Vabariigi Presidendi pöördumine juuniküüditamise aastapäeval
Tänase päeva esimestel tundidel 76 aastat tagasi hakati kodudest väevõimuga viima meie kaasmaalasi. Mehi ja naisi, lapsi ja vanemaid. Nende, nagu ka järgnevatel aastatel küüditatute ja arreteeritute, nimekirju on väga valus lugeda. Nende tuhandete nimede taga on võõraste poolt lõhutud elud. Lapsed, kes ei näinud enam kunagi oma vanemaid. Emad, kes pidid matma oma vastsündinud tundmatus paigas. Pered, kes ei saanud enam kunagi kokku. Paljud inimesed, kelle aastad möödusid võõral maal võõras koolis käies või laagrites orjatööd tehes. Ning need tuhanded, kes enam kunagi ei näinud oma kodu ega isamaad.
Küüditamised ja vägivald oli suunatud meie maa ja rahva vastu, meie inimeste, perede ja kodude vastu. Taheti hävitada meie enesekindlust ja vabaduseiha. Küüditamine jättis hirmutunde, kuid ei hävitanud siiski unistust vabadusest. Meie ei murdunud. Me olime tugevamad võõrast vaenust ja vihast.
Me peame alati mõtlema neile, kes jäid tundmatusse. Me teame, kui ränkraske on iseseisvuse kaotamise tagajärg ning seetõttu peame hoidma meie vabadust ja oma väärtusi ning kindlustama oma liitlassuhteid. Nii hoiame kindlana oma maa ja oma vabaduse.
Vabariigi Presidendi Kantselei
avalike suhete osakond