Laas Leivat
EV aupeakonsul
Kas tekkis klomp kurku, kui esimest korda peale põgenemist ületasite taastatud vaba Eesti riigipiiri? Kas tunnete kananahka ihul, kui Eesti olümpiasportlane seisab võitjate tribüünil? Kas silmad vesistavad, nähes noort kaitseväelast Eesti trikolooriga oma väikese üksuse eesotsas vabariigi aastapäeva paraadil?
Mis ajendab selliseid tundeid? Öeldakse, et see on patriotism, sisemine tunnetus, mida on raske selgitada. Kuid see peaks olema sama kõrgelt hinnatud kui omadused nagu ausus, vastutustunne, ustavus, võltsimatus jne. Arvan, et see on suuresti kodust saadud.
Patrioote ei iseloomusta ainult välised tunnused nagu lipu lehvitamine ja isamaaliste laulude laulmine. Patriotism on sügavalt inimese sees nagu on ka usuliste tõekspidamistega. See võimendub siis, kui ajad on rasked. Mõned väidavad, et patriotismil pole vaja esile tulla, kui eestlastel ja Eestil läheb hästi. Jah, igaühel on uhke ja hea olla siis, kui raskused on kõrvaldatud.
Tihti seostatakse patriotismi naiivsusega ning fanatismiga — nagu hull, kes on oma pöörase kiindumusega valmis igal hetkel kodumaa eest ennast ohverdama. Selline suhtumine on pärit okupatsiooniajast, kus näiteks koolid kandsid ‘patrioodi’ nime. Nõukogude patriootide legende oli vaja õpilastele meelde tuletada. Tekkis loomulikult vastumeelsus patriotismi ideele.
Oleme veendunud, et Eesti peaks säilima ja arenema rahvusriigina. Patriotismi/isamaalisuse kujundamine oleks selles arengus hädavajalik.
Sel Eesti Vabariigi 92. aastapäeval teadvustagem endale, et rahvus- ja kodanikuväärikus on lähedalt seotud patriotismiga ning hingestab kodanikuks olemist. Põline austus rahvusriigi vastu teeb eestlase elu elamist väärivaks.
Soovides rahvuslikku vabariigi aastapäeva,
Eesti Vabariigi aastapäevaks (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Talvise veebruariöö mõttekuma
Moto: Aknad on jäälilledes ja täiskuuvalgus peegeldub kinnikülmunud merel
Klassikaraadio „tähtede valguse“ öömuusikasaates kostab iiri rahvuslik viis „Dannyboy“ instrumentaalse palana, milline meenutas mulle 7.veebruaril 1996. aastal kuuldud kontsertkavas sopran Miriam O´Hara „Dannyboy“ ülimõjusat esitust Dublinis „an Ceolaras Naisiunta“ kontserdisaalis, milline jätkus harfimuusikaga ja meessolistide ülesastumisega.
Kontsert oli õppereisi korraldajatepoolne sissejuhatus kingitusena minu sünnipäevapeoks.
Vaieldamatult on selle meloodia esitus parim just iiri naissolisti hingestatud vokaalis, nagu märtsikuujahedas Kopenhageni tavernis kuuldud neegrispirituaalid improviseerituna mulattlauljanna ürgses aafrikatigatsevas kodunostalgias. Need mälestuslõngad on kui meenutuste lühinovellid kirjanduses, kus kõik on paigas süntaktiliselt, ainese arengus ja stiilis on hingust, - kus heli muutub tekstiks ja puudutab kaksipidiselt hinge.
Tagasilennul Tallinna oli lennukiaknast mõne tunni jooksul nähtav Euroopa geograafia ning kliima muutus Iirimaa „pluss 10-kraadisest talvest“, kus kohtuvad põhjamaa okaspuud lõunamaa igihalja taimestikuga, niisiis kuused-männid kasvavad ühises naabruses palmidega. Ja jõudes Skandinaavia kohale, märkad Põhjalahe külmunud olekut ja jää-lumepiiri kulgu merel ja maal kuni Eestini. Maandudes koduses Tallinnas oli „miinus 28-kraadine“ pakane.
Kindlasti võib öelda, -Eesti on põhjamaa!
Samas tajume oma tunnetes habrast tahet olla lähemal soojale merele ning Aafrika kõrbekuumale hingusele. See on sarnane lugu kui me vahel ehitame lumest ja jääst sauna, kus kohtuvad tuli ja vesi, kerise kuumus ja jääst tahutud lavapinkide karge jahedus.
Teada on Virumaa rahvaväljend: „Saunaleil peab olema nii kuum, kui noore neiu armastus!“
Ja õige vastus sellele ütelusele oleks: „Nii kuuma saunaleili pole olemas!“
Nii me armastame salajase meeletusega lõunamaid oma varjatud sensuaalse kire iharuses, -aimates meelõhnalist õitsevat lõunamaa hurma kui ka mägede ja metsade ruumilist taju.
Ka metsloomade austus on eestlaste põliskomme koriluse aegadest; samuti naudime rabajõhvikate korjet, pohlade puna septembrikuus, seente kirbet lõhna ning laante kohinat.
Sügava talve kestus on omane eestlaste loomusele, mil leiame hetki süvamõtisklusteks ahjus küdevate kasehalgude leegitseva tule paistel...
Head Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas, Iseseisvuspäeval 24.veebruaril 2010 a
Moto: Aknad on jäälilledes ja täiskuuvalgus peegeldub kinnikülmunud merel
Klassikaraadio „tähtede valguse“ öömuusikasaates kostab iiri rahvuslik viis „Dannyboy“ instrumentaalse palana, milline meenutas mulle 7.veebruaril 1996. aastal kuuldud kontsertkavas sopran Miriam O´Hara „Dannyboy“ ülimõjusat esitust Dublinis „an Ceolaras Naisiunta“ kontserdisaalis, milline jätkus harfimuusikaga ja meessolistide ülesastumisega.
Kontsert oli õppereisi korraldajatepoolne sissejuhatus kingitusena minu sünnipäevapeoks.
Vaieldamatult on selle meloodia esitus parim just iiri naissolisti hingestatud vokaalis, nagu märtsikuujahedas Kopenhageni tavernis kuuldud neegrispirituaalid improviseerituna mulattlauljanna ürgses aafrikatigatsevas kodunostalgias. Need mälestuslõngad on kui meenutuste lühinovellid kirjanduses, kus kõik on paigas süntaktiliselt, ainese arengus ja stiilis on hingust, - kus heli muutub tekstiks ja puudutab kaksipidiselt hinge.
Tagasilennul Tallinna oli lennukiaknast mõne tunni jooksul nähtav Euroopa geograafia ning kliima muutus Iirimaa „pluss 10-kraadisest talvest“, kus kohtuvad põhjamaa okaspuud lõunamaa igihalja taimestikuga, niisiis kuused-männid kasvavad ühises naabruses palmidega. Ja jõudes Skandinaavia kohale, märkad Põhjalahe külmunud olekut ja jää-lumepiiri kulgu merel ja maal kuni Eestini. Maandudes koduses Tallinnas oli „miinus 28-kraadine“ pakane.
Kindlasti võib öelda, -Eesti on põhjamaa!
Samas tajume oma tunnetes habrast tahet olla lähemal soojale merele ning Aafrika kõrbekuumale hingusele. See on sarnane lugu kui me vahel ehitame lumest ja jääst sauna, kus kohtuvad tuli ja vesi, kerise kuumus ja jääst tahutud lavapinkide karge jahedus.
Teada on Virumaa rahvaväljend: „Saunaleil peab olema nii kuum, kui noore neiu armastus!“
Ja õige vastus sellele ütelusele oleks: „Nii kuuma saunaleili pole olemas!“
Nii me armastame salajase meeletusega lõunamaid oma varjatud sensuaalse kire iharuses, -aimates meelõhnalist õitsevat lõunamaa hurma kui ka mägede ja metsade ruumilist taju.
Ka metsloomade austus on eestlaste põliskomme koriluse aegadest; samuti naudime rabajõhvikate korjet, pohlade puna septembrikuus, seente kirbet lõhna ning laante kohinat.
Sügava talve kestus on omane eestlaste loomusele, mil leiame hetki süvamõtisklusteks ahjus küdevate kasehalgude leegitseva tule paistel...
Head Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas, Iseseisvuspäeval 24.veebruaril 2010 a
Arvamus
TRENDING
