Tuisk. Libedus. Aeglane liiklus. Kõik nii tuttav Toronto elanikele, eriti viimastel nädalatel. Aga halbadele ilmaoludele vaatamata koguneb aegamööda Eesti Maja alumise korruse klassiruumidesse pidulikult riietatud rõõmsailmelisi ja särasilmseid koolinoori. See ei ole ju teisipäevaõhtul eriline uudis. Eesti kooli on mitme põlvkonna õpilasi kogunenud juba ligi 60 aastat. Sel teisipäeval, 19. veebruaril, aga pühitseb koolipere üht teist juubelit. Sestap ka pidulikum riietus. Peo põhjustajat ei ole vaja kaugelt otsida, see on meile kalleim kõigest, Eesti Vabariik.
Lehelugeja ei vaja auväärse juubilari pikemat tutvustamist, kõigile on ta väga hea tuttav, seepärast olgu allpool ära toodud hoopis lühike ülevaade Eesti Maja suures saalis toimunust.
Koolijuhataja Kairi Hemingway palus kooli lipu tervitamiseks saalisolijaid püsti tõusta ja ühiselt laulda “Eesti lipp”. Avasõnas koolikomitee esinaiselt Elle Rosenbergilt kuuldi lühikest ülevaadet omariikluse tekkest, lisaks ka olulisi teateid koolielu lähemate sündmuste kohta. Tähtsaim muidugi on koolide 60. juubel, mille avaürituseks oli päev varem toimunud rohke osalejaskonnaga emakeele päev. Juunikuu lõpus oodatakse Seedrioru suviharjale kõiki, kes kunagi eesti koolidega on seotud olnud, osalema nii laulupeol kui ka teistel üritustel. Kõneleja soovis, et nii Eesti Vabariigil kui eesti koolidel oleks ees palju helgeid päevi. Oleme uhked oma mineviku üle ja proovime teha parimat tuleviku heaks.
Aktusel viibis ka külalisi Eestist, kelle hulgast oli ka seekordne aktusekõneleja, Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Jüri Valge. Ta nimetas, et nädalane külaskäik Torontosse jätab kustumatud mälestused vähemalt kahest asjast, Niagara joast ja Eesti Majas toimuvast, kus nii palju eesti keelt kõnelevaid noori. Ta hindas väga vanemaid, kes ei hooli vaevast, et oma lapsi eesti juurte juurde tuua; õpetajaid, kes päevatöö kõrvalt on valmis veel oma panust andma meie kultuuri säilitamiseks ja muidugi lapsi, kes samuti jätavad eesti kooli tulles kõrvale mõned muud (vahel lõbusamad) tegevused, kuid ilma kelleta ei saaks kool eksisteerida. Kõneleja tõi tabava võrdluse väikesesse hoiukassasse raha kogumise ja keele/kultuuri õppimise vahel. Mõlemaid “kassasid” täidetakse aegamööda ja hoolikalt, kuid lõpuks on neil siiski üks suur erinevus – kui hoiukassa saab täis, võib selle sisu väga kiiresti saada kulutatud. Õppimise “kassa” aga ei tühjene kunagi, sinna kogutud rikkus säilib ja seda saab vajalikul hetkel rakendada. Eesti keele oskamine võimaldab teisel kodumaal leida kergesti sõpru ja ühist keelt seal elavate rahvuskaaslastega. Samuti on väga tähtis, et “keelesaadikute” kaudu saab rikkamaks ka elukohamaa, Kanada. Jüri Valge avaldas tänu ja tunnustust, et kanadalastena elades ei ole unustusse jäänud päritolumaa, Eesti, keel.
Algkooli lõpuklassi noored viisid läbi sõdades langenute mälestamise. Kati Kiilaspea esitas “Puhake, paremad pojad” ning Katariina Jaenes ja Markus Stahl süütasid mälestustahvli ees meenutusküünlad.
Aktuse lõpetas õpilaskoor, mida juhatas Heli Tenno ja klaveril saatis Kaire Hartley. Esitati R. Eespere “Ärkamise aeg”, kus solistidena esinesid Nicole Pede ja Helena Stahl, P. Pormeister-Ripsi “Mu koduke on tilluke”, H. Hindpere “Lauluga” ning hiljutise rahvakalendri tähtpäeva märkimiseks hoogne “Vastlalaul”.
Veel avaldati Eestile tunnustust Eesti hümni laulmisega, mille järel lippurid Timo Einola, Katariina Jaenes ja Selina Raud viisid kooli lipu saalist. Ametliku osa lõppedes oli vanematel võimalus kohvitassi juures jutulõnga veeretada. Noortel jätkus õhtu klassides Eesti Vabariigi teemaliste tundidega.
