Tiit Made: Idüllist ahastuseni 1939-1941. Kirjastus Argo, 2009. 677 lk. Ajaloohuvilise autori järjekordne teos kujutab endast kolme traagilise aasta kokkuvõtet, mis mõeldud eeskätt noorema põlvkonna eestlastele. Nagu autor oma eessõnas ütleb, on see raamat meie väikese rahva saatusest, kes suutis oma maal lühikese ajaga vaesusest välja rabeleda ja lausa idüllilise elu sisse seada. Kuid siis langeti loetud kuude jooksul sügavasse ahastusse ning elati üle totaalne häving.
Tegemist on põhjaliku ja ülevaatliku teosega, milles kõnnitakse samm-sammult läbi need kolm saatuslikku aastat ja kirjeldatakse traagiliste sündmuste arengut halastamatu asjalikkusega. Autor kirjeldab eesti elu-olu esialgu turvalisena näivas ühiskonnas, tõusuteed sammuvat majandust, kaitseväe valmisolekut ja vastupanuvõimalusi. Esimeste pilvedena süütult sinavale rahutaevale ilmuvad nähtused nagu baltisakslaste lahkumine ja baasideleping Nõukogude Liiduga, mille tulemusena Punaarmee üksused Eesti pinnale marsivad.
Teose pearõhk on 1940. aastal, mil jõhkra selgusega paljastub Moskva tõeline pale ja lühikese aja jooksul purunevad põrmuks eestlaste lootused edasi eksisteerida vaba rahvana, oma maa peremeestena. Lugejal on võimalus tutvuda arvukate näidetega Kremli kavalusest ja ülbusest, jälgida Eesti sõjaväe hävitamist, libavalimisi ja Eesti „vabatahtlikku“ ühinemist Nõukogude Liiduga ning koheselt rakendatud repressioone nende suhtes, kes olid Eesti Vabariigi rajanud ja õitsengule viinud ning nüüd rahvavaenlasteks kuulutatud.
1941. aasta suvel kulmineerub rahva kannatuste jada lausterroriga, toimuvad küüditamised, sundmobilisatsioon ja käivitub hävituspataljonide tegevus. Sõja puhkedes Saksamaaga võtab hoogu eestlaste vastupanu ja saab alguse metsavendlus. Järgneb sakslaste ootamine. Rõõmuhõisetega tervitatakse kunagisi verivaenlasi – ja pettutakse varsti neiski.
Nagu oma varasemategi ajalooteemaliste teoste puhul, rõhutab autor taas, et tegemist pole teadusliku uurimusega. Kinnitab aga samas, et ammugi pole see mingi ajaloo ümberkirjutamine, nagu endise okupandi õigusjärglane Venemaa väidab ja paaniliselt kardab. Kommunismi kuritegudest rääkimine rahvusvahelisel foorumil on meie kohus, sest muidu algab kõik kunagi jälle otsast peale.
Nende kriitiliste aastate üle on tänaseni palju suud pruugitud ja piike murtud küsimuse ümber, kas venelaste nõuetele järeleandmine oli tark tegu või pidanuks vastu hakkama. Ka Made ei pääse sellest küsimusest mööda ega ole tollaste poliitikute käitumisega rahul, kuid jääb soliidseks ja hoidub hukkamõistvaist väljendeist, mida Pätsi ja Laidoneri puhul on sageli kasutatud. Oma etteheidetes piirdub ta ettenägematuse ja sinisilmse usalduslikkusega, reeturlikkust ja omakasupüüdlikkust eitab kindlalt. Küll aga taunib ta liigset lömitamist okupantide ees – kas oli vaja sissemarssivat Punaarmeed tervitada aukompanii ja orkestriga; kas oli kindral Laidoneril vaja ülistada Nõukogude Liidu rahvaste juhti Stalinit ja tema terviseks klaasi tõsta? „Milleks tapalavale minnes timuka ees pugeda!“ hüüatab Made nördinult. Ta tsiteerib tollast Eesti saadikut Aleksander Warmat, kes oma mälestustes mõlgutab samalaadseid mõtteid.
Made konstateerib resigneerunult, et „ei paistnud sisuliselt mingit arukat võimalust vastu hakata“. Ei suuda samas aga lisamata jätta, et „aga ikkagi oleks pidanud paar pauku okupandi pihta tulistama küll...“
Autori hinnangu kohaselt hoidsid Päts ja Laidoner kriitilisel ajal kõvasti võimust kinni ning olid sügavalt veendunud oma õiguses ainuisikuliselt otsustada rahva saatuse üle. Poliitikud, kes ei oska tunnetada oma aega ega astuda kõrvale, kui nende töö on tehtud, on kaotanud ajataju ja nende kriitiline meel sammaldub. Neid sõnu lausudes vihjab autor ka mõnedele tänapäeva rahvajuhtidele.
Kõige enam vaevab autorit asjaolu, et meie kunagistel okupantidel on käes trump, mida sealt on võimatu maha võtta. Nii ütleb ta Delfile antud intervjuus käesoleva teose ilmumise puhul. Nad laiavad, et ei hakanud vastu, hoopis tervitasite. See alistumine ja allaheitlikkus oli solvav tollastele eestlastele, kes oma juhtide tegemistest suurt midagi ei teadnud ning see kriibib nii mõnegi eestlase hinge tänapäeval. Kremli tänane poliitiline eliit meid ei austa, sest venelased ei pea lugu nendest, kes lasevad endale vastu hambaid lüüa.
Autori arvates võiks Eestis olla rohkem raamatuid, mis aitavad meie lähiajalugu tõlgendada ja mõista. Sellele hinnangule kirjutan julgelt ja kõhklematult alla.
