Mul on meeldiv võimalus veel kord tänada kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kodus ja kodunt kaugel, kes kasutasid märtsi alguses oma õigust suunata järgmise nelja aasta jooksul meie riigi arengut. Rahvas on kõrgeima võimu kandjana oma otsuse teinud. Aktiivsemalt kui mitmel varasemal korral.
Demokraatlik riik ju ongi ehitatud ideele, et kodanikud annavad oma esindajatele volituse langetada ühiskonnaelu tähtsamaid otsuseid. Eesti kuulub kultuuriruumi, kus parlament vastutab ainult rahva ees. Ei millegi muu ega kellegi teise ees.
See eristabki euroopalikku rahvaesindust täidesaatva võimu ripatsina toimivast pseudoparlamendist. Erinevate näidete leidmiseks ei pea eestlane ei ajas ega ruumis kuigi kaugele vaatama.
Nüüd on järg teie käes, austatavad Riigikogu liikmed. Teie ja ainult teie võimuses on töötada nii, et küpse demokraatia tunnuseks olev kodanikuaktiivsus ei vaibuks. Et ei kahaneks meie kaaskodanike tahtmine poliitikas kaasa rääkida ja tunda end seeläbi osalisena Eesti tuleviku kujundamises. Iga päev ja iga nädal. Mitte ainult valimistele eelnevatel kuudel, mil erakonnad rahva poole kätt küünitavad ja valijate kodanikutundele rõhuvad.
Lubage mul avaldada tehtu eest tänu ja tunnustust Riigikogu X koosseisu saadikutele. Headele kolleegidele, kui lubate, sest olin ka ise veidi enam kui aasta üks nende hulgast. Parlamendi eelmise koosseisu tööaega jääb muude asjade kõrval kindlasti meenutama Eesti saamine Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaaks. See oli pikkade aastate ja ühiste pingutuste finaal. Samal ajal oli see ka uus algus, uus tee, millel jätkab täna ametivande andev parlament ja peatselt ametisse astuv valitsus.
Ma tänan tehtu eest ka ligi kaks aastat ametis olnud Vabariigi Valitsuse liikmeid ja selle peaministrit Andrus Ansipit. Tulevik paneb valitsuse tegevusele oma ajaloolise hinde. Valijate hinnang valitsuses osalenud erakondade tööle oli, nagu teame, pigem positiivne.
Austatav Riigikogu.
Juba ammu ei mõõdeta Riigikogu töö tulemuslikkust seaduste ja otsuste hulgaga. See töö — riigile õigusliku raamistiku ehitamine — on tänaseks suures osas tehtud. Ja seepärast on minu meelest saabunud õige aeg alustada mõttevahetust parlamenditöö võimalike uute rõhuasetuste üle.
Minu meelest võiks just Riigikogust saada toimiv vahelüli, mis jälgib ja kontrollib valitsuse poliitika vastavust tegeliku elu vajadustele. See aga eeldab igalt parlamendisaadikult avara pilgu kõrval ka pidevat kursisolekut parlamendile otsustamiseks saadetud eelnõude tagamaadega.
Eesti parlamentaarse riigikorra taastamisest ja põhiseadusliku Riigikogu tööleasumisest möödub tänavu 15 aastat. Selle ajaga on välja kujunenud hulk tavasid. Parem osa sellest väärib kindlasti säilitamist, halvem aga hülgamist.
Meeldigu see teile või mitte — igapäevane rutiinne parlamenditöö, see teie järgmise nelja aasta pärisosa, upitab end harva üle meediakanalite uudiskünnise. See võib olla küll ülekohtune ja mõtlemise aine meie ajakirjanikele, kuid ometi paljuski paratamatu.
Ma loodan siiralt, et avalikkus hakkab meedia abiga üha enam mõistma, et parlamendisaadiku panust ei saa mõõta suure saali istungitest osavõtu protsendi või kuluhüvitiste arvete järgi. Selle asemel uurigem, kuidas töötavad Riigikogu komisjonid, kus tegelikult seadusi luuakse. Millised argumendid kõlavad seal ja kohtumistel kodanikuühendustega?
Kes ja kuidas esindab Riigikogu ja Eestit rahvusvahelistes parlamentaarsetes organisatsioonides? Kas ja kuidas tutvustavad rahvaesindajad oma ideesid parlamendi kõnetoolist, kohtumistel valijatega ning ajakirjanduses?
Me teame, et valija ei ole sageli rahul oma esindajate inetu keelepruugi ja parteipoliitilise kitsarinnalisusega. See määrib ühtlase kihina kogu Riigikogu, ka laitmatu käitumisega parlamendisaadikute palge.
Aga on veel üks asi, mida valija ei taha andestada. Seda, kui Riigikogu loobub talle, rõhutan, parlamentaarse vabariigi põhiseadusega pandud kohustest ning taandab end koalitsiooniparteide tahte kuuleka ja tuima vormistaja rolli.
Tuletan meelde — meie ise oleme valinud Eestile just nimelt parlamentaarse riigi vormi nagu ka enamik teisi Euroopa demokraatiaid. Teie valijad ootavad teilt iseseisvat mõtlemist ja südametunnistuse järgi hääletamist. Tegelikult ei tähenda see ei rohkemat ega vähemat, kui et — Riigikogu, võta endale seadustega ette nähtud võim.
Austatavad Riigikogu liikmed.
Riigikogu rolli suurendada ja seadusandliku võimu mainet parandada saate ainult teie ise. Sellega seoses on mul teile mõned soovid.
Esiteks, mõne hetke pärast annate te Riigikogu liikme ametivande ja võtate kohustuse jääda oma tegevuses ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. See on vanne Eesti riigile, mitte oma erakonnale. Selle vande sõnastus, mõte ja eesmärk on täpselt ühesugune nii võimuliidu kui vastasleeri saadikule.
See ametivanne kehtib homme, kuu ja aasta pärast, aga ka paar nädalat enne järgmisi valimisi. Ärge andke järele kiusatusele teha sellest auväärsest institutsioonist valimiskampaania tööriista. See ei ole kerge, aga see on võimalik. Kui mitte teisiti, siis võiksite kaaluda töö lõpetamist mitte üks nädal, vaid kuu või kaks enne järgmisi valimisi.
Eesti rahva esinduskogul pole õigust end naeruvääristada. Seetõttu tuleb ära hoida teadlikult põhiseadusega vastuollu minevaid otsuseid, nagu kogesime Riigikogu eelmise koosseisu lõpunädalail.
Teiseks, Eesti rahvas ei andesta, kui parlamendist tehakse turuplats, kus huvigrupid saavad annetuste eest seadusi endale meelepärases suunas kallutada. Eesti õigusruum ei ole müügiks. Otsuste usaldusväärsuse ja läbipaistvusega ei saa kaubelda.
Kolmandaks, on vale vaadata kõike ja kõiki parteipoliitikast häguste prillidega. Kui näiteks õiguskantsleril või riigikontrolöril on teile ettepanekuid, siis lähtuvad nad neid tehes seadustest ja oma kohusest. Olgem ausad: nende süüdistamine erakondlikus kallutatuses viitab üldjuhul, et kriitika on tabanud märki.
Ajaga, mis on kulunud õiguskantsleri olematute sisepoliitiliste eelistuste tuvastamisele, oleks juba ammu saanud muuta läbipaistvamaks nii parteide rahastamise kui ka riigile kuuluvate äriühingute juhtimise.
Selle aasta kolme kuuga on tulekahjudes hukkunud üle neljakümne meie kaaskodaniku. Riigikontroll tegi juba eelmisel aastal ettepaneku jõustada kohe kohustusliku suitsuanduri nõue. Kahjuks arutavad otsustajad ikka veel, kas need andurid tuleb panna järgmisel või ületuleval aastal.
Inimeste elu ja tervis ei ole ilus loosung valimisreklaamis. See on teie igapäevane töö ja kohustus.
Neljandaks, parlament on oma seisukohtade selgitamise ja kaitsmise koht. Parlamendisaalis on täiesti lubamatu piirduda argumendiga, et koalitsioonilepingus on nii kirjas. Kas piisab sellest põhjendusest neile, kes just teid valisid? Riigikogu ei tohi muutuda kummitempliks valitsuse otsuste all.
Iga Riigikogu liige on peagi ametisse astuva valitsuse tööandja, mitte aga käsutäitja. Teie pärite aru ja teil on õigus saada oma küsimustele sisulisi ja ammendavaid vastuseid. Nõudke vastuseid ja kutsuge korrale neid, kes vastata ei taha.
Eriti oluline on parlamendis opositsiooni roll. Ilma opositsioonita pole demokraatiat olemas. Seetõttu ei saa ka vastasleeris olemist käsitada mahavisatud ajana. See on tänuväärne töö, millest lõppkokkuvõttes sõltub poliitilise diskussiooni tase ja riigivalitsemise läbipaistvus. Valitsusliidult ootan oponentide suhtes austust, sest ainult nii austab igaüks ka iseennast ja koos sellega Eesti rahva valikuid.
Viiendaks, kaitske Riigikogu järjepidevust ja oma eelkäijate tehtud otsuseid. Siin saalis on vastu võetud palju strateegilisi arengukavu, mille lõpptärminiks on aasta 2013, 2015 või koguni 2030. Need on kehtivad alusdokumendid, millest kõik edasine võiks lähtuda.
Soovin teilegi pikka riigimehepilku. Sest kindlasti te tahate, et teie Riigikogus tehtud töö mõjutaks Eesti arengut pikema aja jooksul ega muutuks tühiseks päev pärast teie volituste lõppu.
Hea Riigikogu.
Olen veendunud, et teie töö tuleb järgmisel neljal aastal pingeline. Ma usun, et teete oma tööd südamega ning Eesti rahval on põhjust teie üle uhkust tunda. Omalt poolt soovin, et pühendaksite oma tähelepanu mõnedele küsimustele, mille lahendamine eeldab ettenägelikkust, üksmeelt ja tarkust.
Esiteks, ärgem laskem end uinutada meie majanduse heast käekäigust ja justkui igikosuvast riigieelarvest. Meie majandushorisondile on kerkinud juba tumedaid pilvi. Rahvusvahelises ajakirjanduses ja analüüsides peetakse Balti riike majanduslikus mõttes riskantseks piirkonnaks. Me võime ju endale ütelda, et kõik välismaal ilmuvad analüüsid on valed. Aga isegi kui need on valed, loevad välisinvestorid noidsamu analüüse ja langetavad oma otsuseid. Sõltumata sellest, kas me ise neid usume või mitte.
Meie majanduse peamised probleemid on teada. Jooksevkonto suur puudujääk, käärid tootlikkuse ja palgakasvu näitajate vahel, üldine innovatsioonialane mahajäämus muust Euroopast ja oskustööjõu nappus. Nende üheaegne koostoime võib kaasa tuua raskemaid aegu firmadele, end „lõhki” laenanud perekondadele ja toimetulekuraskuses kaaskodanikele.
Me teame, et mitte kusagil pole majandus pidevalt liikunud ülesmäge. Sestap me räägimegi majandustsüklitest ja koos sellega võimalusest, et just sellel Riigikogu koosseisul ja tööd alustaval valitsusel tuleb tegutseda tänasega võrreldes muutunud olukorras.
Nii võib juhtuda, et riigi majanduslik seis ei lasegi ellu viia kõiki neid kauneid ja rahamahukaid lubadusi, mida viimase kolme-nelja kuu jooksul valijatele andsite. Palun, langetage siis otsuseid, mis ennetaksid või vähemalt pehmendaksid võimalikke tagasilööke. Seisku rahva huvid alati eespool parteipoliitilisest egoismist ja optimistlikust enesekindlusest.
Teiseks, ärge laske end uinutada Euroopa Liidu väidetavast ummikseisust. Jah, Euroopa Põhiseaduse Lepingu tulevik ja koos sellega ka Euroopa tulevane töökord on hetkel veel ebaselge. Aga suutmatus otsustada ja sellest tulenev paralüüs muutub ühel hetkel talumatuks. Midagi võetakse kindlasti ette. Euroopa Liit ei seisku ega takerdu. Küsimus on vaid selles, mida ette võetakse.
Eesti küsimus on — kas oleme võimalikeks arenguteks valmis? Tulemuslik töö Euroopa Liidu liikmena eeldab valitsuse ja parlamendi koordineeritud tegevust. Siin peavad kõik ministeeriumid ajama üht ja sedasama Euroopa-poliitikat, mitte aga toimetama omavahel konkureerivate vürstiriikidena. Ootan Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonilt jätkuvat professionaalsust Eesti Euroopa-poliitika kujundamisel.
Kolmandaks — Eesti liitumine eurotsooniga. Siin põimub Eesti majanduse areng meie suutlikkusega olla kaasatud kõigisse Euroopa Liidu olulistesse protsessidesse. See pole pelk raha- või majanduspoliitiline küsimus. See on ka Eesti julgeoleku küsimus. Võtkem siis oma tegevuse aluseks teadmine, et euro tähtajatu viibimine hakkab varem või hiljem ohustama meie kõigi heaolu.
Neljandaks kutsun teid pöörama erilist tähelepanu valdkondadele, millest sõltub Eesti püsimajäämine riigi ja rahvana. Toon välja kolm märksõna, milleks on perepoliitika, hariduspoliitika ja tervishoiupoliitika. See tähendab: palju lapsi end turvaliselt ja õnnelikuna tundvates peredes; võimalus saada head haridust kõikjal Eestis; oma tervisele mõtlev rahvas koos kättesaadava kvaliteetse arstiabiga.
Seda kõike võtab kokku üksainus tuntud termin — elukvaliteet. Ka teie võimuses on teha Eestist riik, kus nelja aasta pärast on positiivne loomulik iive ning kus heaolu kasv jõuab kogu rahvani.
Austatav Riigikogu ametisse astuv koosseis.
Eestil on ajaproovile hästi vastu pidanud põhiseadus. Seda on üksnes paaril korral täpsustatud ja täiendatud. Need on olnud õiged ja vajalikud muudatused.
On siiski vähemalt üks valdkond, mida korraldavate normide mitmeti tõlgendatavus meie põhiseaduses on aastast aastasse põhjustanud segadust ning mis tuleks seetõttu korda teha. See on küsimus kaitseväe juhataja ametissenimetamise korrast.
NATO liikmesriikides on ühemõtteliselt ja eranditeta selge, et kaitsejõud alluvad täitevvõimule. Ja seejuures on oluline, et kaitsejõudude eest kannab ka vastutust just täitevvõim.
Niisugune alluvuse ja vastutuse summa tähendabki olulist osa tsiviilkontrollist või tsiviiljuhtimisest — milline sõna kellelegi rohkem meeldib.
Siit edasi jõuame loogilise järelduseni, et täitevvõimu ametiisiku määramine ei saa parlamentaarses riigis olla ei parlamendi ega presidendi pädevuses. Seda saab teha üksnes valitsus.
Eestis määrab seni kaitseväe juhataja ametisse Riigikogu, kes lähtub presidendi ettepanekust. See, 1938. aasta põhiseadusest üle võetud konstruktsioon on tänapäeval tseremoniaalne lahendus, millel pole ratsionaalset põhjendust.
Lisaks ähmastab see tseremoniaalne lahendus tsiviilkontrolli täpsust ja volitust kaitsejõudude üle. Seda, milleni niisugune ähmastamine viib, oleme me viimase 15 aasta jooksul näinud kahjuks rohkem kui üks kord.
Kaitseväelased teavad, et käsuliin peab olema selge ega või tekitada kahtlusi. Nii ei saa olla ka küsimust, kas kaitseväe juhataja võib alluda peaministrile, presidendile, kaitseministrile või ehk hoopis Riigikogu esimehele või kõigile neile korraga. Muutkem nüüd käsuliin lõpuks selgeks ja üheselt mõistetavaks.
Seetõttu kavatsen kasutada Eesti Vabariigi põhiseadusega mulle antud volitusi ning algatada põhiseaduse muutmise eelnõu. Selle sisuks on kõrvaldada põhiseadusest viide kaitseväe juhataja institutsioonile.
Kuid enne selle sammu astumist soovin ma kuulata ära Riigikogu fraktsioonide ja Riigikaitse Nõukogu seisukohad. Loodan juba täna, et selle ettepaneku arutelu kujuneb asjalikuks ja sujuvaks.
Lõpetuseks lubage mul teile soovida Eesti kombe kohaselt jõudu tööle.
Kuulutan üheteistkümnenda Riigikogu esimese istungi avatuks.