14. mail 2017 Estonia kontserdisaalis
Kallis ema, see kiri on Sinule. Ja kõigile teistele emadele. Eestis ja kaugemal, kuid siiski Eesti emadele.
Meil kõigil on ema. Meist väga paljud on emad. See on nii tavaline – olla ema. Ema olemises on nii palju argipäeva, päevast päeva korduvat, lapse kasvades ja laste arvu kasvades järjest keerukamaks muutuvat. Ema on nii enesestmõistetav. Muidugi peabki ema olema lapsele enesestmõistetav. Lapse väike hing ei tohigi taibata, et selles on õnne, kui Sul on hea ema. Ent aja kulgedes kasvab suureks iga laps. Nüüd on käes aeg mõista, et hea ema on suur õnn, tohutu vedamine ja saatuse kingitus.
Sellest mõistmisest – hea ema on suur õnn – tunneme last, kes on saanud suureks. Me kõik oleme suureks saanud lapsed. Me kõik oleme mõistnud, milline õnn on hea ema. Me kõik, kellel endal on lapsed, oleme mõistnud, et hea ema olla on samamoodi õnn.
Sellest mõistmisest peab sündima ühiskonna suhtumine emadesse. Emad ei ole argipäevased. Emade töö laste kasvatamisel ei ole miski, millele ühiskonnal on niisama õigus, mida ühiskond võib naistelt lihtsalt nõuda. Ema olemine on valik. Ka see on valik, kuidas emaks saada ja kuidas ema olla.
Iga laps loeb. Iga ema loeb. Iga lapse ja ema õnn on oluline. Iga ema ja lapse õnn on eriline. Sama oluline ja sama eriline on paraku ka mure. Iga lapse mure. Iga ema mure. Ühiskond saab näidata oma hoolimist, kui jagab neid muresid. Jagatud mure on poole väiksem ja jagatud õnn saab poole suurem. Hooliv ja märkav ühiskond selle pärast kestabki, et ta teeb igast murest poole väiksema ja igast rõõmust poole suurema.
Hooliv ja märkav ühiskond ei pea mõtlema kestlikust kahanemisest. Hooliv ja mõistev ühiskond kasvab iseenese sisemisest jõust. Hoolivas ja mõistvas ühiskonnas on lapsed kõige tähtsamad, sest nii arvavad kõikide laste emad. Hoitud lastest kasvavad omakorda hoolivad täiskasvanud, kellel jätkub märkamist lapsele, vanainimesele, suurte muredega inimestele. Hoida oma lapsi tähendab hoida Eestit. Hoida meie emasid tähendab hoida Eestit.
Iga ema tahab, et tema ema olemise tööd nähtaks. Seda, kuidas ta on pannud ilusasti riidesse oma lapse ja saatnud ta lavale ja pühib siis ise silmanurgast pisara, ukse taga t-särgis. Seda märkamist ootavad emad isadelt ja ootavad lastelt. Et ema olemise tööd ei võetaks iseenesest mõistetavana. Aga samamoodi ootavad nad seda märkamist kogu ühiskonnalt. Oma tööandjalt, oma riigi juhtidelt, aga ka oma kirjanikelt ja kunstnikelt, nendelt, kes kirjutavad emakeeles.
Tänase kontserdiga soovime meie, Eesti Meestelauluselts, Rahvusooper Estonia poistekoor, orkester Reaalmazoor, kõik solistid ja lõpuks ka mina, Eesti Vabariigi president, näidata seda, et meie hoolime. Kõikidest Eesti emadest. Tingimusteta ja paljude soojade kallistustega. Kallis ema, kõigi kallid emad! Olge nii head ja kuulake, kuidas me teist hoolime.
