Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Karlsruhes

Eestlased Kanadas | 25 Feb 2003 | Meeli BaggerEWR

Eesti Vabariigi 85. aastapäeva tähistas Karlsruhe Saksa-Eesti Selts laupäeval, 22. veebruaril Hoepfneri õllevabriku hubases saalis. Paar päeva enne päris õiget sünnipäeva, et mitte jalgu jääda järgmisel nädalal algavatele tormilistele ja lärmakatele „Faschingu“ (karnevali) pidustustele.

Aegapidi kogunesid nii peokülalised kui ka kõik esinejad, nii et seltsi esinaine, proua Anne Kippar lühikese avakõne ja külaliste tutvustamisega
koosviibimise avada võis.

Huvi selleaastase aastapäevapeo vastu oli suur. Lisaks arvukatele seltsi liikmetele olid esindatud Karlsruhe linnavalitsus esimese abilinnapea härra Deneckeni näol, Euroopa Liidu Karlsruhe fraktsiooni liikmed koos esimees Scholliga, Karlsruhe Saksa-Prantsuse Selts, Saksa-Soome Selts ning Badische Verein.

Peale Saksa ja Eesti hümnide ühislaulmist sai sõna hr. Denecken, kes oma vaimukas kõnes muuhulgas ka tänas meie seltsi aastatepikkuse töö eest rikastamaks Karlsruhe linna kultuurielu oma mitmekülgsete ning huvitavate üritustega.

Järgnevalt sai sõna ettekandeks õhtu peakülaline Evelyn Gebhardt, Euroopa Parlamendi liige Künzelsaust. Pr. Gebhardti ettekande teemaks oli
„Eesti — Euroopa Ühenduse lävel“. Ehtnaiseliku ja prantslaslikult sarmika (pr. Gebhardt on sündinud, üles kasvanud ning ülikoolihariduse omandanud Pariisis, abiellumise järel tulnud Saksamaale, Baden-Württembergi ning viimased üheksa aastat töötanud Brüsselis) kõne jooksul oli võimalik kuulda palju kiitust väikese Eesti edusammude kohta. Olgu see siis 24. veebruar 1918, mil 800 aastat võõra võimu all elanud väikerahvas tahtis ja suutis omariiklikule, iseseisvale demokraatliku teele asuda. Või siis laulev revolutsioon 1980-ndatel aastatel, kus üheskoos ja ilma vägivallata nn. lauldes oli võimalik oma tahtmist saavutada, rääkimata viimaste aastate Eesti majandusimest ja tööst inimõiguste alal ning seadusandluse muutmisest ühiskonna demokratiseerimisel. Oma kõne lõpetas pr. Gebhardt võrdlusega: Euroopa Liit on kui suur hoone, mida me kõik ühiselt juba aastaid ehitame. Pole veel teada, millise arhitektuurilise lahenduse eurooplased valivad, aga peatähtis on, et kõik osalejad tahavad omapoolsete ideedega ehitustööle kaasa aidata. Maja pole veel valmis, aga me teame, et eestlased tahavad ja suudavad selle valmimisele kaasa aidata.

Ametlikule osale järgnes kontsert ja, nagu alati, oli see väga kõrgetasemeline. Esmalt esinesid Nadjeschda Bagger (viiul) ja Triinu Kull (klaver, seltsi stipendiaat) W.A. Mozarti viiulikontserdiga D duur „Adeleide“. Seejärel esitasid Boris Bagger ja Mait Martin kitarridel J. Rodrigo Kitarrikontserdi aeglase osa ning U. Sisaski „Sodiaagi“ tsüklist osa „Sõnn“. Muusikalise programmi lõpetas Kristjan Randalu (klaver) omaloomingulise palaga „Con Celerità“ ning improvisatsiooniga eesti rahvalaulu „Igal lapsel oma pill“ teemal.

Et vaimutoitu oli pakutud ohtrasti, oli aeg ka ihutoidule mõelda. Tavapärase seaprae, kartulite ja hapukapsaste kõrval oli võimalik erinevaid värskeid salateid proovida.

Mõtteid vahetades, kohvi ning seltsi usinate perenaiste poolt valmistatud hõrgutavaid kooke-torte nautides kulus õhtu jõudsasti. Kell oli juba üle südaöö, kui viimased külalised lahkusid ning korraldajad Hoepfneri
õllevabriku raske raudvärava enda järel kinni lükkasid.

Tore pidu oli, seda arvamust jagasid kóik kohalolnud.

Eestlased Kanadas

Eesti kunstlihast pidi saama tõeline hitt – 20 aastat hiljem pole seda grammigi müüdud MAALEHT