Eelpublikatsioon internetis 2000: www.okupatsioon.ee , www.sirvilauad.ee . Trükitud: Tõotan ustavaks jääda… : Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992. 2004. Tartu: Eesti Kirj. Selts, lk 15-91.

EESTI VABARIIGI KONTINUITEET 1940-45
Enn Sarv

Tervelt pool sajandit järjest keeldus enamik maailma demokraatlikke riike tunnustamast Eesti liidendamist N.Liitu. See oli oluline murrang rahvusvahelises õiguses ja seetõttu tähtis maailmaajalooline sündmus. Pool sajandit seisid maailma silme all vastamisi kaks teineteist eitavat reaalsust: ühel pool okupeeritud Eesti, millest oli tehtud totalitaristlik ENSV, ning teisel pool oma juriidilist olemasolu jätkav sõltumatu Eesti Vabariik. Esimene neist oli vägagi materiaalne reaalsus, mis rahvast 50 aastat järjepanu hävitas, vägistas, venestas ja ahistas. Teine oli ideeline, mittemateriaalne reaalsus – lihtsalt mõte, mis elas eesmärgina rahva võitlustes, kujutlusena mälestustes, võimalusena lootustes ning – mis kõige tähtsam – juriidilise mõistena, juriidiliselt edasikestva sõltumatu riigina rahvusvahelises õiguses. Eesti Vabariigi juriidiline reaalsus säilis pool sajandit ja materialiseerus siis taas, hävitades ENSV ainelise reaalsuse. Mõttest sai uuesti riik.

Allpool näitame, et nii pidigi juhtuma, sest läänemaailm, kuhu me kuulume, on rajatud õiguse ja seaduse valitsemisele (rule of law). On ju ka Tallinna linnaisad Raekotta sisenejaile juba 370 aasta eest kivisse raiunud sõnumi, et “õigus jääb ega lase ennast maha suruda, ja tema ees peavad taganema kõik õelate tegemised”.

Eesti Vabariigi kontinuiteedi säilitamise lugu on rahvusvahelise õiguse ajaloos palju tähtsam peatükk, kui nii mõnigi arvata oskab. Sissejuhatavalt on sellepärast hädavajalik tutvustada siin mõningaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja näidata, kuidas need on Eesti õiguskorra vahendusel mõjutanud aastate 1940-1945 sündmusi (mille kirjeldamine on artikli põhieesmärk), kuid ka järgmistes artiklites käsitatavaid perioode. Õigusliku tausta tundmine juhib tähelepanu asjadele, mis on olnud olulised Eesti riigi kontinuiteedi säilitamisel.

Riigi kontinuiteet ja rahvusvaheline õigus

Õiguserikkumiste mittetunnustamise doktriin
Rahvusvahelises õiguses on sõnastatud kaks vastandlikku, väga vana põhimõtet. Üks väidab, et õiguserikkumisest ei tulene õigust. Teine on veel vanem, nii nagu metslus on alati vanem kui kultuur: õigus tuleneb faktidest. Enamasti on faktid tähendanud vägivallaga loodut ehk võitjate õigust: häda võidetuile! Rahvusvahelise õiguse ajalugu on olnud suuresti nende kahe printsiibi võitluse lugu. Maailmasõdadevahelisel ajal hakkas esimene põhimõte oma vastandprintsiipi edukalt välja tõrjuma. Hiljem oli küll ränki tagasilööke, aga nüüdseks võime väita, et vähemalt maade vägivaldsele hõivamisele juriidilise hinnangu andmisel on faktide ülevõimu printsiip kindlalt välja tõrjutud.

Balti riikide annekteerimise mittetunnustamine kestis 52 aastat. See oli tähtis pretsedent, mis edaspidi küllap jääbki auväärse näitena juristide õpikuisse püsima. Ja Balti riigid koos sellega. Esmakordselt inimkonna ajaloos on rahvusvahelise riikide ühenduse nii suur enamus nii pikka aega keeldunud tunnustamast ühe üliriigi õigust vallata territooriumi, mille see on hõivanud agressiooniga ehk kuriteoga. Järelikult on kõik need riigid niisuguses käitumises näinud oma kohustust, ja järelikult on agressiooni tulemuste mittetunnustamise doktriinist ehk Stimsoni doktriinist poole sajandiga saanud uus rahvusvahelise tavaõiguse norm . Tavaõigust aga peetakse kohustuslikuks kõigile riikidele.

Mittetunnustamise doktriin lähtus rahvusvahelises suhtlemises kehtestatud vägivallakeelust, mis sisaldus kaudselt juba Rahvasteliidu põhikirjas. Üldine täiendav dokument oli Pariisi ehk Briandi-Kelloggi pakt 1928.aastast. N.Liit ja ta rajariigid (ka Eesti) kirjutasid alla nn Litvinovi protokollile, mis jõustas nende vahel pakti ja seega ka vägivallakeelu ennetähtaegselt . 1946.aastal tunnistas Nürnbergi rahvusvaheline tribunal Briandi-Kelloggi pakti rahvusvaheliseks tavaõiguseks.

Mittetunnustamisdoktriinile pani aluse USA riigisekretär Henry L. Stimson, kes kuulutas 1931.aastal, et Ameerika natsioon ei tunnusta mingeid territoriaalseid muudatusi, kui need pole tekkinud rahumeelsete abinõude tulemusena. Samalaadse resolutsiooni võttis 1932.aastal vastu ka Rahvasteliidu täiskogu. 1933.a oktoobris sõlmis kuus Lõuna-Ameerika riiki lisaks veel nn Saavedra L’amas’i konventsiooni, milles okupatsioonide õigusjõulisuse eitamisele lisandus põhimõte, et territoriaalsed tüliküsimused tuleb lahendada lepitusmenetlustega. Edaspidi ühines konventsiooniga veel 27 riiki, nende hulgas USA ja 11 Euroopa maad .

Paistis, nagu oleks maailmas tekkinud mingi kord. Ent kohe järgnes rahutagamissüsteemi täielik varing – eelkõige totalitaarriikide tegevuse tõttu, millega nii või teisiti leppis enamik riike peale USA. Aastail 1936-1939 okupeeriti ja annekteeriti Abessiinia, Austria, Tšehhoslovakkiale kuuluv Sudeedimaa, seejärel kogu Tšehhimaa ja samal aastal veel Albaania. Lõpuks järgnesid Molotovi-Ribbentropi (ehk euroopa terminoloogias Hitleri-Stalini) salaprotokoll, Poola anastamine Saksamaa-N.Liidu kooskõlastatud agressiooniga, maailmasõja algus ja Balti riikide vägistamine (1939) .

Soome talvesõda tõi kaasa N.Liidu väljaheitmise Rahvasteliidust (dets. 1939), aga N.Liit jätkas agressioone. Seetõttu reageeris USA riigisekretär Sumner Welles 1940.aasta 23.juulil Balti riikide inkorporeerimisele erakordselt jõulise protestiga: ta nentis muuseas, et Balti riikide poliitiline sõltumatus ja territoriaalne puutumatus likvideeriti kavatsuslikult ning et USA rahvas vastustab alati röövellikke tegusid, olgu need toime pandud kas jõu kasutamise või jõuga ähvardamise vormis, ning samuti vastustab ta ükskõik kui võimsa riigi ükskõik millist sekkumist teise, kuitahes nõrga suveräänse riigi siseasjusse . See tähendas, et USA rakendab Stimsoni doktriini N.Liidule samuti nagu varem Jaapanile, Saksamaale ja Itaaliale. Pärast sõda jäid aga esialgu ikkagi peale faktide ülevõimu printsiip ja selle peamine kandja N.Liit.

Ent Balti riigid olid ainsad demokraatlikud riigid Euroopas, mis Teise maailmasõja ajal iseseisvuse kaotasid. Nende annekteerimise õigusjõulisust eitas USA eeskujul peaaegu kogu demokraatlik maailm: mittetäielikel andmeil Euroopas 20 riiki, Lõuna-Ameerikas 9 riiki, peale selle Kanada, Austraalia ja neli Aasia riiki (kaasa arvatud Hiina Rahvavabariik). Kümmekond Aasia riiki ja kogu Aafrika jätsid Balti riikide annekteerimise kohta seisukoha võtmata, ent põhimõte “vaikimine on nõusolek” rahvusvahelises õiguses ei kehti. Ka Soome oskas jätta oma arvamuse avaldamata.

Euroopa “rahvademokraatiamaad” võtsid omaks N.Liidu ametliku seisukoha, et Balti riikides anneksiooni polnudki, vaid oli revolutsioon. Euroopa demokraatiaist andis annekteerimisele juriidilise tunnustuse üksnes Rootsi. Hitleri Saksamaa ja N.Liit ei jõudnud piirilepingu ratifitseerimiskirju sõja puhkemise tõttu vahetada, mistõttu Hitleri tunnustus anneksioonile jäigi ära ja Saksa Liitvabariik tunnustas juba Balti riikide juriidilist edasikestmist . Eriti kaalukaiks tuleb pidada euroorganite kollektiivtunnustusi Balti riikidele. Arvatavasti oli neist esimene Euroopa Nõukogu konsultatiivse assamblee resolutsioon nr 189 aastast 1960. Neljas 1980ndate aastate dokumendis (vt Looming 1989, nr 3) on pearõhk okupatsiooni hukkamõistul ning nõudel rakendada rahvaste enesemääramise õigust. 1983.a resolutsioon avaldab muuseas balti rahvastele lugupidamist nende kaheksa aastat kestnud võitluse ja relvastatud vastupanu, niisiis idarinde võitluste ja metsavendluse eest .

N.Liidu õigusteadlased väitsid, et vabastussõjad on alati õiglased sõjad, mistõttu vägivallakeeld ei saa olla kõikehaarav, – ning sidusid anneksioonikeelu hoopis rahvaste enesemääramise põhimõttega . Sellega hakati lääneriikides siduma ka mittetunnustamisdoktriini, kõigepealt 1941.aasta augustikuu Atlandi hartas (vt selle p.2: “[...] nad [s.o USA ja ÜK] ei soovi mingeid territoriaalseid muudatusi, mis ei ole kooskõlas vastavate rahvaste vabalt väljendatud soovidega”) . Hiljem võeti enesemääramise põhimõte ÜRO põhikirja koosseisu ja 1966.a inimõiguspaktidesse. Uuesti sõnastati see Helsingi nõupidamise lõppaktis 1.augustil 1975.

Eesti riikluse juriidilist jätkumist ning ENSV-le mittetunnustamisdoktriini rakendamist saab põhjendada võrdselt hästi mõlemaga, niihästi rahvusvahelise vägivallakeelu rikkumisega kui ka rahva enesemääramisõiguse eiramisega. Balti riikide puhul ei tule arvesse, et nende okupeerimise ajal polnud rahvaste enesemääramise põhimõte rahvusvahelises õiguses veel piisavalt kindlustunud: see põhimõte seisis selge sõnaga ja ettehaaravalt kirjas kahepoolsetes 1920.aasta rahulepingutes N.Venemaaga, mis kehtivad ja milles Venemaa tunnustab “kõigi rahvaste õigust enesemääramisele kuni täieliku eraldumiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad” ning loobub sel alusel “ilmtingimata”, “vabatahtlikult” ja “igaveseks ajaks” kõigist suverääni õigustest vastavalt Eesti, Läti ja Leedu rahva ja maa suhtes.

Anneksiooni mittetunnustamisest tulenev rahva ja riigi käitumine

Balti riikide annekteerimise järjekindlast mittetunnustamisest hoolimata tuleb ometi omaks võtta, et vastuolu tegelikkuse (ehk N.Liidu poolt Baltikumi tõhusa valdamise) ja sellele antava hinnangu (ehk valdamise õiguspärasuse järjekindla eitamise) vahel jäi kestma kõik 52 aastat ja süvenes üha. Teoreetiliselt kaasnes sellega kaks ohtu. Esiteks: riikide üldsus võinuks jõuda veendumusele, et lugu on aegunud ning et agressori jätkuv ja segamatu võimuteostus on tekitanud uue rahvusvahelise korra, mida peaks tunnustama. Teiseks: kannatanud rahvas võis olukorraga leppida ja anneksiooni oma tegevusetuse ehk vaikiva omaksvõtu kaudu seadusjõuliseks muuta. Esimene oht oli väike. Tänapäevane rahvusvaheline õigus ei tunnista anneksiooni aegumist, sest see oleks vastuolus rahvaste enesemääramise õigusega. Kannatanute tegevusetusest tulenev oht on juriidiliselt veenvam. Aga ka siin jääb takistuseks rahva enesemääramise normiloov iseloom: rahvas võib igal ajal uuesti vabadust taga nõudma hakata. Mittetunnustamisest loobumine kannatanud rahva tegevusetuse tõttu ei saa järelikult kunagi olla lõplik. Lõplikkuse kindlustab ainult vaidlusalusel territooriumil elava rahva olemasolu lakkamine. Seda püüdis N.Liit Balti riikides saavutada poole sajandi jooksul küll genotsiidi, küll etnilise puhastuse, küll rahvastikulise invasiooni, küll ümberrahvustamise abil. See oht oli väga tõsine.

Eelöeldust võib tuletada kannatanud rahva soovitava käitumise: kuni ta okupatsiooni ja anneksiooni vastu aktiivselt tegutseb, seni ei saa kõnelda ei aegumisest ega rahva nõusolekust ja seni pole võimalik territooriumi õigusvastast valdamist ühelgi seaduslikul viisil õiguspäraseks tunnistada. Vastupanu okupandile on tundemärk, et rahvas tahab ja püüab teostada oma riikliku enesemääramise õigust. Teine tegevussuund järeldub asjaolust, et anneksiooni mittetunnustamine tähendab vägivallaga peatatud riikluse juriidilist jätkumist, seega ka riiki kandva õigussüsteemi edasikestmist. Et aga riikluse esimene tingimus on sõltumatu keskvõimu olemasolu, siis on hädavajalik selle püsimine, vajaduse korral taastamine ja uuendamine – kui teisiti ei saa, siis paguluses (pikemalt vt Warma 1965).

Kuni agressiooni ohvriks langenud rahvas eespoolkirjeldatud nõudeid täidab (ja eesti rahvas tegi seda!), seni on alati lootust, et varem või hiljem saabub tõe ja õiguse ja vabaduse seaduspärane võit vale ja vägivalla ja orjaikke üle.
Eesti 1938.aasta põhiseadusest

Vajadus pidevalt säilitada ja uuendada riigiorganeid annab rahvusvahelisõigusliku mõõtme ka riigiõiguse valdkonnas jätkuvale tegevusele ning nõuab ranget kinnipidamist anneksioonieelsest põhiseadusest . Ka siin kehtib põhimõte, et õigusrikkumisest ei tulene õigust. Põhiseaduse järgi oli Eesti rahvavalitsuslik, presidendikeskne riik. Et rahvas oli okupatsiooni tõttu riigivõimu teostamisest vägivaldselt kõrvaldatud ning president küüditatud, siis omandasid eriti suure tähtsuse presidendiameti pärandamise korda kirjeldavad sätted. Seda korda kirjeldab põhiseaduse alusel üksikasjalikult Eesti riigitegelaste ja juristide O.Puki, T.Grünthali ja J.Klesmendi poolt 8.jaanuaril 1945 Stockholmis koostatud akt .

Presidendi ametikoht ei tohi kunagi olla täitmata, mistõttu peaminister astub presidendi ametikohustesse kohe, kui presidendil ilmnevad oma ülesannete täitmises takistused, ning ei täida siis enam peaministri ülesandeid. Kui presidendi töötakistused on ajutist laadi, lähevad peaministri ülesanded peaministri asetäitjale. Asetäitja peab olema nimetatud presidendi poolt peaministri ettepanekul. Kui asetäitja ei saa täita oma ülesandeid (ja ilmselt ka siis, kui asetäitja on määramata), täidab peaministri ülesandeid valitsuse kõige vanem liige. Erijuht I: kui president on oma ülesannete täitmises takistatud ja pole peaministrit, siis astub presidendi ülesannetesse peaministri asetäitja, ühtlasi hakkab peaministri ülesandeid täitma valitsuse kõige vanem liige. Erijuht II: kui pole ka peaministri asetäitjat, siis astub presidendi ülesannetesse valitsuse kõige vanem liige ja peaministri ülesandeid hakkab täitma vanuselt järgmine valitsuse liige. Erijuht III: presidendi ülesannete täitja võib igal ajal presidendi eriõiguse alusel ametisse nimetada uue valitsuse, mis aga sellel juhul koosneb mitte peaministrist ja ministritest, vaid peaministri asetäitjast ja ministritest.
Kui presidendi ametikoht jääb sõja (ilmselt siis ka okupatsiooni) ajal vabaks või töötakistused on püsivad, siis asub Valimiskogu vabariigi presidendi asetäitja valimisele. Valimiskogus on peaminister, sõjavägede ülemjuhataja või juhataja, riigivolikogu esimees, riiginõukogu esimees ja riigikohtu esimees, niisiis viis liiget. Valimiskogu kutsub kokku peaminister. Vähendatud kogu pole otsustusvõimeline (PS §46 lõik 4 ja Vabariigi Presidendi asetäitmise seaduse §2 lõik 4).

Kirjeldatud reegleid on 1940-1954 mõnikord rikutud. Suurim rikkumine oli Alfred Maureri ja Johan Holbergi poolt 1953.a, kui neljaliikmelise koguga, milles Holbergi ja Soodla osalemisõigus oli pealegi äärmiselt kaheldav, püüti valida võistlevat presidendi asetäitjat. Nimetused “teine president” ja “teine valitsus” on siin täiesti kohatud, sest õiguserikkumisest ei saa tuleneda õigust.

Rahvusvaheline tunnustus Eesti riigiorganitele

Eesti valitsused paguluses nägid peaülesannet riigi järjepidevuse edasikandmises . Eesmärk oli võimaldada riigi taasteket võimu lihtsa üleandmisena kodumaale, ilma et saaks tekkida kahtlusi vana ja uue riigi samasuses. Nii oleks välditud vajadust uut riiki looma või N.Liidust eralduma hakata, mis oleks võinud kaasa tuua ebameeldivusi. Järjepidev valitsus tähendas ka Balti riikide eriseisundit võrreldes samuti iseseisvusele pürgivate ”liiduvabariikidega”, milledel see puudus, ja tegi lääneriikidele lihtsaks Balti riikide omaette toetamise Moskva vastu (vt ka Sarv 1997: 56, 170-177). Sõltumatu demokraatliku valitsuse loomist soovitasid meile Saksa okupatsiooni ajal lääneriigid. Aseaineks kujunes Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR). Lõpuks moodustati Otto Tiefi valitsus. Selle välismaale siirdumine kahjuks ebaõnnestus, mis raskendas edaspidistele valitsustele tunnustuse nõutamist.

Eesti valitsused eksiilis ei taotlenud kunagi ametlikku tunnustust välisriikidelt. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks näitasid järelepärimised USA riigidepartemangus, et seal pooldatakse küll valitsuse tegutsemist, kuid soovitatakse ametlikku tunnustust mitte küsida: tunnustus tähendaks erandit USA suhtumises eksiilvalitsustesse. Teiseks põhjuseks olid tingimused Rootsis, kus valitsus eksiilis asus. Rootsi oli pagulastele keelanud poliitilise tegevuse . Nii peetigi mõistlikumaks esineda (saata märgukirju, informatsiooni jms) mitte Eesti valitsuse eksiilis nimel, vaid 1947.aastal asutatud Eesti Rahvusnõukogu (ERN) nimel. Ning kui lõpuks 1953.a otsustati moodustada täiemõõduline valitsus, siis kuulutati see välja Oslos. Pärast seda kutsuti eksiilpresident August Rei Rootsi välisministeeriumi ja teatati talle, et Eesti eksiilvalitsus võib küll Rootsis eksisteerida, aga mitte tegutseda. See oli siiski faktiline tunnustus valitsusele. Kolmas põhjus olid Pätsi “vaikivast ajast” pagulusse kaasatoodud lõhed. Nii Rootsis kui ka USA-s ja Kanadas vaidlesid pagulased kaua valitsuse vajalikkuse üle üldse ja selle kujundamise viiside üle eriti. Polnud sugugi kindel, et kogu pagulaskond valitsust toetaks, kui see ametliku tunnustuse saab.

Seda tähtsam oli Eesti välisesinduste jätkuv tunnustamine. Nemad esindasid sõjaeelset Eesti riiki. Välissaadikud moodustasid juba 1940.a septembris Eesti välisdelegatsiooni. Sellega sidepidamine sai hiljem Eesti Vabariigi Rahvuskomitee üheks põhitegevuseks. Välisesindused tegutsesid täiesti iseseisvalt ega pidanud oma seisundi säilitamise huvides võimalikuks allumist valitsusele eksiilis (saadikuil K.R.Pustal, A.Tormal ja A.Koernil oli valitsusega siiski koostöö). Eriti laiahaardeline oli USA peakonsulaadi tegevus. Peakonsuli Ernst Jaaksoni positsioon USA valitsuse juures kujunes niivõrd tugevaks, et ta pidas ülal mitte ainult esindust New Yorgis, vaid kandis ka teiste Eesti esinduste kulud. Tarvilikud summad saadi USA riigidepartemangu vahendusel, USA-sse deponeeritud kulla intressidest. Asukohariigid (välja arvatud Suurbritannia) võimaldasid Eesti diplomaatilistel esindajatel ise endale järglasi määrata. Ent välisesindused poleks saanud vajaduse tekkides Eesti riigivõimu kodumaale tagastada. Seetõttu oli hädavajalik, et nende kõrval oleksid pidevalt olemas ka president ja valitsus eksiilis.

Eesti valitsustel eksiilis puudus ametlik tunnustus, kuid nende olemasolu võeti teatavaks. Seda võib käsitada faktilise tunnustusena. Valitsuste moodustamise ja koosseisu kohta saadeti alati ametlikke teateid läänemaade valitsustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Saadeti ka märgukirju ja korraldati pressikonverentse. Vastused, kui neid saabus, tulid mitte valitsusele eksiilis, vaid härradele Reile, Warmale, Kintile ja Margale (niisiis presidentidele kui eraisikutele), sageli sõjaeelsele diplomaatilisele esindajale Taanis August Koernile (tema aadress oli valitsuse aadress, varsti nimetati ta välisministriks). Välislehed on Eesti valitsustest, presidentidest ja peaministritest eksiilis aegajalt avaldanud teateid, ka intervjuusid. Kõrgeimaks kaudseks tunnustuseks kujunes USA saadikutekoja ameerikavastase tegevuse komitee 1957.a 10.mai protokoll August Rei küsitlemisest, keda seal tituleeritakse Eesti eksiilvalitsuse peana. Stockholmi Teataja meenutab (26.X 1996), et siis võeti A.Rei vastu ka USA välisministeeriumis, ja arvab, et polnud võimatu n-ö vaikse tunnustuse saamine. Ajalehe arvates viitab sellele USA välisabi USAID pressiteade 19.sept.1996, kus öeldakse, et taastatud Eesti iseseisvuse tunnustamisega septembris 1991 “lõppes ligi 50-aastane USA tunnustus Eesti valitsusele eksiilis”.

Eriti aktiivselt asus Eesti valitsus eksiilis deklaratsioone ja märgukirju laiali saatma Tõnis Kinti ja Heinrich Marga presidentluse ajal. Ainuüksi ajavahemiku 1972-1980 kohta on kirjanduses loetletud 20 olulisemat dokumenti. Et sellesse aega langes rahvusvaheline pingelõdvendus ja Helsingi nõupidamine, siis aitasid need dokumendid kaasa, et Balti riikide annekteerimise mittetunnustamise poliitikasse ei tulnud mingeid muudatusi.

Esimene Nõukogude okupatsioon 1940-1941

Eesti anastamine kui rahuvastane kuritegu

Rahvusvaheline vägivallakeeld arendati lõplikult välja 1945.aastal jõustunud ÜRO põhikirjas. ÜRO tunnistas oma peaeesmärgiks maailmas rahu ja julgeoleku säilitamise koos otsustava sekkumisega rahu vahetu ohustamise või rikkumise või agressiooni juhtudel . Nürnbergi tribunali põhikiri määratles samal aastal rahuvastase kuriteo järgmises sõnastuses: “agressiivse sõja või rahvusvaheliste lepingute, kokkulepete või lubaduste rikkumisele viiva sõja planeerimine, ettevalmistamine, algatamine või pidamine, või osavõtt ühisest plaanist või salanõust eespoolmainitud tegude toimepanekuks” . See mõiste on antud üldisena ja absoluutsena, ilma vähimagi viiteta konkreetsetele juhtudele või riikidele. Eesti inkorporeerimine (õigemini, N.Liidu poolt eneseõigustuseks esitatud tõlgendus) on mingil määral võrreldav Austria 1938.aasta nn anšlussiga. Tunnistades viimase tagasihaaravalt rahuvastaseks kuriteoks seletas Nürnbergi tribunal 1946.a kohtuotsuses, et kuigi võib isegi tõsi olla, et anneksiooni soovisid paljud kohalikud elanikud, on see väide ebaoluline, sest eesmärgi saavutamise meetodid olid agressori meetodid: otsustav tegur oli Saksamaa sõjaline jõud, mida oldi valmis kasutama igasuguse vastupanu korral (Hough III:viide 310).

Eelöeldust järeldub, et Eesti 1940.a okupeerimine oli samuti rahuvastane kuritegu, nimelt sõja ettevalmistamine ja sõja algatamise lõpuniviidud katse. Ettevalmistatud sõda jäi ära ainult vastupanu puudumise tõttu. Sõjaplaane tõendab kaks dokumenti N.Liidu sõjalaevastiku keskarhiivist . Esimene on N.Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi direktiiv 9.juunist nr 02622, millega kästakse vallutada Eesti ja Läti sõjalaevastik, kaubalaevastik ja ujuvvahendid, organiseerida dessantide maandamine Paldiskisse ja Tallinnasse, vallutada Tallinna sadamad ja patareid, sulgeda Riia laht ning tihedas koostöös maaväega aidata kaasa Leningradi sõjaväeringkonna väeosade pealetungile Rakvere suunas. Teine dokument on viitseadmiral Vladimir Tributsi üksikasjalik aruanne selle direktiivi täitmisest: 80 lehel kirjeldatakse 14.juunil alanud mereblokaadi Balti riikide vastu, nelja riigi 52 laeva kinnipidamist, 17.juunist alates tehtud dessante, toimepandud vallutamisi ja muid kuritegusid. Nürnbergis N.Liidu rahuvastaseid kuritegusid ei arutatud, kuid ÜRO Peaassamblee tunnistas hiljem nii Nürnbergi põhikirja kui ka kohtuotsuse kohustuslikuks õigusallikaks kõigile ÜRO liikmesriikidele. See jätab ainult ühe võimaluse: N.Liidu ja selle juhtide tegevust tuleb hinnata sama mõõdupuuga, mida rakendati hitlerlastele.

Olulisemaid sündmusi Nõukogude okupatsiooni ajal

Nõukogude ajaloolased ja juristid on meie N.Liitu inkorporeerimise kohta esitanud kaks vastukäivat teooriat. Esimese järgi toimus üleminek Eesti põhiseaduse reeglite kohaselt ning ENSV oli Eesti Vabariigi otsene õigusjärglane ja riikluse edasikandja, siis küll juba N.Liidu “osariigina”. Et see teooria ei kannata kriitikat, siis asendati see hiljem uuega: eesti rahvas olevat teostanud revolutsiooni, kukutanud 21.juunil 1940 “klikivalitsuse” ja valinud 15.juulil vabadel valimistel uue “parlamendi”, mis siis rahva soovil seadis sisse nõukogude korra ja palus võtta Eesti Vabariik liiduvabariigina N.Liitu. Miskipärast aga väidab Venemaa välisministeerium mõlemale teooriale vastukäivalt veel praegugi, et Eesti riik olevat 1940.aasta suvel olemast lakanud (nähtavasti siis ikkagi N.Liidu kuritegeliku anneksiooni tõttu), millest püütakse rahvusvahelise õiguse vastaselt teha järeldust, et Tartu rahuleping olevat kaotanud kehtivuse. Riigi kadumist on püüdnud tõestada ka paar eesti autorit .

Kõik see näitab, et juriidiliselt tähtsaimad sõlmküsimused Eesti 1940.aasta ajaloos ja riigi järjepidevuse tuvastamisel on üleminek Varese valitsusele ning kollaborantliku “riigivolikogu” valimiste lugu. Neid käsitleme allpool pikemalt. Tuleks muidugi valgustada ka rahva kui enesemääramise õiguse kandja vahetut vastupanu okupatsioonikorrale, kuid see on üldteada ja selleks artiklis ruumi ei jätku . Anname vaid põgusa ülevaate Eesti esimesest suurest vastupanuliikumisest –- vastukandidaatide esitamisest 1940.aasta valimistel.

President Päts ja riikluse järjepidevuse säilimise probleem

Eesti riikluse järjepidevus olevat 1940.aasta juunis jäädavalt katkenud sellepärast, et 21.juunil vabastas president Päts Eesti seaduste kohaselt ja presidendi eriõiguse alusel ametist Jüri Uluotsa valitsuse ja määras selle asemele dr Vares-Barbaruse valitsuse. Uluotsast olevat saanud ekspeaminister ja nii polevat temast lähtuv Tiefi valitsus ja Eesti valitsused eksiilis kunagi saanud riigi juriidilist järjepidevust kanda. Seda on väitnud üsna paljud .

J.Uluotsa valitsuse ametistvabastamisele juriidilist hinnangut andes tuleb eristada rahvusvahelise õiguse ja siseõiguse vaatenurka. Tähtsam on siin muidugi rahvusvaheline õigus, sest riigi järjepidevus ja selle säilimine on rahvusvahelise õiguse küsimus. Autoriteetseim seisukoht on pärit Genfi ülikooli professori Krystyna Mareki põhjapanevast uurimusest. Seda tsiteerib peaaegu igaüks, kes kirjutab Balti riikide anneksiooni mittetunnustamisest. K.Marek jõuab järeldusele, et “hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti valitsuste koosseisu, oli nende iseseisvus juba kadunud.” Eestis toimus see 19.juunil 1940, kui Ždanov esitas president Pätsile oma nõudmised valitsuse kohta. Nendest ta enam ei taganenud ning sellest hetkest valitses Eestit okupatsioonivõim . Rahvusvahelise õiguse järgi oli toimunud otsustav pöörak, millele juhib tähelepanu ka Aleksander Warma: Eestile tõotatud rahumeelse okupatsiooni oli Ždanov oma meelevaldsete korraldustega ja järgneva relvastatud sekkumisega muutnud tavaliseks sõjaliseks okupatsiooniks, mis peatas Eesti riikluse (Warma 1965: 15-16). K.Pätsi korraldustel puudus seetõttu juriidiline jõud.

Varese valitsus oli okupatsioonivõimule alluv okupatsiooniorgan. Tollaste kommunistide mälestustest selgub, et Ždanov oli Varese valitsuse kokku pannud 19.-20.juuniks. Juba enne Ždanovi tulekut oli N.Liidu saatkonna nõunik Vladimir Botškarjov 18.juunil siseministriks määranud oma agendi Maksim Unti. Valitsuse koostamisel ei lastud kaasa rääkida isegi mitte kommunistide juhte, välja arvatud ehk Kominterni esindaja Karl Säre. Ministreid soovitasid Ždanovile saatkonna töötajad Pjotr Izmestjev ja Botškarjov. Arvatakse, et J.Varese kandidatuuri võis siiski esitada M.Unt või Nigol Andresen. N.Andresen on seletanud, et välisministriks hakkamise asjus polnud tal kõnelusi mitte kellegagi peale Ždanovi, ja kirjeldanud, kuidas Ždanov valitsusse planeeritud isikute kohta iseloomustusi küsis. Valitsuse tegevust suunasid algusest peale Ždanov ja N.Liidu saatkond . Presidendi kantseleiülem meenutab, kuidas joodikust juristi Boris Sepa kohtuministriks määramine oli presidendil teada juba 18. või 19.juunil ning kuidas okupatsioonivalitsuse juht Vares ei julgenud Sepa asjas Ždanovilt luba küsimata midagi ette võtta (Tambek 1964: 346-347).

President tõrkus allumast Ždanovi 19.juuni diktaadile. K.Pätsi sundimiseks otsustas see tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam mingit tegelikku võimu. Selleks andis ta Varese siseministrile M.Untile 20.juunil ülesande organiseerida 21.juuni meeleavaldused koos kõige juurdekuuluvaga. Ettevalmistustesse tõmbas Unt kaasa Moskva Kominterni esindaja Karl Säre ja ennast Kominternile alluvaks pidava illegaalse organisatsiooni, mis nimetas end Eestimaa komparteiks. 21.juuni ürituste programm oli saatkonnaga kooskõlastatud ja sellele lubati juba ette N.Liidu relvajõudude toetust. Ždanov garanteeris ühtlasi, et Eesti politsei ega sõjaväelased ei sekku (1940. aasta… 1990: 17-18, 93-94, 96-97). Kogu hiljem “juunipöördeks” ristitud sündmustik oli tegelikult N.Liidu jõudemonstratsioon ja relvastatud sekkumine Eesti siseasjadesse. Juba ettevalmistavat salakoosolekut 20.juunil julgestasid lähikonda paigutatud N.Liidu tankid. 21.juuni meeleavaldusele suurema osavõtjate arvu tekitamiseks veeti kohale hulganisti Nõukogude sõjaväebaaside töölisi, valdavalt N.Liidu kodanikke.

Punaarmee üksused ja tankid olid Vabaduse väljakule ja selle ümbrusse juba enne miitingut kaitseks valmis pandud. Punakomandörid ja -armeelased osalesid vahetult miitingus, pidasid kõnesid, aitasid “juubeldada” ja “rahva häält” teha. Jõudemonstratsioon jätkus Kadrioru lossi ees, kuhu umbes tuhande laiali minemata jäänud meeleavaldaja hulgas marssis rivikorras ka 150 räbalaisse riietatud punasõdurit, kes reetsid end Eestis tundmatute vene lauludega. Rongkäiku saatis üle 20 tanki ja muu soomuki, mis jõudsid ka Kadriorgu. Siis muutus jõudemonstratsioon sõjaliseks interventsiooniks. Patarei vangide vabastamist ja aktsiooni Kalamaja õhukaitseväeosa vastu julgestasid jällegi tankid, millele hiljem toodi kiirkorras appi terve Punaarmee väeüksus. Vanglaülemat ähvardamas käinud viiemehelise delegatsiooni koosseisus oli kolm vene ohvitseri. Järgnenud korratustes, politseisse kokkukorjatud relvade röövimises, kaitsepolitsei vangivõtus ja NKVD kätte andmises, ringhäälingu ülevõtmises ja eriti lahingus Raua tänava koolimajja paigutatud Eesti sidepataljoniga oli samuti otsustav osa tankidel ning punaväel oma politrukkidega, kes osutusid sageli koguni organisaatoreiks .

Juriidiliselt ja sisuliselt kuulus N.Liidu jõudude hulka lisaks avalikele relvakandjaile ka illegaalne 133-liikmeline (Kuuli 1980: 47) “Eestimaa kompartei”, mis pidas ennast Kominterni sektsiooniks (Kuuli 1980: 21, 45, 183, 187) ja esines sellisena ka avalikkuse ees (Töörahva võmu eest… 1975: 32, 39, 65; Saabus päev 1960: 142). Teise “eesrindliku väesalgana” lisandusid punaarmee baasivägedega kordusõppuslastena Eestisse toodud ja tsiviilriides “praktilisele tööle” käsutatud N.Liidu eesti soost kodanikud-kommunistid (vähemalt 50 inimest – vt E.Päll, Keel ja kirjandus 1988, nr 11, lk 685-690), kes ÜK(b)P liikmeina seisid eraldi arvel (Kuuli 1980: 173 v.64). “Eestimaa kompartei” alluvus Kominternile tähendas pimesi kuuletumist selle käskudele. Tsiteerime Kominterni ettekirjutusi: “Komintern võitleb [...] proletariaadi maailmadiktatuuri kehtestamise, ülemaailmse Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu loomise eest”; “[...] uued proletaarsed vabariigid astuvad föderatiivsesse liitu olemasolevatega”; “NSV Liidu näol on maailma proletariaat esmakordselt saanud tõelise isamaa”; “[...] imperialistlike valitsuste kukutamine proletariaadi diktatuuri ja NSVLiiduga ühinemise loosungi all [...]”; “[...] partei ees tõusetub ülesanne viia nad (=massid – E.S.) otserünnakule kodanliku riigi vastu”; “[...] rahvusvaheline kommunistlik distsipliin peab avalduma liikumise eri- ja kohalike huvide allutamises selle üldistele ja kaugema ulatusega huvidele ning Kominterni juhtorganite otsuste vastuvaidlematus täitmises kõigi kommunistide poolt” .

Peaks tõesti selge olema, et “Eestimaa kompartei” oli võõrvõimu tööriist. Komintern, N.Liidu valitsusaparaat ja sõjajõud töötasid ühiselt ÜK(b)P ja selle eesotsas seisva Stalini käsu all. Kominterni osa näiteks Hiina revolutsiooni juhtimisel ja seoseid ÜK(b)P-ga on selgitanud Stalin ise . Allumatuse eest ähvardasid rängad karistused: näiteks arveteõiendamist sõnakuulmatu poola komparteiga dokumenteerib

Kommunismi Must Raamat .

Eespoolkirjeldatud sündmustikust on otstarbekas rõhutada järgmisi juriidilisi fakte (vrd 1940.aasta… 1990: 16-19):

1) Varese valitsuse moodustamist alustas N.Liidu saatkonna nõunik V.Botškarjov 18.juunil ning selle koostas lõplikult N.Liidu emissar ja ÜK(b)P sekretär Ždanov 19./20.juunil;

2) valitsust käsutas Ždanov ja see alustas osaliselt oma tegevust (meeleavalduste ja korratuste ettevalmistamist) 20.juunil, kaasates Moskva Kominterni kohapealsed jõud;

3) Ždanov nõudis presidendilt oma valitsuse tunnustamist 19.juunil ja teistkordselt 21.juunil pärast jõudemonstratsioone;

4) otsustav osa sündmustes oli Nõukogude Liidu relvajõududel;

5) Eesti riigi õiguskorra funktsioneerimine oli takistatud okupatsioonirežiimi kehtestamisega alates 17.juunist (vt 1940.aasta… 1960: 16-17) ning faktiliselt peatatud 19.juunil, kõige hiljemalt aga 21.juunil Ždanovi teistkordse visiidiga, kordusdiktaadiga ja sõjalise interventsiooniga.

Relvastatud sekkumise korraldamisega tõestas Ždanov ise kogu maailmale, et Eesti riik oli Eesti territooriumil faktiliselt lakanud, et selle asemel kehtis piiramatu sõjaline okupatsioonivõim ning et president Pätsile pealesunnitud 21.juuni aktid olid järelikult oma võimu kaotanud riigipea fiktiivsed aktid ja rahvusvahelise õiguse seisukohast tühised. Presidendi subjektiivsed tunded, arvamused ja kujutelmad ei lugenud siin enam midagi. Ka nõukogulik revolutsiooniteooria väidab, et juba Varese valitsuse moodustamine oli “kodanliku Eesti riigimasina” kesksete lülide purustamine ning et 21.juunil senine “presidendi institutsioon muutus fiktsiooniks” ja K.Pätsi jätmine ametikohale oli vaid “taktikaline kaalutlus”: see võimaldas Varese valitsusel ära kasutada presidendi seadusandlikke õigusi olukorras, kus see “polnud enam võimutäiuse kandja, vaid valitsuse ülesannete täitja” . O.Kuuli lisab, et see aitas “desorienteerida teatud osa klassivaenlasest” – nimelt neid, kellel puudus “revolutsiooniline õigusteadvus” ja kes uskusid kodanlikku seaduslikkusse (Kuuli 1980: 191).

Teisisõnu: võimaldas okupatsiooni tingimustes matkida Eesti riigivõimu, mida faktiliselt (de facto) enam olemas polnud. Samas ei maini nõukogulik uurimus ainsa sõnagagi Ždanovi, N.Liidu saatkonna, Eesti sõjaväe kõik rajatised ja hooned hõivanud 120-tuhandelise okupatsiooniväe, raudtee- ja sidesõlmed hõivanud erikomandode, linnades võimutseva soomusväe, kõik sadamad, Naissaare ja Aegna vallutanud sõjalaevastiku, Kominterni kahe (või üheksainsaks liitunud?) “eesrindliku väesalga” ega sadade, kui mitte tuhandete erariides N.Liidu kodanike osa juunisündmustes, uurimuses ei mainita isegi mitte nende kohalolekut, vaid nimetatakse N.Liidu jõhkrat interventsiooni “töörahva võidurikkaks väljaastumiseks fašistliku režiimi vastu” .
E.-J.Truuväli vähemalt piirdub faktide mahavaikimisega, aga O.Kuuli laskub tegelikkuse otsese eitamiseni ja väidab, et punaarmee ei võtnud riigikukutamisest üldse osa, vaid üksnes “viibis kohal” ning võis seetõttu osutuda “kodanlust” hirmutavaks jõuks (Kuuli 1980: 87-88, 208-209). Ždanovit mainib ta oma 225-leheküljelises teoses ainult ühe korra: kui 21.juuni rongkäik jõudis Toompealt Pika jala kaudu Pikale tänavale, siis Ždanov olevat ilmunud NSVL saatkonnahoone rõdule (Kuuli 1980: 79). Kõik sellised tahtlikud mahavaikimised ja võltsingud on nõukoguliku revolutsiooniteooria, õigemini küll revolutsioonimüüdi kõige olulisem osa. Sest kui riigikorda muudetakse välisriigi sõjajõudude kaasabil (või tegelikult – kui ollakse riigikorda muutvate okupatsioonijõudude väike abiline), siis ei saa ju juttugi olla revolutsioonist.

Presidendi kohta peaks lisama, et lihtsalt “valitsuse ülesannete täitja” ta muidugi polnud ning et hiljemalt 23.juunil sai temast okupatsioonivõimu vahialune, keda pidevalt valvas ja kõikjal saatis RO-nimeline miilits; ühtlasi isoleeriti ta ka enamikust ametlikust informatsioonist (Tambek 1964: 230, 365-367, 377).

Kui vaadata küsimust Eesti siseõiguse poolt, siis jõuame samale tulemusele. Oli tekkinud olukord, mida tagantjärele kirjeldab ligi neli aastat hiljem koostatud Eesti presidendi Valimiskogu protokoll : Eestis oli asunud teotsema NSVL sõjaline okupatsioonivõim ning sellest peale ei saanud Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Konkreetsemalt: Eesti riiklus oli Eestis faktiliselt peatatud ja vabariigi president oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19.juunist, hiljemalt 21.juuni õhtupoolikust, rängalt takistatud oma ametikohustusi täitmast. Põhiseadus aga nõudis, et presidenditöö tegemises ei tohi vahet tekkida, – ja seetõttu olid presidendi ülesanded PS §46 alusel automaatselt üle läinud peaminister Jüri Uluotsale, kelle tagasiastumise avaldus oli veel rahuldamata. On üsnagi tõenäoline, et Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21.juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik Ždanovi tahtmist mööda. Mida muud ta siis presidendiga terve tunni arutas (Tambek 1964: 347)? Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest Eesti Vabariigi valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941.aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi

Uluotsa kätte üle läinud – ja järjepidevuse eest tuleb tänada põhiseadust.

Autorid, kes Jüri Uluotsast lähtunud Eesti valitsusi kontinuiteedi kandjaina eitavad, kasutavad väära eeldust, nagu jätkaks põhiseadus riigi territooriumil toimimist veel pärast seda, kui riiklus ise on peatunud ja võõra võimuga asendunud. Väär eeldus annab väära järelduse, nagu olnuks Varese valitsus ametisse määratud põhiseaduse kohaselt, nagu oleks Uluotsast saanud ekspeaminister ja nagu oleks president Päts oma tööd jätkanud. Tegelikult on põhiseadus vaid riigi juurde kuuluv nähtus, mõnes mõttes selle vorm, ja muutub sisuta spekulatsiooniks, kui riik ei toimi (vt õigusfilosoofilisi arutlusi Rait Maruste teoses Põhiseadus ja selle järelevalve, Tallinn 1997, lk 13-15). Samas oli okupatsioonivõimu üheks taotluseks matkida Eesti riigi jätkumist ja näidelda sellel alusel “vabu valimisi” (vt allpool). Tsiteeritud nõukogulik uurimus tuvastabki , et Varese okupatsioonivalitsus oli “algusest peale” (niisiis juba 20.juunist, kui Ždanov selle lõplikult kokku pani) “proletariaadi diktatuuri funktsioone täitev võim” ning muutis “vana vormi” (ehk fiktsiooniks muutunud põhiseaduse) “võidu tööriistaks”. Siit leiamegi tõe: Kominterni juhtnööride kohaselt proletariaadi diktatuur = ühinemine N.Liiduga (= okupatsioonivõim). Nii et viimaseks põhiseaduslikuks sündmuseks jäi presidendivõimu üleminek Jüri Uluotsa kätte. K.Päts pidi seda teadma – ja küllap ta selles teadmises alates 21.juunist tegutseski.

Juulivalimised 1940 ja rahvusliku vastupanuliikumise algus

Juulivalimised korraldas juba okupatsioonivalitsus, ilma et sellel oleks olnud midagi ühist Eesti riigiga. Püüti küll jätta muljet, et see toimub Eesti põhiseaduse alusel, aga kas või põhiseaduse rikkumised valimisseaduse muutmiseks olid niivõrd ulatuslikud, et see väide ei kehti. Valimisseadust oleks tohtinud muuta ainult seaduslikult valitud parlament oma mõlema koja osavõtul, aga seda tehti okupatsioonivalitsuse määrusega ja hilisema täiendava korraldusega, mida täpsustas valdavalt kommunistidest koosneva valimiste peakomitee juhatuskiri. Eesti demokraatlikus valimisseaduses tehti hulk muudatusi, mis pidid takistama kandideerimisi kommunistide bloki vastu ja võimaldama “riiklikult” juhitud valimispettusi, ilma et neid saaks kohtusse kaevata. Muudatuste kirjeldamine siinkohal läheks pikale . Demokraatliku maailma jaoks ennekuulmatu oli riigi põhikorra muutmine valitsuse määrusega: jäeti ära parlamendi teine koda (riiginõukogu).

Hoolimata kõigest valitses ometi oht, et valimisi võidaks hakata esitama kui täiesti uue rahvaesinduse moodustamist rahva enesemääramise õiguse alusel. Sellepärast organiseerisid eestimeelsed ringkonnad valimistel vastukandidaatide ülesseadmise. Ürituse juhina tunnustati Jaan Tõnissoni, kuid osalesid nii Pätsi-aegse opositsiooni poliitikud kui ka autokraatlikud rahvustervikluse pooldajad ning paar aastat enne seda vangist tulnud vapsid. See tähendas massilise Eesti rahvusliku vastupanuliikumise algust. Nelja päevaga esitati 80 valimisringkonna hulgast 69-s kokku 87 vastukandidaati (taktikaliselt peeti otstarbekaks okupatsioonivalitsuse ministrite vastu mitte kandideerida). Nendest kümme kandidaati loobus teiste rahvuslaste dubleerimise vältimiseks, ähvarduste ja vägivallaga sunniti loobuma seitse, ülejäänud 70 läksid lõpuni ja kogusid oma abiliste kaudu rahvalt kolme päevaga üle 6000 toetusallkirja. Vabadel valimistel oleksid nad võitnud. Kandideerimine “partei ja valitsuse” vastu tuli Ždanovile kui totalitaarriigi poliitikule ilmselt suure ootamatusena, mistõttu ta ei osanud ette võtta midagi muud kui laskis 69 kandidatuuri meelevaldselt tühistada. 6000 eestlase vastuhakk ajas nurja plaani lavastada Eesti “vabatahtlik” ühinemine NLiiduga: kui ikka 77 kandidaadist lubatakse kandideerida ühelainsal, siis ei saa juttugi olla vabadest valimistest. “Riigivolikogu” kujunes seetõttu Moskva Kominternile alluva “Eestimaa kompartei” organiks ehk okupatsiooniga kaasatöötajate koguks, ning Eesti ühinemine N.Liiduga kujunes Moskva lepinguks iseendaga . See oli peamine, miks maailm asus üksmeelselt Moskva anneksiooni mittetunnustamise joonele ja pidas seda joont 52 aastat.

Moskva plaani nurjamise eest said eesti poliitikud väga rängalt nuhelda: vastukandideerimise asjaosalistest represseeriti ühe praegu veel lõpetamata uurimuse esialgseil andmeil kaks kolmandikku, neist omakorda kaks kolmandikku mõisteti surma või hukkus vangis. Paljudel oli süüdistuseks just kandideerimine. Üle veerandi asjaosalisi jõudis hiljem pagulusse või langes sõjas. Repressioonidest pääses Eestis umbes 8%. Ohvrid olid suured, aga suur oli ka vastupanust saadud tulu meie iseseisvusvõitlusele .

Seda Ždanovi teist suurt möödalasku on võimalik välja vabandada ainult väitega, et “proletariaadi” huvides on kõik lubatud. Nii seletataksegi: “...Sellega oli kodanluse passiivne valimisõigus faktiliselt tühiseks muudetud. Tekkinud olukord, kus proletariaadi esindajaid saab, aga kodanluse esindajaid ei saa valida, viitab poliitilise võimu jagamatule omastamisele proletariaadi poolt, s.t proletariaadi diktatuurile” . Kui vähe oli Eestis proletariaati selle revolutsiooniteoreetilises mõttes, on üldteada. Kõik ülejäänud esindasid siis väidetavalt kodanlust ja jäid ilma passiivse valimisõiguseta! Nii järeldub isegi nõukogude autori seletustest, et demokraatiat ega rahva enesemääramise õiguse kasutamist polnud neil valimistel mitte sugugi. Sellest kõnelemata, et nõukogude korra ja N.Liiduga ühinemise nõudmist enne “valimisi” kindlasõnaliselt eitati ning et need loosungid hakkasid kõlama alles takkajärgi. Aga takkajärgi muidugi kohe järgmisel päeval.

Valimiste tegelikku käiku ja järgnenud inkorporeerimist N.Liitu on põhjalikult valgustanud hulk kirjutusi Eestis ning uurimusi siin ja välismaal . Puudub vajadus neid ümber jutustada, sellepärast toome lõpphinnangu asemel tõlke juhtkirjast, mille N.Y.Times avaldas 20.juulil 1940 :

“Oletagem, et meie valijaile pakutakse järgmises novembris nende valimissedeleil ühtainust kandidaati. Oletagem, et kandidaadi on üles seadnud välismaine diktaator, keda me vihkame ja kardame; oletame, et valimisi valvavad diktaatori väed, et igalt valijalt nõutakse valimistel tembeldamiseks passi kaasavõtmist; et igat hääleandmisest hoidujat ähvardab tulevikus karistus kui “rahvavaenlast”. Oletagem veel, et välismaine diktaator ja tema kontrolli all olev ajakirjandus ja tema kohapealne nukuvalitsus väidavad saanud olevat ülivõimsa võidu, enam kui 90% antud häältest, ja näevad selles üldrahvalikku lubakirja su maa annekteerimiseks. Just niimoodi juhtus praegu endises Eesti, Läti ja Leedu vabariigis, mis on nüüd Nõukogude vägede valdusse võetud ja mida N.Liit hakkab varsti kogu täiega alla neelama. Balti riikides selliste “valimiste” pidamisega trumpas Stalin juba jälle Hitleri üle. Sedapuhku lavastas Kremli isand demokraatia naeruväärse paroodia... /.../ Balti rahvastel oli sama vähe tahtmist oma ühe-partei-valimistel “jah” öelda, nagu sarnas olukorras oleks olnud meie omadel. Nad olid Venemaa käest oma vabaduse kätte võidelnud bolševike revolutsiooni segadikus. Nad olid iseseisvalt ja rahulikult elanud üle 20 aasta. Kuid Euroopas, kus ülekaal on Saksamaa ja Venemaa käes, ei ole ruumi nõrkadel riikidel. Pole kahtlust, et sobival ajal otsustavad vastsed nukuvalitsused kõige loomulikumal viisil, et nad tahavad N.Liidu poolt annekteeritud saada ... Nii käib vene stiilis demokraatia. Mitte see pole ime, et kõigist valimistest kõige räpasematel ja kahetsusväärsematel käis nii palju hääletajaid, vaid hoopis see, et üldse keegi söandas eemale jääda.”

Ja veel üks tsitaat: “Nõukogude pressiagentuur avaldas ametlikud valimistulemused eksikombel ühes Londoni ajalehes mitu tundi enne valimisjaoskondade sulgemist” (Hough III 1985: 383, viide 285).

Saksa okupatsioon 1941-44

Sel perioodil algas artikli autori osavõtt rahvuslikust vastupanuliikumisest ja algavad isiklikud mälestused. Nende eristamiseks muust tekstist esitatakse need minavormis ja kursiivis.

Kaks põhisuundumust Eesti poliitikaelus

Esimesel Nõukogude okupatsioonil õnnestus Eesti poliitiline juhtkond samahästi kui hävitada: 10 varasemast riigipeast arreteeriti ja lasti maha või hukkus vene vangilaagrites 9 (alles jäi Rootsis asuv A.Rei), viimase valitsuse 11 liikmest 10 (alles jäi J.Uluots), viimase parlamendi 120 liikmest enam kui 70, riigikohtu 15 liikmest 7. Alles jäid peamiselt silmapaistmatud, nende seas ka noorem põlvkond ja osa demokraatlikku vastasrinda, keda oli “Pätsu ajal” avalikkuse vaateväljast eemal hoitud. Sealjuures jäi püsima 1934.a “vaikivast ajastust” pärinev vastasseis. Ühel pool seisis rahvustervikluse ideel ja ainuparteil põhinev ning erakondade süsteemi eitav mõtteviis, mida esindasid riigikogu äsjase enamuserakonna (Isamaaliidu) vähesed allesjäänud tegelased, ja teisel pool paljuparteilist demokraatiat esindav suund. J.Uluots oli olnud Isamaaliidu esimees, kuid oli nõus, et uuel, keerukaks muutunud ajal ei ole Isamaaliit enam võimeline olema eesti rahva poliitiliste arusaamade ja ideaalide väljendajaks (Klesment 1959: 11). J.Uluots oli erakordselt aus, kohusetundlik ja täpne, kuid suur kõhkleja (Tambek 1964: 300-301). Teda mõjutas suuresti ta vanameelne lähikond.

Peagi hakkas lahknema ka mõlema voolu välispoliitiline suundumus. Esimesed jäid pikaks ajaks uskuma Suur-Saksamaa võimsusse ja lootsid, et kui eesti mehed truult sakslase kõrval võitlevad, siis ehk saab Eesti temalt mingisuguse iseseisvuse. Hakanud mõistma Saksamaa kaotuse möödapääsmatust arvati, et uus N.Liidu invasioon hävitab eesti rahva niikuinii, mistõttu muud pääsuvõimalust pole kui Saksa okupatsiooni kestmine ja Saksa sõjaväe toetamine kuni sakslaste kapituleerumiseni – ja siis juba millegi 1919.aasta taolise kordumine (seisukohti on kirjeldanud Maurer 1951). Oldi veendunud, et Lääne demokraatiatelt kui N.Liidu liitlastelt pole Eesti riigile abi loota, vähemalt mitte enne sõja lõppu. Teise, demokraatliku voolu mehed olid aga algusest peale veendunud lääneliitlaste võidus ja uskusid kinnipidamist Atlandi hartas juba 1941.a augustis tõotatud kõigi rahvaste enesemääramise põhimõttest. Tähtsaimaks ülesandeks peeti Läänes toetuse taotlemist Eesti riigi taastamisele. See eeldas kiiret demokraatliku, laial erakondlikul alusel seisva valitsuse loomist ning tegevuse kandmist olulisel määral välismaale.

Siiski oli kahel voolul olemas ka teatav ühisosa: esimesed vältisid lääneliitlaste tegevuse kriitikat ja koguni rõhutasid niisuguse kriitika kahjulikkust Eestile, demokraatlik vool aga nimetas N.Liitu vaenlaseks number üks, soovitas eesti rahval hoiduda kahjustamast Saksa riigi relvavõitlust N.Liidu vastu ning kogus süstemaatiliselt ja saatis välismaale andmeid Nõukogude okupatsioonivõimu kuritegudest Eestis.

Demokraatlik-rahvusliku vastasrinna kujunemine

Tegevusele pani aluse grupp noori energilisi demokraate, kes olid organiseerunud 1940.a rahvusliku vastukandideerimise käigus ja säilitanud omavahelised sidemed. Tartu Ülikooli majandusteaduse õppejõud magister Hans Ronimois oli esimesi, kellel õnnestus luua kirjakontakt saadik Warmaga Helsingis. Oma kirjad saatis ta peamiselt “ernalase” Ülo Jõe kaudu. Järgmise kirja saatis omaaegne ajakirja Akadeemia toimetaja Jaan Ots. Nende hilisemad kirjavahetuse varjunimed 4.nov. ja 1.jaan. viitavad ilmselt esimeste kirjade kuupäevadele vastavalt 1941. ja 1942.aastal. Kirjade saatjaiks või saajaiks olid Eestis veel jurist Heinrich Mark (Raba) ja arheoloogiaprofessor Harri Moora (Pärnapuu). Stockholmiga oldi ühenduses Helsingi kaudu (kirjavahetuse algusest vt Jõgi 1996: 146-147, 156-157). Tekkiva demokraatlik-rahvusliku rühma koosseisu kuulusid ka Ernst Kull (varasem Jaan Tõnissoni lähedane kaastööline, kirjastusühistu juhataja), advokaat Heldur Tõnisson (J.Tõnissoni poeg), literaat Ants Oras, etnograaf Eerik Laid jt. Eesti välisdelegatsioonile hakati saatma ülevaateid olukorrast kodumaal, vastu saadi poliitilisi analüüse ja väljalõikeid välislehtedest.

Eesti välisdelegatsioon oli oma põhiseisukohad sõnastanud juba 16.sept. 1941.a protokollis (Warma 1993: 121-122): 1) Eesti on ühe okupatsiooni alt teise alla läinud, mis juriidiliselt midagi ei muuda; 2) Eesti Vabariigi tahe peaks väljenduse leidma valitsuse kujundamisega väljaspool okupatsioonivõimu ulatust; 3) pole loota, et Hitleri Saksamaa tunnustaks eesti rahva iseseisvuspüüdeid; 4) see pole tähtis, sest Saksamaa ei suuda sõda võita; 5) Briti ja USA vastutavad riigimehed on korduvalt kuulutanud, et nad ei tunnusta vägivaldseid annekteerimisi ega juriidilise staatuse muudatusi, mis ei vasta rahvaste vabalt väljendatud tahtele. Seetõttu asuti taotlema Eesti riikliku iseseisvuse taastamist Briti ja USA abiga. Oluline oli Briti ja USA saatkondade esindajate korduv soovitus luua riigi huvide kaitseks EV valitsus või komitee väljaspool okupatsiooni mõjupiirkonda (Warma 1993: 121, 125, samuti Mark 1989: 1399). Sellekohaselt asus oma tegevust arendama ka vastasrind kodumaal.
Tundsin Ronimoisi, Marka ja Otsa oma esimesest üliõpilasaastast (1939/40). Saksa okupatsiooni alguses töötasin N.Liitu äraviiduid registreerivas asutuses Tartus. Ronimoisi palvel dubleerisin Soome saatmiseks kartoteegina kogu Lõuna-Eesti andmestiku. Hakkasin temalt saama välislehtede infot ja ülevaateid, mida mõnikord tõlkisin, paljundasin ja levitasin. Minust sai sidemees ja kirjakandja Tallinnas elava H.Ronimoisi ja Tartus elava J.Otsa vahel. 1941.a lõpus asusin tööle Postimehe juurde. Moodustasime seal töötava Tiiu-Hella Oinasega põrandaaluse grupikese, mis vähehaaval laienes ja mille kaudu hankisime ka infot välissaadikute töö abistamiseks Ronimoisi kaudu. 1942.a lõpul sõitis Ronimois illegaalselt Helsingisse ja sealt edasi Stockholmi, Eesti välisdelegatsioonile appi.

Töötasin siis juba Tallinnas ja jäin tema sealseks “postkastiks”, kelle kätte tulid salajaste kullerite toodavad kirjad ja muu materjal. Selgus, et kullerid olid kaks soome sõjaväelast. Teistpidine side hakkas käima ühes Helsingi sõjaväeasutuses töötava hõimusõbra kaudu. 1943.aasta kevadel sõitsid paadiga Soome ning sealt Rootsi Jaan Ots ja Ants Oras (sõitu kirjeldab A.Oras oma mälestustes ). Umbes samal ajal sõitis saadik Warmale abiks Heinrich Mark. Enne ärasõitu viisid Mark ja Ots mu kontakti Ernst Kulliga, kes jäi Eestisse tolleks ajaks laieneda jõudnud põrandaaluse rühma tegevust juhtima. Margaga oli seni tihedas sidemes olnud hilisem kirjanik Jaan Kross, minu koolivend, kes hakkas nüüd tegutsema koos minuga. Minust sai Kulli lähim abiline üle lahe kirjavahetuse korraldamise, kuid ka info- ja sekretäritöö alal. Kullil oli palju sidemeid kõigi erakondadega. Välisdelegatsiooni informeerimise kõrval nägi ta oma tähtsaima ülesandena valitsuskoalitsiooni organiseerimist ja Jüri Uluotsale valitsuse vajalikkuse selgitamist. Sotsiaaldemokraatidega olid tal nõukogudeaegsete arreteerimiste tõttu sidemed kadunud. Ühe minu klassivennast sõbra isa juhtus olema sotsiaaldemokraatide liidreid Erich Joonas. Nõutasime talle kirja Stockholmis asuvalt August Reilt, minust sai vahemees. Sotsiaaldemokraatide esindajaiks tulevasse valitsusse määrati Oskar Gustavson ja Johannes Pikkov, kellega võttis kontakti juba E.Kull. Septembriks olid E.Kullil kõigi erakondade kandidaadid valitsuses osalemiseks kokku lepitud, puudus ainult J.Uluotsa rühma esindus.

Mulle on jäänud mulje, et Kull pidas ühendust iga erakonna meestega omaette ja oli nende vahel ühendav lüli. Ehkki üldisi kokkutulekuid ei korraldatud, oldi vist siiski enam-vähem teadlik, kes teised olid. Isikud olid needsamad, kes hiljem moodustasid Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (=EVR), neile lisaks veel Rudolf Penno, kes veebruaris 1944 jõudis Soome (sealt Rootsi) pageda. Oli olemas demokraatlik-liberaalne koostööplatvorm, mille teksti ma pole näinud (ega oska öelda, kas see kirjalikult üldse eksisteeris). Tean, et oli otsustatud tegutseda 1938.a põhiseaduse alusel, kuid rakendada seda demokraatlikus vaimus. Lähtuti seisukohast, et riigivõimu järjepidevuse printsiip (järelikult J.Uluotsa tunnustamine presidendi kohusetäitjana) on ainuke, mille alusel saab kaitsta Eesti riiklikke õigusi välis- ja kodumaal, vastandades seda kahele isehakanud okupatsioonivalitsusele. Tallinna Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse rahvusliku vastupanuorganisatsiooni juhtidega (Juhan Reigo, Endel Inglist jt) tollal veel sidemeid ei olnud. Teadsime nende olemasolu, aga nimesid mitte. Olin kontaktis J.Reigot teadva, aga iseseisvalt tegutseva Soome luuregrupi ühe juhi Leo Talgrega ja tema sõpradega (Ülo Jõgi, Toomas Hellat – vt Jõgi 1996: 156-170), kes aitasid, kui tekkis tõrkeid soomlastest kulleritega ühenduse võtmisel, aga oli vaja kirja saata, või kui oli vaja kedagi Soome lähetada. Järgnevas ma töö pisiasjadest enam ei kirjuta, püüan keskenduda EVR-iga vahetult seotud sündmustele.

Jüri Uluotsa lähikondlastel olid välisdelegatsiooniga juba kontaktid tekkinud (vt allpool). A.Warma ei pidanud neist meestest lugu (“kitsas ring prof.U ümber end poetanud inimesi”, kes loodavad “tema nime kaudu ja tema tiiva all karjääri teha” – vt Warma 1993: 148-149). H.Ronimois ja J.Ots Rootsis tundsid muret, et ei tehta midagi Suurbritannia ja USA soovitatud riikliku organi loomiseks. Nad pooldasid suhte katkestamist J.Uluotsaga ja pakkusid asemele välismaal asuvat Eesti Päästekomiteed (see pidi olema eelkõige koordineeriv ja koostööd korraldada aitav kogu). Augusti lõpul jõudsid Helsingisse teated (ilmselt E.Kulli kiri ja peaaegu samal ajal ühe Eestist tulnu suuline aruanne), et pidev parteidevaheline kontakt on loodud ja sel alusel saaks J.Uluots viimaks ometi valitsust looma hakata. Selle kohta kirjutab A.Warma 1.sept.1943 Heinrich Lareteile lootusrikkalt, et tuleks kontrollida ministrikandidaatide vastuvõetavust liitlastele ning et sõjalist ja materiaalset abi oleks ehk loota isegi enne valitsuse ametlikku loomist (Warma 1993: 149-150). See oli aga J.Uluotsa kaaskonna väärteade, valitsus jäi loomata. 13.okt.1943 kirjutab Warma tagasivaatavalt (kasutades E.Kulli infot vastasrinna kohta?) üksnes seinast-seina koalitsioonist, selle platvormist ning kontinuiteedi ja legaliteedi printsiibist, nagu neid nägi H.Mark ühes oma ettekandes (Warma 1993: 140).

A.Warma teoreetilised arutlused riigi järjepidevuse ja selle tähtsuse teemal (lk 149-150) kattuvad E.Kulli argumentidega, nii nagu neid mäletan tollastest vestlustest ning A.Warmale ja Rootsi adresseeritud kirjadest. “R” ja “O” Warma kirjades on muidugi Ronimois ja Ots, kes töötasid n.-ö. tandemina. Nad olid Rootsis E.Kulli grupi esindajad ja minu kaasabil Stockholmi saadetud kirjad olid kõik just neile määratud. Soome kirjad läksid H.Marga kaudu A.Warmale. Ka valitsuse moodustamise probleemidega olin kursis peamiselt E.Kulli kirjade kaudu, mida ta mulle dikteeris. Mäletan, et septembris pidas Kull võimalusi seinast-seina valitsuse tegemiseks veel võrdlemisi suureks. Siis aga tekkisid mingid raskused, mille olemusest mul konkreetseid teadmisi pole. Mäletan, et Kull süüdistas tihti Uluotsa lähikonda, mis pidavat professorile halba mõju avaldama.

J.Uluotsa valitsuse probleem (aprillini 1944)

Prof.Uluots oli küll presidendi kohustetäitja, kuid see oli vajalikul viisil vormistamata jäänud. Võimu üleandmise akt puudus ja akti asendavat valitsuse tunnustust ei saanud hankida, sest N.Liit oli kõik ministrid kas hukanud või Venemaale viinud. Vormistamatust on esitatud veel ühe põhjusena, miks Uluotsa ei saavat tunnistada järjepidevuse kandjaks. Unustatakse, et vägivõimu (vis maior) arvestamise printsiip vabandab vormivigu. Pealegi, akti või tunnustust nõudis seadus, mitte põhiseadus, ja nõude ilmne mõte oli vaid ebaseadusliku võimuhaaramise tõkestamine. Põhiseaduse mõttest aga tulenes, et riik ei tohi hetkegi ilma presidendita olla.

“Kitsas ring prof.U ümber end poetanud inimesi”, kellest kirjutas A.Warma, kandis asjaosaliste endi sõnul nime “kitsas kolleegium” ehk “viie-mehe-kogu”. Peale J.Uluotsa enda kuulusid sinna riigivolikogu esimees Otto Pukk ja riiginõukogu abiesimees Alfred Maurer, kes olid asendamatud presidendi asetäitja Valimiskogu liikmetena. 1941.aasta sügisel kutsuti juurde K.Pätsi nõunik ja 1938.a põhiseaduse tegijaid Johannes Klesment, hiljem veel Johan Holberg, kes oli olnud II-VI riigikogu liige ja 1928.aastal minister. Edaspidi laiendati kolleegiumi veel rektor Edgar Kantiga, viimase välisministri abi Nikolai Kaasikuga ja “mitme teisega” (Klesment 1959: 9).

Mulle teadmata ajal, hiljemalt 1943.aastal, hakkas J.Klesment presidendi kohusetäitja J.Uluotsa nimel kirjavahetust pidama välisdelegatsiooniga. Tema varjunimed olid JKL ja Kirpla (J.Uluotsa sünnivald oli Kirbla) ja “postkastiks” kirjastuse toimetaja Eduard Roos, kes ühtlasi oli koostöös Ernst Kulliga, aga hoidis neid kaht tegevust rangelt lahus. Kuna E.Roosil ja mul oli üks ühine soomlasest kuller, siis hakkasime kasutama teineteise abi kirjade välismaale saatmisel.

Jüri Uluotsa ümber tekkinud kogu kasutas oma legaalse kattevarjuna Aktuaalse Ajaloo Komiteed, mis algas H.Mäe “omavalitsuse” haridusdirektooriumi Aktuaalse Ajaloo Arhiivina, kuid tehti 1943.a kevadel eraldi organisatsiooniks. Peeti tihedat sidet asutuste ning maakondade, linnade ja valdade juhtivate isikutega, kuid ka “omavalitsuse” mitme direktoriga (eriti Oskar Angelusega ja Alfred Wendtiga). Püüti kaasa rääkida nende kõigi kaadripoliitikas ja mehitada asutusi, sealhulgas ka politseid, iseseisvusmeelsete inimestega. 28.augustil 1942 tegi Litzmann teatavaks, et Hitler on andnud nõusoleku Eesti Leegioni asutamiseks. 1.veebruaril 1943 alustati uut leegionisse värbamise aktsiooni, leegioni sõprade seltsi esimeheks sai kolonel Johannes Soodla. Juhtivalt tegutses seal ka Otto Pukk. Varsti algasid mobilisatsioonid, kus tuli valida kas tööteenistus või leegion. “Kaudseid teid pidi” tehti Saksa võimudele teatavaks, et mobilisatsioon rikub rahvusvahelist õigust ja Eesti püsib rangelt riikliku iseseisvuse taastamise nõudel, kuid tahab koostöös Saksa riigiga võidelda N.Liidu vastu, et kindlustada iseseisvust. Otsest vastuastumist Saksa võimude korraldustele ei pidanud peaminister Uluots ega tema kaastöölised võimalikuks (Klesment 1959: 11-17).
Demokraatliku vastasrinna nooremad ja käremeelsemad liikmed nimetasid seda kõike kollaboratsionismiks, kuid A.Warma rõhutab vanemaile poliitikuile üldiselt omast ettevaatlikkust, nimetab seda “elastsuseks suhtumises okupatsiooni-võimudesse” ning väidab, et kollaboratsionismi nähti mõnikord seal, kus tegelikult oli küsimus eksisteerimises (1993: 147). See väide kehtib eriti J.Uluotsa kohta, kelle presidendiseisund oli üldteada ja kes oli kohustatud ennast hoidma.

Kas enne 1944.a aprilli oli mingi Eesti valitsus olemas või mitte, selle kohta esitavad asjaosalised lahknevaid arvamusi. O.Puki surmajärgses artiklis (Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas, VIII kd, Stockholm, 1959, lk 64-65) seisab, et Eesti seaduslik riigivõim oli alates 17.juunist 1940 põranda all, aga ei lakanud hetkekski tegutsemast: vähemalt neljaliikmelises koosseisus püsis ta kogu aja (allpool esitatavate andmete kohaselt võisid need liikmed olla J.Klesment, J.Holberg, O.Tief ja A.Rei, ainult väide “kogu aja” ei leia kinnitust) ja 1944.a Tiefi valitsus moodustati senise valitsuse täiendamise teel. J.Klesment ei söanda ühelegi “kogule” valitsuse nime anda, sest dokumente ega protokolle ei koostatud, nimed ja kogu tegevus peeti salajas. Ent äkki ilmub ta teksti sõjaminister Holberg, kes astub Saksa sõjaväkke ja määratakse kindralinspektor J.Soodla juurde sidemeheks. Kaugemal mainib ta, et olid olemas veel ministrid Klesment ja Rei, ilma vormistamata ja ilma, et keegi sellest teadnud oleks. Lõpuks selgub, et Holberg ja Klesment olid ametis juba oktoobrist 1941, Rei lisandus hiljem ja valitsus “kujunes lõplikult välja” aprillis 1944 (vt Klesment 1959: 12, 21, 26, 30). Kellegi anonüümse autori sündmuste kroonikas 1939-1945 (Eesti riik ja rahvas..., X kd, 1962, lk 163) on toodud teistsugune teade: 6.juunil 1942 toimus Eesti põhiseaduspärase Valimiskogu salajane kokkutulek, kus loodi ka põrandaalune valitsus.

Seda tehti siis, kui ilmnes, et iseseisvuse andmiseks sakslaste poolt ei ole mingeid väljavaateid. Alfred Maurer väidab samuti Klesmendist erinevalt, et kontakt J.Uluotsaga tekkis O.Pukil ja temal alles 1942.a kevadel, ometi oli valimiskogu varasuveks juba kaks korda koos käinud; moodustatud valitsuses olid peaministri asetäitja, kaks edaspidi Rootsi pääsenud nimeta liiget (ilmselt siis Klesment ja Holberg?), hiljem kolmandana Otto Tief. Ent valitsuse “üksikud liikmed polnud selle koosseisulistest üksikasjadest päris teadlikud” (Maurer 1951). Ta ei maini, kes oli peaministri asetäitja. Alles aprillis 1944 olevat lõpuks koostatud “aktid, mille koostamine varem oli ära jäänud”. Maurer esitab hulga lisaandmeid koostööst H.Mäe “omavalitsusega”, milles oli oluline osa O.Pukil, ja saksa sõjaväe kohalike juhtidega, samuti püüdeist neid kõiki mõjutada. Jääb mulje, et Maurerit informeeriti valitsusega seotud asjadest üsnagi pealiskaudselt. Kas Jüri Uluots kartis tema ja O.Puki tihedaid kontakte okupatsioonivõimudega?

Tuleb nähtavasti tunnistada, et juriidiliselt taastus Eesti valitsus alles 1944.a aprillis (vt allpool). Vaheaega võib nimetada valitsuskriisiks, mille oli tekitanud vägivõim kahe suurriigi okupatsiooni näol, ja see võimaldab õigustada väga paljut. Oodati sobivat aega tegutsemiseks. Riigivõimu järjepidevus oli igatahes J.Uluotsa kui presidendi kohusetäitja kaudu tagatud. Ta oli enda ümber koondanud inimesed, kes nähtavasti arvasid, et nad on valitsus, ja tegid enda meelest oma parima. Mida arvas J.Uluots, seda ei tea keegi. Pole olemas reegleid, kuidas peab tegutsema põrandaalune valitsus, mille kõik liikmed elavad ja tahavad elada legaalselt. A.Warma arhiivis Rootsis leidub J.Klesmendi 15.sept.1943.a kiri, milles väidetakse, nagu oleks Uluotsa ümber samahästi kui juba olemas seinast seina valitsus, ainult nimesid ei soovita teatada. E.Kull lükkab selle info oma samal ajal (15.sept.) saadetud kirjas ümber. Ning 26.nov. ja 12.dets. 1943 kirjutab August Rei, et on saanud Eestist E.Joonase kirja, kust samuti selgub, et Klesment hämab ja mingit valitsust pole – tuleb välja, et Uluots, Pukk,

Klesment ja Maurer peavad iseennast seinast seina koalitsiooniks.

Ent tollest ajast on siiski teada kaks J.Uluotsa kirjalikku presidendiakti. Septembri lõpul 1943 andis ta A.Warmale ülesande saada A.Reilt nõusolek välisministri kohale asumiseks. Valitsuse loomist nähtavasti ei toimunud, sest A.Warma kooskõlastas kandidatuuri inglastega üksnes juhuks, “kui kord ... Briti peab ajakohaseks Eesti Vabariigi valitsuse moodustamist” (Warma 1993: 159-160). J.Klesment nimetab seda igatahes A.Rei määramiseks välisministri kohale (Klesment 1959: 26). E.Nõu andmeil (vt tema artikkel käesolevas kogumikus) oli olemas veel teine J.Uluotsa presidendiakt, nimelt käskkiri 1.detsembrist 1943, millega ta “pani sõjaminister Holbergi peale sõjavägede ülemjuhataja asetäitja ülesanded”.

Kaks märgukirja iseseisvuse taastamiseks Saksa võimu all

Esimese katse sakslastelt Eesti iseseisvust paluda tegi Jüri Uluots märgukirja esitamisega 29.juulil 1941 Tartus (vt Edgar Kanti artikkel raamatus Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas, VI kd,Stockholm, 1958, lk 7-20). Alla kirjutas ta kui “Eesti viimase kodanliku valitsuse peaminister ja ülikooli professor”. Ta avaldas tänu sakslastele ja ütles, et eesti rahvas tahab ka edasi kaasa võidelda Eesti maa-alade kui ka kümnete tuhandete Venemaale de

Märkmed: