24. veebruaril toimus Buffalos Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamine aktuse ja palveteenistusega. Asukohaks oli International Institute Delaware Avenue’l. Õpetaja Hannes Aasa asjatundlikul korraldusel olid vaimulik ja rahvuslik osa sujuvalt põimitud ühiseks tervikuks. Organisti kohustusi täitis klaveril Paul Maine. Muusikalist külakosti tõi Lepikute perekondlik laulutrio Torontost: Liina tütarde Maarika ja Elenaga. Liina poolt oli lisaks laulule ka kitarrisaade. Aktusekõnelejaks oli Eerik Purje.

Palveteenistuse vahele olid lükitud fragmendid Hillar Palametsa KUKU raadio salvestustest „Eesti Vabadussõja lugu“, mida kuuldi heliplaadilt. Trio esitas teenistuse käigus kolm laulu: „Mu süda, ärka üles“ (Kreek), „Minu maa“ (Kõrgemägi) ja „Hallelujah“ (Boyce). Langenute mälestuseks improviseeritud ansamblina, kus triole lisandusid Hannes Aasa ja Eerik Purje meeshääled, esitati Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“.

Oma vaimulikus kõnes analüüsis õpetaja Hannes Aasa Maarjamaa mõistet, mida mõnelt poolt on kritiseeritud kui saksa katoliiklike kirikuisade poolt ellu kutsutut. Ometi oleme selle väljendi koos ristiusuga omaks võtnud ja mitmed lüürikud eesotsas Marie Underi ja Henrik Visnapuuga on selle meile koguni üliarmsaks muutnud. Oleks väär seda oma südametest kustutada.

Eerik Purje rõhutas oma aktusekõnes rahvustunde vajadust oma maa ja rahva kaitsmisel. Olles end ühe sajandi vältel kaks korda vabaks võidelnud, esimesel korral kasutades jõudu ja teisel mõistust, oli mõlemal korral tõeliseks ajendiks siiski meie rahvuslik iseteadvus ja tugev võitlusmoraal. Just seda viimast ja kõige olulisemat relva oleme praegu globaliseerumise tuhinas kaotamas. Eesti vajab hetkel rahvuslikku kasvatust rohkem kui midagi muud, samuti korralikku keelekaitseseadust, sest keel on rahvuskultuuri alus.

Rahvushümniga lõpetatud aktusele järgnes kõrvalruumis ühine lõunasöök ja Lepiku peretrio pakkus meeldivat muusikalist kohvikõrvalist. Esitati mitu meeleolukat pala ja Liina kitarri saatel jõuti laulda ka paar ühislaulu. Oli meeldiv tõdeda, et Buffalo eestlaspere, kuigi aastatega märgatavalt kahanenud, on ikka veel teovõimeline ja eestluse tugipostina püsiv.

Märkmed: