22. veebruaril tähistas Hamiltoni eesti ühiskond EV 86. sünnipäeva. Algas see piduliku jumalateenistusega, kus teenis Hamiltoni koguduse õpetaja, abipraost Hannes Aasa, orelil Eva Rammo. Jumalateenistusel laulis Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ ansambel Urve Soopere juhatusel. Jumalateenistuse algul tõid Eesti riigilipu sisse Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu esindajad. Liturgilises osas laulis ansambel kaks laulu; klaveril saatis Kara-Lis Coverdale.
Öelnud, et oleme kogunenud tähistama EV 86. aastapäeva lootuses, et Eesti ei langeks enam kunagi võõrvõimu alla, keskendus õp. Aasa oma jutluses pühakirja tekstile Luuk. 9. peatükist — sündmusele, kus Jeesus läks koos kolme jüngriga üles mäele ja kus ta nägu omandas erilise hiilguse. Jeesus ilmutas sel viisil vabatahtlikult oma jumalikku olemust.
Hiljuti nägime filmi „Nimed marmortahvlil“, kus koolipoisid haarasid vabatahtlikult relvad oma kodumaad kaitseks sisemisel sunnil, kuna isamaa oli ohus.
On mitut liiki inimesi, rääkis õpetaja. Mõned suhtuvad täiesti ükskõikselt kõike ümbritsevasse; teised panevad küll tähele, mis on toimumas, ent ei reageeri sellele. Kolmandad näevad-kuulevad kõike ja jätavad selle ka meelde, aga ei tegutse. Aga on ka selliseid, kes kõike näevad ja kuulevad ning toimivad vastavalt.
Jeesus tegutses maailmas vabatahtlikult ja läks ka vabatahtlikult meie eest surma. Näidaku Jumal, kuidas meiegi võiksime vabatahtlikult tegutseda.
Eestpalveks kodumaale lauldi Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“. Jumalateenistuse lõpetas L. v. Beethoveni „Ood rõõmule“.
Peale jumalateenistust koguneti alumisse saali. Aktus avati „O Canada“ laulmisega, misjärel õp. Aasa pidas palve. Koguduse nõukogu sekretär Ivar Rammo ütles avasõna, mainides Eesti vabadusearmastust läbi ajaloo. Ta rääkis vabatahtlike — koolipoistest vanaisadeni — osast I ms.-s, kes tõrjusid rasketes lahingutes võõrväed Eesti pinnalt. I. Rammo jätkas II ms. meenutustega, kus eesti üksused samuti rindetulle astusid; kõneles okupatsiooni langemisest; jõudes aastani 1991, kui Eesti sai taas vabaks. Kõneleja mainis ka Eesti peatset liitumist ELi ja NATOga ning uusi muutusi ja väljakutseid.
Langenute mälestamist korraldas Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu esimees August Jurs, kes nimetas, et eestlased on läbi aegade kaotanud oma paremaid poegi, kaitstes maa vabadust ja me ei tohi neid unustada.
Kirjalikud tervitused — Kitcheneri, Londoni ja St. Catharines’i Eesti seltsidelt — luges ette teadustaja, Hamiltoni Eesti Seltsi esinaine Merike Koger.
Selleaastaseid stipendiaate oli kolm. Hamiltoni Eesti Seltsi stipendiaadiks oli Kristiina Aasa, kes õpib McMaster’i ülikoolis Hamiltonis; stipendiumi andis üle seltsi sekretär Heljo Pärkma. Hamiltoni Eesti Pensionäride Klubi stipendiaat oli Erik Adler, kes õpib Londoni ülikoolis (Ont.) ja üleandjaks oli klubi esimees Härnald Toomsalu. Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühingu stipendiaat oli Kristofer Ducket, kes õpib Brock’i ülikoolis.
Järgnevas kontsertosas esitas „Ööbiku“ ansambel kolm pala, kahte neist saatis klaveril Kara-Lis Coverdale. Esitatu sai publikult sooja vastuvõtu.
Aktuse lõppsõna ütles Hamiltoni Eesti Seltsi laekur Evi Pertens, tänades kõiki, kes olid aidanud kaasa aktuse heaks kordaminekuks. Aktus lõpetati Eesti hümniga.
Järgnes ühislõuna, mida serveerisid Hamiltoni Eesti Seltsi daamid ja ettekandjaiks olid stipendiaadid ning nende sõbrad. Nii läks ajalukku jällegi üks EV aastapäeva tähistamine väljaspool kodumaad.