga, nüüd juba Enn Kiilaspea taktikepi all. Selgus, et mitmed lauluvennad teenisid „kaht isandat“, liikudes laulurivist orkestripingile. Kõik muusikalised ettekanded võeti soojalt vastu.

Eesti Seltsi esinaisel Anne Liis Keelmannil oli lõppsõna öeldes palju südamlikke tänusõnu keelel, kui ta sügava rahuldustundega silmitses nii aktuse läbiviimisel kaasa aidanuid kui publikut. Aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga, taas orkestri kaasabil. Lõpumarsi helide saatel viidi lipud välja.

Aktust kommenteerides ei saa jätta mainimata südamesse kerkivat rõõmutulva, nähes noorema generatsiooni võidukäiku eestluse edasiviimisel. Veiko Parming teadustajana oli enesekindel, asjalik ja soliidne. Enn Kiilaspea on Tiina Paluojas leidnud endale väärika järeltulija, kelle taktikepi all ta ennastki võis kindlana tunda. Meeskoori ridades oli märgata nooremaid nägusid. Kaili Maimetsa professionaalsus ei üllatanud enam, kuid rõõmustas endiselt. Anne Liis Keelmann jäi meelde heatahtliku pereemana.

Vahetult pärast aktust toimus Toronto Eesti Maja suures saalis Eesti sõjaveteranide austamiskoosviibimine, mis toimus EV aupeakonsulaadi patronaazhi all. Korraldajaiks Eesti Korporatsioonide Liit (presideeris korp! Sakala), Eesti Üliõpilaste Selts ja Toronto Eesti Maja.

Kuigi veteranide ja eriti elujõuliste veteranide hulk järjest väheneb, oli neid kohal siiski mitu laudkonda. Umbes sama palju võis olla nende austajaid, küll värvimütsides, küll „tsiviilis“. Tseremooniameistriks oli Jaan Arro ja avasõna ütles Toomas Heinar. Õpilane Laani Heinar esitas Salme Ekbaumi sini-must-valgele pühendatud luuletuse.

Veteranide austamiskõne pidas Madis Kreem. Küsis oma kõnes naiivse noorukina, miks oleme täna siin. Kas poleks aega jätta minevik, elada olevikus ja valmistuda tulevikuks? Ja laskis vastata ühel teisel Madis Kreemil – sellel, kel on au olla Teise maailmasõja veterani poeg: tulevik on mineviku poeg. Oleme eesti rahvas, kes iial ei unusta, kes on igavesti tänulik ja ei lepi vabaduse kaotusega. Kõneleja soovitas järgmistel generatsioonidel tutvuda eestlaste vabadusvõitlust käsitleva kirjandusega, ühena neist mainides oma isa Robert Kreemi teost „Vandega seotud“. Rääkis ka oma külaskäigust Saaremaale, kuhu võttis kaasa oma 6aastase poja, et sellelgi tekiks mingi arusaam oma esiisade võitlusteest.

Seejärel sai sõna „lauluisa“ Andres Raudsepp, kes kohe kohapeal organiseeris veteranidest „eestlauljate“ grupi. Lembit Nieländeri akordionisaatel pandi sõdurilaulud kõlama.

EKNi esimees Avo Kittask kutsus ette kohalviibivad Kanada eestlaste teenetemärgi saajad, kellele aupeakonsul Laas Leivat märgid ja diplomid üle andis: Enno Agur, Naani Holsmer, Ilme Paar ja Anneli Riga.

Sõjameeste poolt ütles korraldajaile südamlikud tänusõnad EVLK esimees kol-ltn Ülo Tamre ja lõppsõna lausus EÜSi esimees Enn Varrik.

Olgu veel tähendatud, et kõik eelnimetatud esinejad olid sakalanused, välja arvatud vironus Lembit Nieländer. Toitlustamise eest kandis hoolt Eesti Maja kohvik.

Pidupäev on väärikalt lõpule viidud. Taas algab äripäev, mis tähendab tegelikku tööd. Eks käärigem käised üles.

Märkmed: