Laas Leivat
EV aupeakonsul

Kas tekkis klomp kurku, kui esimest korda peale põgenemist ületasite taastatud vaba Eesti riigipiiri? Kas tunnete kananahka ihul, kui Eesti olümpiasportlane seisab võitjate tribüünil? Kas silmad vesistavad, nähes noort kaitseväelast Eesti trikolooriga oma väikese üksuse eesotsas vabariigi aastapäeva paraadil?

Mis ajendab selliseid tundeid? Öeldakse, et see on patriotism, sisemine tunnetus, mida on raske selgitada. Kuid see peaks olema sama kõrgelt hinnatud kui omadused nagu ausus, vastutustunne, ustavus, võltsimatus jne. Arvan, et see on suuresti kodust saadud.

Patrioote ei iseloomusta ainult välised tunnused nagu lipu lehvitamine ja isamaaliste laulude laulmine. Patriotism on sügavalt inimese sees nagu on ka usuliste tõekspidamistega. See võimendub siis, kui ajad on rasked. Mõned väidavad, et patriotismil pole vaja esile tulla, kui eestlastel ja Eestil läheb hästi. Jah, igaühel on uhke ja hea olla siis, kui raskused on kõrvaldatud.

Tihti seostatakse patriotismi naiivsusega ning fanatismiga — nagu hull, kes on oma pöörase kiindumusega valmis igal hetkel kodumaa eest ennast ohverdama. Selline suhtumine on pärit okupatsiooniajast, kus näiteks koolid kandsid ‘patrioodi’ nime. Nõukogude patriootide legende oli vaja õpilastele meelde tuletada. Tekkis loomulikult vastumeelsus patriotismi ideele.

Oleme veendunud, et Eesti peaks säilima ja arenema rahvusriigina. Patriotismi/isamaalisuse kujundamine oleks selles arengus hädavajalik.

Sel Eesti Vabariigi 92. aastapäeval teadvustagem endale, et rahvus- ja kodanikuväärikus on lähedalt seotud patriotismiga ning hingestab kodanikuks olemist. Põline austus rahvusriigi vastu teeb eestlase elu elamist väärivaks.

Soovides rahvuslikku vabariigi aastapäeva,

Märkmed: