Rahvusraamatukogus
on numereeritud.
Alustuseks teema eellugu. 1997. aastal koostasin teatmeteose “Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel”. Teatmiku ilmumise järgselt kutsuti mind rahvastikuministri nõunikuks. Ministri büroos koostati sel ajal valitsusettekannet „Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad“. Selleks ajaks oli sündimus võrreldes kaheksakümnendate lõpuga vähenenud ümmarguselt poole võrra ja seepärast me kirjutasime valitsusettekandesse „Eesti Teadus- ja Arendusnõukogul läbi vaadata ja määratleda teadusprioriteedid lähtudes demograafilisest kriisist.“ Muidugi, TAN valitsusettekandesse kirjutatut ei arvestanud ei siis ega hiljem, aga minu andmeil oli see esimest korda, kus valitsusdokumendis konstateeriti selgesõnaliselt demograafilise kriisi olemasolu Eestis.
Rahvastikukriisi esile toomise taga nagu ka enamiku käesolevas ettekandes toodud seisukohtade taga peegeldub Toompea Haridusseminari tegevus. Rahvastikuprobleemid on seisnud meie töös alati tähtsal kohal. Toompea Haridusseminari liikmetel ei ole isiklikke ambitsioone, vaid arengueeldusi ja arengutõkkeid selgitades tegutseme avalike huvides, avalikult ja ilma mingi rahalise hüvituseta. Oma töös oleme rakendanud sokraatilist meetodit – küsimuste esitamist ametnikele ja ametkondadele nende vastutusalas. Nagu terminist on tunda, pärineb meetod Sokrateselt. Käesoleva ettekande seisukohtade kujundamisel oleme tuginenud eeskätt Põhiseaduse Assamblee stenogrammidele, Põhiseaduse kommenteeritud väljaannetele ja Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuandele (1998.a.).
Nii pikalt siis taustast. Aga läheme nüüd teema käsitlusele – põhiseadusest ja rahvastiku-kriisist. Kui Mart Laar taas peaministriks saades oli rahvastikupoliitika kavandamise Valitsuse tööplaanist välja heitnud , hakkasin aastal 2000 abi otsima põhiseaduse preambulast, mis teatavasti sätestab „… eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“ [I.] Pöördusin küsimusega üheaegselt justiitsministri ja Tartu Ülikooli õigus¬teadus¬konna dekaani poole: kas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas määratletud oma¬riikluse ülesanne ”... eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade...” kohustab valitsusasutusi eo ipso välja töötama või hankima hinnanguid depopulatsioonist põhimõiste rahva tervise raames ja rakendama neid oma tegevuses? Kui ei, siis millise seadusandliku aktiga põhiseaduse ja põhimääruste vahelises ruumis seda kohustust kehtestada? Või tuleks täiendada põhimäärusi? Justiitsministeeriumi vastuskirjas viidati rahvatervise seadusele ja vaimus, et kõik mis sätestatud seaduses, on hästi tehtud ja küllaldane. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt jurist Meris Sillaotsa poolt koostatud vastus on preambula õigusjõu suhtes ettevaatlik. Üheltpoolt, tuleb Eesti Vabariigi põhi¬seaduse preambulas sisalduvasse suhtuda täie tõsiduse ja vastutustundega, ja teiselt poolt, põhiseaduse preambula ei anna täpseid ettekirjutusi nende abinõude kohta ... Teie mure vääriks võib-olla edastamist Riigikogu mõnele liikmele. Ise ta seda õigusteaduskonna autoriteedis ei teinud ja saatis palli tagasi. Nii ma siis veendusin, et argumendiga kümnetest tuhandetest sündimata lastest valitsusasutusi ja valitsust motiveerida tulemuslikule rahvastikupoliitikale ei saa.
Möödus kümme aastat. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis lisades aastatest 2004 -2012 laste arvu, kes sellest platoost ülespoole jäävad, saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.
Ene-Margit Tiit arvas aasta tagasi Postimehes, et praeguseks vanemahüvitise toime mitte just kadunud, aga nõrgenenud, tarvis oleks uusi meetmeid. Eeskätt just need meetmed, mis näitavad, et riik aitab, näiteks lastehoiu korraldamine, koolitoit, koolis käimise võimalused ja kõik muud teenused, mis lastega seotud. Nende osatähtsus on väga suur. Mis täpselt aitaks, pole välja mõeldud. Oluline on sõnum, et riik hoolib lastest (tsitaadi lõpp). Just seda me 15 aasta eest taotlesime, kui rahvastikupoliitikat kavandama hakkasime. Just nimelt rahvastikupoliitikat on Toompea Haridusseminar taotlenud, mitte üksikmeetmeid.
President Ilves ütles oma intervjuus 2012. aasta lõpus sõnaselgelt, et aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega. Kahtlemata on Presidendil selles osas õigus, et poliitikud ei taha demograafiliste probleemidega tegeleda, aga ta eksitab inimesi selles mõttes, et juba ammu eksisteerivad probleemid projekteerib kaugesse tulevikku. Kui inimkaotused leidsid aset alates üheksakümnendate aastate algusest, ei olnud rahvastikupoliitika sõnastamisest ja vastumeetmete otsimisest sel ajal veel juttugi.
Siinkohal üks huvitav fakt, mis polegi ebaoluline. Riigi Teataja 6. juuli 1992 avaldas Eesti Vabariigi põhiseaduse teksti. Samasse Riigi Teataja väljaandesse on sattunud ka Tiit Vähi üleminekuvalitsuse otsus kolmekümne ühe nõukogude aegse valitsuskorralduse kehtetuks tunnistamise kohta. Iseenesest täiesti loomulik otsus, ainult et need kustutavad otsused puudutasid peaaegu kõik peretoetusi ja soodustusi. Need annulleeriti kõik halastamatult. Me ei tea, kas midagi toetustest ka järgi jäi.
Möödunud aasta 21. oktoobril tähistati pidulikult kahekümne aasta täitumist Mart Laari esimese valitsuse ametisseastumisest. [II.] Selle puhul saatsin ajalehele Postimees artikli „Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal“. Minu esialgsete arvutuste kohaselt inimkaotused aastail 1993 ja1994 oleksid ümmarguselt 19 100 inimest. See oli kiretu konstateering šokiteraapia toimest rahvastikule ja demograafilise kriisi algusajast. Kui Mart Laar sai 1999. aastal taas peaministriks, siis tema esimesi samme, nagu juba mainisin, oli kavandatud rahvastikupoliitika tühistamine valitsuse tööplaanis. Võib arvata, et selle taga oli tolleaegne rahvastikuminister Katrin Saks. Kahe ja poole aasta järgse „pingelise“ töö järel valmis sel ministril Laste- ja perepoliitika kontseptsiooni kolmeleheküljeline toorik, mille ta pärandas Eldar Efendijevile lõpetamiseks.
Käesoleva aasta maikuul avaldati New York Timesis USA teadlaste Stuckleri ja Basu uurimuse tulemused. Nad avastasid, et kasinus – sotsiaal- ja tervishoiukulutuste ulatuslik, viivitamatu ja valimatu kärpimine – ei ole mitte ainult ennast kahjustav, vaid surmav. Uurimuses kasutasid nad ka Eesti andmeid. Sellised riigid nagu Valgevene, Sloveenia ja Poola, võtsid omaks meist teistsuguse, järkjärgulise lähenemise, mida soovitasid majandusteadlane Stiglitz ja Gorbatšov. Stuckleri ja Basu sõnul erastasid need riigid riiklikult kontrollitud majanduse etapiviisiliselt ja tervisealased tulemused olid palju paremad kui riikides, mis valisid massilise erastamise ja inimeste töötuks jäämise, mis põhjustasid ränki majanduslikke ja sotsiaalseid segadusi.
Sellesuvine Vikerkaar toob ära Erik Reinerti artikli „Euroopa Liidu perifeeria primitiveerumine. Tähtsate teadmiste kaotsiminek.“ Selles ta ütleb, et šokiteraapia on viinud deindustrialiseerumiseni ja viimaks ka depopulatsioonini. Igatahes minu artikkel inimkaotustest üheksakümnendatel ja konflikt Postimehega leidis aset pool aastat enne nimetatud artiklite publitseerimist. Paistab, et minu artiklis esitatud seisukohad olid avaldamiseks liialt harjumatud. See aga tõstatas probleemi ajakirjandusvabadusest.
Saime keeldumisest innustust ja [III.] pöördusime õiguskantsleri poole. Palusime õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile). Meile vastati, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada ja õiguskantsler ei alusta pöördumise alusel mentelust“. See vastus annab mõista, et rahvastikukriisist ülesaamine kui põhiseadusest tulenev riigi kohustus ei ole õiguskantsleri asi.
Võidakse väita ja küllap seda paljud teevadki – miks nii palju laineid ja vahtu üles lüüa ühe avaldamata artikli pärast! Aga Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kinnitab, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid. Aga kas pole just taoline üleolev suhtumine rahvastikuprobleemidesse paljude haridus- ja võimuinstitutsioonide poolt aidanud kaasa sellele, et rahvuskeha jookseb verest tühjaks. Olemasolevad teadusuuringud ei toeta rahvastikupoliitikat, otsitakse abi vaid üksikmeetmetest, terviklik rahvastikupoliitika puudub. Pole üllatav, et just põhiseadusliku jõuga õiguskantslerilt oodatakse kaastunnet rahva haavades.
Seejärel [IV.] pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega – nemad ju põhiseaduse koostasid ja nemad peaksid küll teadma. Esimene küsimus oli sama, mis õiguskantslerile – kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule? Teine küsimus - kas põhiseaduses on midagi olulist puudu või õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus rakendada põhiseadust rahvuse säilimise nimel? Põhiseaduse Assamblee kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseadusel pole midagi puudu ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulast otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud.
Kevadel 2013 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Igati õigustatud ja hea mõte. Siis me veel ei teadnud, et Tsahkna väljaöeldud sõnu isegi tõsiselt ei võta ja see on ainult rahvale rahustamiseks. Haarasime Tsahkna ettepanekust kinni. [V.] Riigikogu komisjonidelt ja fraktsioonidelt küsisime toetust õiguskantsleri ettekandele Riigikogule teemal "Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale". Mis seepeale Riigikogust vastati? Põhiseaduskomisjoni esimees kirjutas, et Riigikogu ei teosta õiguskantsleri tegevuse üle järelevalvet ega saa ka õiguskantslerile öelda, millele ta oma ettekannetes Riigikogule peaks keskenduma. Sotsiaalkomisjonilt saabus vastus, mille järgi õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Kultuurikomisjonis arvati, et tegemist on väga olulise teemaga, mistõttu ei saa nõustuda, et mitte ükski riigi institutsioon, sh õiguskantsler selle vastu huvi tunnekski. Tegemist on mitmetahulise küsimusega, millega tegelevad erinevatel tasemetel erinevates valdkondades ja vormides erinevad institutsioonid ja ametiasutused. Siiski õiguskantslerilt kõnesolnud ettekande taotlemiseks me toetust ei saanud.
Niisiis seisime taas lõhkise küna ees. Otsustasime kokku kutsuda Riigikogu Toompea Haridusseminari koosoleku konverentsikeskuses, et ühises arutelus koos Riigikogu asjakohaste komisjonide esimeestega selgust saada põhiseaduse õigusjõus rahvastikukriisist ülesaamisel. Kutsed saadeti põhiseaduskomisjoni esimehele Rait Marustele, sotsiaalkomisjoni esimehele Margus Tsahknale ja kultuurikomisjoni esimehele Urmas Klaasile. Margus Tsahkna oli just kuu-kaks tagasi kirjutanud Postimehes, et Eesti riik põeb surmatõbe. Õnnetuseks olid nad kõik istungitevabal hommikul korraga hõivatud ja nähtavasti kõik teised komisjoniliikmed ka. Õnneks praeguseid ja endisi Riigikogu liikmeid oli kohal kokku seitse ja seminar läks täie ette. Selle tulemusena valmis seitsmeleheküljeline dokument „Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis“. Selles oli viis küsimust, mis kuulusid Riigikogu kompetentsi ja seitse ettepanekut Riigikogule.
Käesolevas ettekandes piirdume vaid teemakohaste küsimustega Riigikogule ilma kommentaare lisamata:
1. Vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi kohta Eestis.
2. Kas rahvastikuprotsessid on juhitavad?
3. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?
4. Kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?
5. Kas Riigikogu toetab õiguskantslerilt ettekande taotlust teemal „Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“?
Esitame ka mõningaid ettepanekuid artiklist, mis on seadusandja pädevuses:
• Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine.
• Rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele.
• Rahvastikuministri portfelli taastamine.
• Olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teadulikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus.
• Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest.
Koosoleku järgselt saadeti ettekande tekst läbivaatamiseks Toompea Haridusseminari kõikidele liikmetele ja kirjavahetajaliikmetele, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale, Eesti Klubile, Eesti Rooma Klubile jt. Ettekanne avaldati meedias ( Estonian World Review, Võrumaa Teataja, Kesknädal, Eesti Iseseisvuspartei netiportaal, Ühenduse Forselius netiportaal, YouTube, Haridusfoorum jt.) Laekunud hinnangute ja seisukohtade toel koostasime ja edastasime [VI.] Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele ja komisjoni liikmetele avaliku märgukirja. Selles palusime meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Oleme oma seminaris vastava temaatika esialgselt läbi töötanud, kuid arusaadavalt on põhiseadusega määratud riigi põhieesmärgi ja põhiülesande täitmise järelvalve kohustus Riigikogul (Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, 1998), ilmselt eeskätt selle spetsialiseeritud komisjonil - põhiseaduskomisjonil.
Avalikus märgukirjas märkisime, et [VII.] teabenõuded Presidendile, Riigikohtule ja Õiguskantslerile ei suutnud tuvastada põhiseaduslikkuse järelvalve süsteemset ega terviklikku rakendamist riigi põhiülesande – rahvuse säilimise - täitmise üle. Põhiseaduslikkuse järelvalve keskendub eeskätt õigusaktide analüüsile, mis ilmselt pole piisav. Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine. Olgu mainitud, et Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtute küsimustikule määratles seadusandlikku tegematajätmist kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!
Kuu aja pärast saabus meie avalikule märgukirjale, mis koos lisadega oli kümme lehekülge, mõnerealine vastuskiri. „Vastuseks Teie pöördumisele märgin, et rahvastikuprobleem on kompleksne ja mitmekülgne teema, millest ainult mõni osa on otseselt põhiseaduskomisjoni valdkond. Teiseks peame endale aru andma, et seadusandlike (konstitutsiooniliste) meetmete osa demograafiliste protsesside mõjustamiseks on piiratud. Ilmselt teate ka seda, et Riigikogu on korduvalt arutanud erinevatel tasemetel rahvastikuprobleeme ning teeb seda ka edaspidi.“ Niisiis meie ettepanek võtta Põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikune mõju töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis lükati tagasi, me ei saanud vastust ühelegi küsimusele ega ühelegi ettepanekule. Tähelepanemata jäeti meie märkus selle kohta, et kui küsimused on väljaspool põhiseaduskomisjoni vastutusala, siis tuleks tegutseda oma pädevuse ning ametivandega võetud vastutuse piires nende adressaatide/partnerite leidmisel.
Niisiis avalik pöördumine Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole lõppes järjekordse fiaskoga. Mis võib selle pika kirjavahetuse põhjal järeldada? Kahjuks seda, et põhiseaduse preambula kõlbab küll peokõnedeks, aga igapäevase tegevusjuhendina tal jõudu ei ole. Rahvastikukriisist ülesaamiseks vajaliku seadusloome puudumine on seadusandlik tegematajätmine Riigikogu poolt. Ühtlasi veendusime, et Riigikogu liikmete ametivandega võetud ustavus Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ei kohusta neid rahvastikukriisi tunnustamast ja sellest väljapääsu otsimast. Olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelud selles valdkonnas on jäänud jututoaks.
Kui President, Riigikogu, Õiguskantsler, Riigikohus ja paljud madalamad ametid on läbi proovitud jääb veel üks institutsioon - Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts, mis asub Tartus ja esimees on prof Jaan Sootak. [VIII.] Pöördusime kevadel ka nende poole. Meile vastati, et selleks aastaks on plaanid tehtud. Võib-olla järgmisel aastal võetakse meie pöördumine ette.
Tänan võimaluse eest ette kanda Toompea Haridusseminari uurimus põhiseadusest ja rahvastikukriisist tänasele esinduslikule foorumile. Kinnitan, et esitatud materjalid ja seisukohad on tõenduspõhised.
* * *
P.S. Käesolev tekst on koostatud esinemiseks foorumil ja seepärast sisaldab allakriipsutusi, rasvast trükki ning kirjalikud pöördumised institutsioonide poole
